Ma enda meelest tean, et ma sain selle raamatu lugemiseks innustust Lugemise väljakutse grupist, aga grupist otsides FB mulle ühtegi vastet ei andnud. FB viga või nägin ma und?
Igatahes. See raamat oli üsna teistmoodi, kui ma arvustuste põhjal arvasin. Mis ei olnud kehvasti, aga mul olid natuke teised ootused. Siin oli tütarlapse teekond punktist A punkti B väikeste minevikuvinjettidega, aga ma oleks tahtnud näha, kuidas ta jõuab punkti C, sest tütarlapse enda seisukohast võis see punkt B küll loo lõpp olla, aga kui tegu oli postapo düstoopiaühiskonnaga, mida sel teekonnal läbi erinevate kõrvaltegelaste pisut avati, siis selle ühiskonna jaoks oli tütarlapse B mingi uus algupunkt ja ma oleks tahtnud teada, millises suunas ühiskond edasi liikus.
Lugemine läks ühteagu laisalt — paari-kolmekümne lehekülje kaupa ja ega ma tundmatutele sõnadele ei viitsinud tähendust otsida — ja ladusalt — kui ma lugesin, siis läks raamat päris hästi edasi. Lugu keeras end lahti aeglaselt, aga kirjutatud oli üldiselt kenasti. Kas ma seda raamatut nüüd edasi soovitaksin, on pisut keeruline küsimus, et noh, kui aja ülejääke on ja noortekirjanduse taluvust on ja natuke teistmoodi Frankensteini lugemise isu on, siis laske käia. Halb see raamat ei ole.
Sulepuru 