Otsuse, et siia punkti alla tuleb luulet, tegin ma juba jaanuaris, aga et siia tulevad poolakad, sai selgeks eile, kui ma raamatukogust järjekorraga viimase Lindepuu raamatu sain.
Hendrik Lindepuu on omaette fenomen. Ta on aastaid tõlkinud poola keelest seda, mida ta tahab tõlkida, ta on oma tõlgitu väljaandmiseks teinud oma kirjastuse. Selles, et väärtkirjanduse väikekirjastus vee peal püsib, on natu-natuke Kulka ja Poola saatkonna abi, aga suuremalt jaolt on see ikka Hendrik Lindepuu enda teene, kuna esiteks on ta väga hea tõlkija ning teiseks on tal kirjanduse osas väga hea maitse, nii on ta leidnud oma kirjastuse raamatutele hulgaliselt püsilugejaid, muuhulgas ka neid, kelt aastalõputi lugemissoovitusi küsitakse. Ma ise püsilugeja ei ole, aga nipet-näpet olen Lindepuu asju ikka vaadanud. Ja alati on hea olnud.
Polnud ka see kord erand.
Ryszard Krynicki (s 1943) luulekogu “Keda ei ole” on puhtalt Lindepuu oma maitse järgi kokku pandud ja see oli mu jaoks üks väga tore kogu. On natuke pikemaid ja hargnevaid ja mõtisklevamaid luuletusi, aga enamjaolt on värsid lühikesed, täpsed, väikese vimkaga ja kuigi võivad üsna valusalt mingile hingevalupunktile osutada, siis kuidagi elujaatavad.
Ka Tadeusz Dabrowski (s 1979) kogu “Te Deum” on Lindepuu omal valikul mitmest kogust kokku pannud. See kogu mind nii hästi kõnetada ei suutnud. Ju ma olen ikka liialt väikse silmaringiga ja liialt pagan, igatahes neid saatesõnas välja toodud religioosseid kihte ma eriti ei tabanud, armastuse ja luule kihte vast küll. Ja ootamatult tihti nii noore luuletaja kohta sattus luulekogus ette sõna “surm”.
Kujundusest ka. Päris mitu aastat on Lindepuu kirjastuse kaanekujunduse eest hoolitsenud Matthias Sildnik. Kui mulle üldiselt minimalistlikud kaanekujundused eriti ei meeldi, siis siin ma arvan küll, et tegu on väga õnnestunud kujundusega, see Poola lipuvärvide kasutus on kuidagi värske ja selge. Kõik kaaned on natukene erinevad, aga läbivalt ühtses stiilis ja Lindepuu raamatud on kaugelt äratuntavad.
Lugege poolakaid!
Sulepuru 