Mulle ei meeldi Goodreads, jah ideena on ta tore, aga minu ajus asuvad raamatud ja arvutiasjandus ikka veel liiga erinevates kohtades, et ma seda mugavalt kasutada saaksin, pealegi nõuab see järjepidevust, niiet minu jaoks blogist ja FB lugemise väljakutsest piisab täiesti. Seega Goodreadsi soovitust ei ole, selle asemel on hea kolleegi soovitus.
Tõlkija Triin Olvet on raamatust kirjutanud nii:
Originaalis „Bog Childi“ nime kandev raamat sattus mulle pihku mitu head aastat tagasi, kui leidsin selle vihmasel pärastlõunal sõbra raamaturiiulist. Veetsin turbalõhnalise kamina ees pika õhtu, teetass ühes ja raamat teises käes ja raamat hakkas ennast lugemise käigus ise tõlkima.
Koju jõudes panin selle kiiresti eesti keelde ja hakkasin kirjastajat otsima. Mõni ei vastanud üldse; mõni nimetas raamatut otsesõnu jamaks. Nii ta mul mitmeks aastaks sahtlisse jäi – kuni Ajakirjade Kirjastus käsikirja tänavu üles korjas ja välja andis. Olin ja olen selle üle väga õnnelik.
Miks selline pealkiri? Tegu on fraasiga raamatust (kes läbi loeb, saab aru, miks see oluline on) ja samamoodi pealkirjastasid oma tõlke ka itaallased. „Rabalaps“ tundus kuidagi liiga… veider. Liiga arusaamatu ja ehk isegi peletav. Pealkirjavalik oli kollektiivne otsus ja mina olen tulemusega rahul, nagu ka kaanepildiga, mis minu meelest sobib sisuga suurepäraselt.
Raamatust endast ka. Tegevus toimub 1980ndate alguses Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi piiril asuvas väikelinnas. Peategelane Fergus on abiturient, kes parasjagu tuubib viimaseks, füüsika lõpueksamiks, mille hinne otsustab, kas ta pääseb Inglismaale ülikooli sisse või ei. Eksamipingele lisandub mure venna pärast, kes IRA poolehoidjana on vangi pistetud ja osaleb kurikuulsas Maze’i vangla näljastreigis. Sellest hoolimata ei ole raamat sünge, sest vana hea Iiri huumor ei ole kuhugi kadunud ja iirlased oskavad rõõmu tunda ka kõige hullemates oludes.
Ühel varahommikul sõidab Fergus koos onuga mägedesse turvast kaevama (sealsed turbarabad asuvad sageli mägede otsas, mitte tingimata orgudes), et see linnakeses maha müüa. Korraga näeb Fergus turba seest paistvat pisikest kätt ja kohale kutsutud politsei arvab esialgu, et tegu on IRA ohvriga. Ent tegelikult lamab turbas pisike, mitu tuhat aastat vana tüdruk…. kes tegelikult ikkagi ei ole laps. Fergusel tekib sündmuste käigus temaga väga erilaadne side, mis kröömikese haaval koorib lugeja ees lahti kahe noore, kuid 2000-aastase vahega sündinud inimese, saatuse.
Seda raamatut on liigitatud noorteraamatuks, kuid mina seda ei arva. Siit leiab midagi endale igas vanuses lugeja. On törtsukene romantikat, saab nalja, soovijad võivad poetada pisara, aga raamatu kõige suurem väärtus on ajastu hõng. Mobiiltelefone ei ole, internetist pole keegi kuulnudki, seltskonnaelu käib peamiselt pubis, inimesed on iirlaslikult sõbralikud ja avalad – aga pinna all keevad kired, siin ja seal lõhkevad pommid, vennad ja pojad surevad brittide vanglas ja mitte üks hing ei tea, milline tulevik ootab ees lõhestatud saart ja neid endid. Ja selle kõige keskel püüavad kaks noort, kõrvuni armunud inimest lahendada oma elu esimesi suuri küsimusi.
Isegi need, keda ajalugu üldse ei huvita ja kes pole koleda kõlaga Põhja-Iiri konfliktist kuulnud midagi peale Belfasti linna nime – ja keda rabalaibad (jah, ongi selline termin) pigem hirmutavad – saavad siit inimliku ja haarava pildi konflikti taustast ja ka seda, mida tähendas (nii ühes kui teises mõttes) elu mitu tuhat aastat tagasi. Pühapäeva-ajaloohuvilisele on see aga täitsa mõnus vahepala ja mõistagi on see hea valik neile, kellele meeldib ilus Iiri kirjandus.
Miks see jutt pisut pikemal ja toimetatud kujul raamatu järelsõnana ei ilmunud???
Mõned seosetud mõttekatked raamatust:
- Kuidagi lummav, endassemähkiv raamat.
- Mulle meeldis, kuidas see raamat suutis nii paljud teemad — sõprus, koolilõpustress, esimene armastus, sugulussuhted, poliitika, tulevikuvalikud, ajalooekskursid, ajastupilt — ära katta, muutumata ülelibisevaks ja pinnapealseks.
- See ei ole mu meelest arenguromaan, nagu võiks peategelase noorust arvestades eeldada, sest peategelane on juba alguses üsna selge maailmavaate ja põhimõtetega, muutuvad olud, mitte peategelane.
- Tavaliselt käivad mulle unenägude kirjeldused kirjanduses pinda, aga selles raamatus mitte, üleminekud olid kuidagi sujuvad ja õigetes kohtades.
- See Põhja-Iiri küsimus on üks pagana raske asi. Siit kaugelt vaadates — ma ei saa aru, miks ta ikka veel Suurbritanniale kuulub… Aga selles meeleolus aastaid ja aastaid elada… Kui tähtis see siis ikka on, kellele mõni maalapp kuulub, inimesed tahavad oma igapäevaelu elada… Ja siis mõtled, et kui kuradi tore ikka on, Eesti on Eesti ja mitte ENSV… Oeh…
- Mu meelest oli hea raamat ja vääriks enamat tähelepanu.
Sulepuru 