Ma arvasin juba, et see “reaalse sõja” punkt saab mul üks raskemaid olema. Ma nimelt ei taha eriti reaalsetest sõdadest lugeda, tahaks panna silmad kinni, näpud kõrva ja laulda La-la-laa või tsiteerides üht ulmelugu, tunnen tugevat soovi minna ajas tagasi, sinna, kus esimene ahv püsti tõusis ja siis ta neljakäpakile tagasi kupatada.
Uusi raamatuid lapates sattus mulle kätte Sebastian Barry “Otsata päevade aegu”. Et jah, sõda on endiselt kole, aga lugemise tegi talutavamaks selle raamatu kirjutamisstiil, mis on natuke eemalseisev ja üllatavalt värviküllane, kaasatundev ja poeetiline, isegi siis, kui see on üsna otseütlev ja juttu sõjajulmustest. Kui ma lugesin hiljem tagakaanelt, et autor on iirlane, siis oli see stiilivalik natuke rohkem mõistetavam — ma ei mäleta end just palju iiri kirjandust lugenud olevat, aga iiri näidenditest tuttavat hõngu tabasin takkajärgi küll –, aga omamoodi rabatud olen ma siiski. Ma kunagi loen seda raamatut veel, selleks et ilusaid lauseid välja noppida, praegu läks lugu ühe jutiga ja ma ei raatsinud seda jutuvoogu märkmepaberite vahelepanekuga segada.
Sõda on Ameerika kodusõda ja mõned indiaanisõjad enne ja pärast seda. On lahinguid ja kasarmuspassimisi, tapatalguid ja rännakumarsse, on relvavendlust ja armastustki, vahele mõned hetked rahu ja teistmoodi elu, aga asjade algus ja paljuski refrään on ikkagi nälg — minajutustaja on Iirimaalt laevaga nälja eest Ameerikasse pagenud orvupoiss ja paljud nii tema kui tema kaaslaste valikud on tingitud sellest, et kroonu pajuk võib küll vilets olla, aga ehk sõjaväes ei olda pidevalt otseses näljas ja kõik see muu tuleb selle nimel ära kannatada ja on lootus, et ehk kunagi…
Auhinnalembikutele teadmiseks, et raamat pälvis 2016. a. Costa auhinna.
Ja nüüd ma lähen võtan klõmaka viskit, otsin juutuubist kõrvale iiri punkfolki ja nutan ühe peatäie…
Sulepuru 