Tagakaanel on autori lause: “Sellest pidi saama lihtne lugu kahest õest /–/ aga siis hakkas õunapuu õunu loopima ja lugu oma elu elama.” Mu meelest ütleb see palju ära. Et plaanis oli üsna tavapärane naistekas, aga kuidagi kogemata puges maagia sisse ja nõudis oma. Mis minu silmis on muidugi plusspooleks, see taimemaagia ja lõunaosariikide väikelinna õhustik sobitusid kuidagi päris hästi. Kokkuvõttes on mulje vist õlakehitus, et nohjahonkah ning edasi teistele soovitada väga ei julge, aga kellele n Hoffmani “Igapäevane nõiakunst” ja Gabaldoni “Võõramaalane” istuvad, siis need võiks vast proovida, ahjaa, natuke meenutas ka Harrise “Chocolati” või Esquiveli “Nagu šokolaadi keeduvett”, et selline ulmesugemetega naistekas.
Aga “Nüüdisromaanist” — no ma ei saa aru, mille alusel siia sarja valik tehakse, ma ei ole seda sarja just palju lugenud, aga iga kord olen ma imestanud, et miks see või teine raamat just selles sarjas on…
Sulepuru 