Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 3

Niipalju sain ma selle jaapani kirjanduse väljakutsega (suur aitähh Tiinadele selle orgunni eest!) selgeks küll, et kui ma tahan jaapani kirjandusest head elamust saada, siis kõige kindlam on pöörduda mangade või luuleriiuli juurde, jaapani proosa võlude märkamiseni või uute lemmikute tekkimiseni ma ei jõudnud kahjuks. Päris lootusetu jaapani proosa mu jaoks siiski pole, mul on varasematest lugemistest kolm üsna meeldivat lugemismälestust: Tanizaki Junichiro “Varjude ülistus”, Haruki Murakami “Kafka mererannas” ja Seichō Matsumoto “Mäng sõiduplaaniga”. Lihtsalt sel aastal proosaelamustesse lisa ei tulnud.

Luule ja manga vahel kõlkudes võtsin manga, sest miskit uut ja värsket luuleriiulist silma ei hakanud ja nõnda sai “Vagabondi” kolmas köide koju tassitud.

Endiselt mulle meeldib selle manga pildikeel, aga loo endaga jälle väga hästi kontakti ei saanud. Liiga aeglane ja märulile orienteeritud, kui parajasti ei kakelda, siis tehakse ettevalmistusi võitluseks. Aga siin on ka lahedaid detaile, nagu õpetussõnu jagav hunt, üliaktiivne kõikekorraldadatahtev mamma, ajas edasi-tagasi liikumist, ühe pojengioksa omapärane saatus, vaiksemaid vestlushetki. See kolmas osa meeldis mulle seniloetust enim, kuigi see lõpp oli sihuke imelik ja jättis natuke mõru magu suhu, võib-olla neljas osa toob selgust.

Et siis teemaks olnud päriselt head enesetunnet ma selle raamatuga ei saanud, aga mul on praegu ka tunne, et et ma peaks mingi poolsada raamatut ette võtma, et sealt leida see üks, mis mulle tõesti ka meeldiks ja selleks mul pole ei aega ega tahtmist, lepin sellega, et selle raamatu pildid olid mu meelest valdavalt ilusad.

Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 2

Manga. Järg.

See tellis oli hullem, kui esimene osa. Kuskil on vanameeste õpetussõnu ja korraks saab Musashi endale õpipoisi, aga enamiku sest köitest võtab enda alla Musashi ja mingi munga kahevõitlus. Lõpu poole on põgusalt sõbra sekeldusi, mis mõjusid tüütumaltki kui see lõputu duell. Et miks ma siis lugesin? No ma lootsin, et miskit muud on ka… ja õpetussõnakohad olidki kohati täitsa toredad. Ja punkt sai vähese vaevaga täis :)

Et lugu pole minu maitse üldse, aga pildi pool on endiselt hea.

Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 1

Manga. Tellis.

Mul on tunne, et siin loos oli mu jaoks liiga palju Jaapani kultuurikoodi, mida ma ei suutnud lahti hammustada, et enamjaolt kauge, võõras ja arusaamatu. Kuigi tegevust ja taplust oli omajagu, siis lugu läks edasi kuidagi teosammul, mu meelest iga hetke jaoks ei oleks olnud vaja seda pilti joonistada, oleks hõredamalt ka hakkama saanud.

Pildid ise olid muidu head, et korraliku tehnikaga, läbimõeldud paigutusega, anatoomiliselt korrektsed, tegelased iseloomulikud, vaatenurgad vahelduvad. Valdavalt mustvalge, aga peatükkide algustes võis olla ka pisut värvi.

Tegevusaeg on kuskil 17. saj. algupoolel ja peategelane on ronin, st isandata samurai Miyamoto Musashi. Raamatus on kolm osa. Esimeses osas on 17-aastane Musashi peale lahingut ellujäänud sõbraga kosumispaika otsimas. Nad leiavad majakese, kus ema ja tütar, parandavad haavu ja liiguvad eri teedel edasi. Teine osa on neli aastat hiljem Musashi kodukülas. Ega see külaskäik meeldiv ei ole, sest sõbra ema süüdistab teda, et sõber koju pole tulnud ja muu külarahvas peab teda deemoniks. Napilt, aga ellu ta jääb. Kolmas osa on Kyotos, kus Musashi otsib üles võitluskunstide kooli, et oma võimeid proovile panna. Saame ka aimu, kuidas sõbral vahepeal läinud on.

Sõprusest, noh, kangelase sõber on sihuke tüüp, et samal ajal, kui kangelane võitleb röövlikambaga, kepib sõber metsas majaperenaist… aga samas, kodukülas oli ta ainus, kes kangelasega edasi suhtles, kui 13-aastasel Musashil jamad tekkisid. Niiet kui kellegil on pealtnäha kummalisi sõpru, siis mingil hetkel on nad olnud mittekummalised ja mälestus sellest võib kesta väga pikka aega, mõnikord terve elu.

Praktiline teadmiskild raamatust — tammepuust harjutusmõõk võib õiges käes päris tõhus relv olla. Aga mul tekkis rõivastusalane küsimus, et huvitav, mismoodi need siidised hommikumantlid meestel seljas püsisid? (Mu samalaadne küsimus India saride kohta sai hiljuti väga lihtsa vastuse — hunnik haaknõelu.) Ja kuidas on võimalik kaks mõõka vöö vahele torgata ja niimoodi vabalt ringi käia?