Kaks moeinimese minu-maad on ees olemas, võib-olla on mõni veel, aga mina tean Urmas Väljaotsa “Minu Pariisi”, mis oli mulle natuke pettumus, ja Anu Samarüütel-Longi “Minu Londonit”, mis oli mu jaoks teistpidi üllatus, ma ei osanud kuidagi oodata, et sellest saab üks mu lemmik minu-maadest. Taavi Turgi “Minu Taani” läheb sinna vahepeale, eks aeg näita, kuhupoole mulje päriselt settib.
Jutustamisstiil — pealt keskmise, et igav just polnud ja mõned toredad nükked olid olemas, aga neid nükkeid ja värve oleks võinud pisut julgemaltki olla.
Informatiivus — jaa, olemas, kes iganes soovib minna Taani õppima, tööle või pikemale reisile, saab siit raamatust kindlasti rodu kasulikke näpunäiteid.
Eraelu — no kuidas võtta, sõpru ja seltsielu on küll, aga mul on tunne, et mingid peatükid on kirjutamata jäänud. Aga ma ei arva, et kõiki valgeid kohti peaks ilmtingimata täis joonistama, niiet ok.
Koolielu — seda oli omajagu, aga ma oleks seda veel rohkem tahtnud :) Õpetajate galeriid või tsiteeringuid loenguist või pikemalt tööst kollektsiooniga ja kui mitu neid kollektsioone õpingute ajal õieti pidigi siis tehtama jne.
Aga igatahes on see raamat, mida soovitada noortele, kes mõlgutavad mõtteid välismaale õppima minna. Sellest raamatust (nagu ka Anu Samarüütel-Longi omast) kumab läbi, et kui teil on huvi, tahtmist ja võimalusi, siis minge, arvestage ka tagasilöökidega (et need ei tabaks täieliku üllatusena), aga ikkagi minge :)
Sulepuru 