Sebastien de Castell “Crownbreaker”

Ja saabki Kelleni rännutee ses kuuendas osas otsa. Kellen jõuab koju ja klaarib ära oma suhted nii õe kui isaga. Äh, see viimane osa oli küll päris põnev lugeda, aga kuidagi tühja tunde jättis, jäi mulje, et autor oli sest loost juba pisut tüdind ja tahtis otsad kokku tõmmata ja uute asjadega edasi minna… 

Aga kogu see sari kokku oli päris tore tükk lugemist ning kui igast võlurid on fantaasiakirjanduse kontekstis üsna tavaline kraam, siis oravkass on midagi tõeliselt huvitavat ja omapärast, juba ainuüksi selle pärast tasus need kuus raamatut läbi lugeda (kuigi see Kellen oli iseenesest ka üsna sümpaatne tegelane).

Pisut lisapilte:

Sebastien de Castell “Queenslayer”

Raamat algab küll lumeväljadelt, aga jõutakse nii lossidesse kui vangikongidesse. Kellen viiakse kohtumõistmiseks kuninganna ette, mängib kuningannaga partii kaarte, saab ootamatu ameti ja peab kohanema õukonnaeluga, püüab päästa hättasattund näitsikuid ja peab proovima ise ka kuidagi elus püsida. Oravkass on turtsakam kui kunagi varem, aga abi on tast kõvasti, paraku pole ka tema purunematu. Raamatu esimene pool meeldis mulle päris hästi, aga alates umbes sellest, kui Kelleni õeke kohale ilmus, hakkasid asjad mu jaoks metsa minema. Mulle ei meeldi, kui autor oma tegelasi liiga suure supi sisse keerutab, minu jaoks muudab see ebausutavaks nii supi sisse sattumise kui sealt väljarabelemise. Ja laipu sai liiga palju. Uudishimust lugesin küll edasi, aga seda õiget lugemismõnu raamatu teisele poolele enam ei jagunud. See oli küll hea nõks, et raamatu alul lumeväljadelt saadud vihje raamatu lõpupoole lossis kasulikuks infoks osutus, aga ikkagi, minu jaoks oli see vaid poolenisti hea raamat.

Mõtlesin ja mõtlesin ja otsustasin raamatu kõrtsi viia. Püssirohukeldrina oli ehitis kasutusel 18. saj. lõpul – 19. saj. algusaastatel, 19. saj. oli seal pikalt õllekelder, 20. saj. suures osas Tartu Ülikooli laohoone ja pisut tehti seal ka teadust ning 1982. aastast avati kõrts. Viimased ümberehitused olid 1999/2000, niiet tänase välimusega on kõrts tegutsenud üle paarikümne aasta. Ma arvan, et Kellenile meeldiks, et sõjalisest objektist on saanud meelelahtusasutus.

Sebastien de Castell “Soulbinder”

Tere, kallis õeke!

Kuidas sul läheb? Minul läheb hästi, isegi toredasti, st olen veel elus. Ma sulle täpsemalt ei kirjuta, kus ma olen ja mis teid ma käin, kuigi ma kahtlustan, et kui vaja, küll sa mu üles leiad, eelmine kord ju leidsid. Liivast, eriti mustast liivast, on mul küll kõrini, aga karta on, et ega ma sellest päriselt ei pääse. Ole siis tubli laps ja kuula vähem isa sõna ja kui vähegi saad, ära ettejäävaid argosisid ja oravkasse kiusa. Lehvitan!

Kellen

Sarja neljas osa. Mu meelest oli parem, kui kolmas, et möllu ja intriige ja ootamatusi oli siingi mu maitse natuke liiga palju, aga autori valik, millistele tegelastele seekord rohkem ruumi anda, tasakaalustas selle ära. Enamuse ajast on Kellen üksi maailma vastu ning otsuseid tuleb teha kiirelt ja käigu pealt, valikuid, keda mil määral usaldada ning keda mil määral välja vihastada tulevad hoo pealt. Otsides varjumustale ravi otsib Kellen Eebeni kloostrit, kloostri ta küll leiab, aga teisiti, kui tahtnuks, ka kloostris olev ei vasta tema ootustele. Küll aga saab ta jällegi teada varjumusta kohta midagi uut, nii enda oma kohta kui ka erinevate teiste varjumustade kohta. Kelleni suhted isaga saavad mingis osas lapitud ja mingis osas vastuseis tugevneb, õde Shallaga on sama lugu, et Kellen küll usub, et õde tast hoolib, aga ei usu, et ta õde enam usaldada saab. Suurema osa raamatu ajast on Kellen igasuguste asjade pärast mures ja mulle tundub, et see külg oli päris usutavalt kirja saanud, et kuidas muresolek võib mingite asjade otsustamisel olla faktor, et on see midagi, mis tuleb selgeks mõelda ja millele tuleb aega anda ja see ei lähe üle lihtsalt seepärast, et ümbritsevad ütlevad, et võiks ju juba. Järgmine osa ootab.

Roosipostkaart ei ole seepärast, et ma arvan, et see just nii ilus on, aga mul on tunne, et Kellen võiks olla selline poiss, kelle meelest see on ilus.

Sebastien de Castell “Charmcaster”

Üldiselt on loomingu põhjal inimese loomuse üle otsustamine üsna tänamatu tegevus, sest looming võib, aga ei pruugi, peegeldada autori olemust, looming võib olla ka hästi (või vahel ka halvasti) välja mängitud väljamõeldud karakterist lähtudes, või kasvab looming mingite painete väljakirjutamisel autoril üle pea ning avab hoopis ootamatuid mõõtmeid, mida autor ise eriti teadlikult tähelegi võib-olla ei pannud, või misiganes…

Aga kui ma võtan Sebastien de Castelli seniloetud loomingu ja näpuotsaga taustainfot ning proovin mõelda, milline inimene ta on, siis mingeid oletusi saan ma ju teha. See, et ta on kanadalane, annab talle minu silmis juba mõned plusspunktid juurde, mul on positiivne eelarvamus kanadalaste suhtes. Tema nimi annab teada, et tema suguvõsa lugu on tõenäoliselt kirju ja päris huvitav. Teemad, mis ta raamatuist läbi käivad, on kultuuride mitmekesisus, eneseleid, sõprus, kaaslased, peresidemed, otsingud, oletused, mis näitab mulle, et ta võib küll paista pisut kahtlev, aga tegelikult ta usub inimlikkusesse ja näeb inimese helgemat poolt selgemini ja meelsamini. Natuke roosasid prille on ikka elule abiks, eriti kui need tulevad vaikse huumoriga ja mittedogmaatiliselt. Tõenäoliselt oleks de Castell kuskil kõrtsilauas või suitsunurgas hea vestuskaaslane teemadel ajalooline mõõgavõitlus, rollimängud, lemmikloomad ja kaardid (maakaardid, mängukaardid, taro, magic jne) ning ehk ka kunst ja kirjandus. Ja “Charmcasteri” põhjal oletan, et teemade ringi, mis teda huvitavad, mahuks ka ajalugu (eriti tehnoloogia ajalugu), poliitika ja mustkunst. Arvatavalt on ta ka veidi edev (NB! edevus on minu silmis positiivne loomujoon) ja vestleb meelsasti ka endast ja oma loomingust. Sellise tüübiga võiks ju tuttav olla küll.

“Charmcaster” on siis sarja kolmas osa. Minu jaoks nõksa nõrgem, kui eelmised, et kuigi intriige ja ootamatuid käike, mis põnevust kerisid, oli enam, kui varem, siis madinat oli ka rohkem ja see madinarohkus läks mingil hetkel väsitavaks. Ja mõned ootamatused olid natuke liiga ebausutavad. Aga tegelased on endiselt toredad ja väljamõeldud maailm rikas. Järgmine osa, palun.

Sebastien de Castell “Shadowblack”

Spellslingeri sarja teine osa, esimesest kirjutasin siin.

Raamatu alguses on maagipoiss Kellen, punapäine kartograaf Ferius ja oravkass Reichis paguteel. Ootamatult lisanduvad seltskonnaga Feriuse vana tuttav Rosie ja Seitsmeliivamaa ülikooli asutaja tütar Seneira nig sihtkohohaks saab ülikoolilinn.

Kellen saab rohkem teada, misasi on varjumust, ja kohtub erinevate inimestega, kel ka varjumust on või on olnud. Lisaks tavalisele varjumustale, mis ilmneb igaühel natuke erinevalt, veel vale varjumust. Kuidas sellest lahti saada ja mis hinnaga, lugetagu huvi korral ise. Pigem hoogsa ja humoorikana alanud lugu võtab vahepeal üsna tumedaid tuure üles…

Kuigi uued tegelased on päris huvitavaks kirjutatud, siis põhitähelepanu ja kaasaelamine läheb ikkagi alguskolmikule: Kellenile, kes õpib nii mõndagi teeloleku, sõnaseadmise, tantsimise, tüdrukute ja iseenda kohta, Feriusele, kelle kaardid sobivad nii teejuhiseks, mängimiseks, ennustamiseks kui relvaks, ja Reichisele, kes kujunes selle köitega mu lemmiktegelaseks oma värvimuutva kasuka ning praalimise ja nokkimise taga oleva hea ja julge südamega.

Mind jäi painama raamatus korduv lause “Here endeth the lesson.” Väike guugeldus ja — oh muidugi, Buffy. Ja Sean Connery Oscari-film. Ja tegelt tuleb see üldse hoopis kristlikust jumalateenistusest, nii oli kombeks öelda pühakirja lugemisemise lõpetuseks.

Tuleb haarata järgmine osa. Võib-olla mahub too mõne teise ukse taha  :)

 

Sebastien de Castell “Spellslinger”

Niisiis, see raamat sai valitud, sest kaanel on kass. Natuke imelik see kass ju on, aga seda seepärast, et tegu on nekheki ehk orav-kassiga, ja-jaa, see on loom, kellega võlurilapsukesi hirmutatakse, ma pööritasin ka algul silmi, et kuidas saab nunnumeetri nii kõrgel skaalal olevate loomade segu olla hirmuallikas, aga siis tuletasin ma endale meelde, et on inimesi, kes kardavad hiiri, ämblikke ja/või vaskusse, niiet olgu, selles võlumaailmas on orav-kass üks hirmuäratav loom. Poiss kaanel on viieteistaastane maagiaõpilane, kes on omadega veidi hädas, sest vaatamata pärilikkusele, püüdlustele ja usinale tööle see maagianõks tema käes eriti ei tööta. No ja riburada tuleb muidki muresid, millega rinda pista, kolinal kaela. Naine kaanel, jah naise vanust ei mainita, aga igatahes naine, mitte neiu või tütarlaps, on rändur, kartograaf, kelle kaadid on mängukaartide sarnased, kes vahel poisi suurematest jamadest välja aitab, ise seejuures salvavaid märkusi pildudes ja mõistukõnes õpetussõnu jagades. Ja kassi juurde tagasi tulles, loo arenedes on orav-kass rändurist sõnakamgi, krüptilisem ka, ja ähvardused nahkkottide, st inimeste, kõrvade ja silmamunade suunas on varmad tulema. Aga miski neid kolme siiski seob…

Žanr, nagu eelöeldust juba järeldada võib, on coming-of-age-fantasy. Autor on kuskil intervjuus öelnud, et fantasy (või võtta kasutusele värske sõnavõistluse võidusõna võluvik?) ei ole mitte eskapistlik kirjavara, vaid hoopis kirjandus, mis aitab meil päris maailmast rohkem rõõmu tunda.

See on mõnusalt loetav põnevate pööretega lugu, millel on ka järjed (olemas ja tulemas, kokku 5 raamatut), ja jaa, ma tahaks neid järgesid juba praegu kohe lugeda :) Seda enam, et see raamat on kõigele lisaks mu meelest eriti hästi kujundatud — kaanepilt, värvilised leheservad, illustratsioonid, šriftivalik, küljendus ja kui hästi see raamat veel käes istub, lihtsalt imetlusväärne!

Sebastien de Castelli koduleht: https://decastell.com/