Tanya Landman “Mondays are Murder”

Ega mul erilist isu lastekrimkat lugeda polnud, aga kui ma teemasse uurimist tegin, siis sattus see raamat nimekirjas ette ja kuna mulle eelmine loetud Tanya Landmani raamat (“Buffalo Soldier”) üsna hästi meeldis, siis võtsin proovida.

Kuidagi väga agathachristielik — meeleolult meenutas seda vene filmi, kus Ita Ever miss Marple’it mängis (“Musträstaste saladus”), süžeelt oli pigem sarnasusi raamatuga “Kümme väikest neegrit”.

On üksik saar seal kuskil Šotimaal, saarel on 5 last ja 5 täiskasvanut. Laste vanust ei ole antud, aga nii varateismelised-eelteismelised vast umbes on. Mõrvu on mitu ja need on päris koledad. Miss Marple’i osas on peategelane-minategelane Poppy.

Midagi oli minu jaoks selles raamatus valesti. Raamatu algupool venis ja lõpp võttis otsad liiga kähku kokku. Krimiliin oli täitsa korralik, aga see oli liiga täiskasvanulik. Selles loos ei olnud soojust ega huumorit (iseäranis kui võrrelda mu lastekrimi etaloniga ehk Astrid Lindgreni Kalle Blomkvisti lugudega). Lugeda võis, aga edasi ei soovita.

Tanya Landman “Buffalo Soldier”

Iseenesest oli raamat hea ja huvitav, nii teema, tegelaste kui kirjutamisstiili tõttu.

On tore, kui ilukirjandust lugedes võib leida uusi teadmisekillukesi. Ma ei teadnud enne midagi piisonisõduritest. Need olid pärast kodusõda mustadest formeeritud USA väeüksused ja oma hüüdnime said nad indiaanlastelt, kelle vastu nad sõdima saadeti. Enamjaolt oli armee mustadele ka üks vähesid võimalikke töökohti, sest rassism vohas ja ega musti keegi kuhugi tööle väga ei tahtnud võtta, hea, kui lintšimiseks ei läinud ja hing sisse jäeti. No ega armees ka rassismist ei pääsenud, aga oli seda ikkagi pisut vähem, kui tsiviilelus.

Raamatu peategelane on orjuses sündinud tüdruk, kelle ainus maailm on alul istandus ja sealne köök, kui saabuvad vabastajad, ehk föderatsiooniväed, põletatakse istandus maatasa ja endised orjad käsutatakse armeega kaasa. Nii jõlgub ta armee sabas Idarannikuni välja, aga paneb siis kahe lähema kaaslasega putket, koduistandusse tagasi. Ega seal enam miskit peale ühe onnikese pole, retkele linna järgneb valgete linnaasukate raev ja kaaslasi enam ei ole. Nüüd otsustab tüdruk end poisiks riietada ja läheb end armeesse kirja panema. Vastu ta võetakse ja temast saab täitsa tubli sõdur. Veab tal sellega, et kuigi üldiselt on ohvitserid põmmpead, siis vähemalt nende üksuse juht on inimene. No ja nii ta siis sõdib ja sõdib ja sõdib… Kuni kord saab mõõt täis ja armastus kutsub ja paar aastat on ka õnne.

Kogu raamatus toimuv on minajutustaja pilgu läbi ja nii saab kogu tegevusest küll ühepoolse, aga väga isikupärase ja emotsionaalse vaate. Kaasa mõtlema pani see raamat kindlasti. Kui vahel mängitakse mängu, et millisel ajaloo-perioodil sa elada tahaks, siis ma enne 20. saj. teist poolt küll miskit ei võtaks.

Aga kuskil on aga. Ja see aga ei sõltu kirjanikust. Nimelt sai raamat 2015. a Carnegie medali, mis on laste- ja noortekirjanduse auhind. No ma ei tea… Nii hea see nüüd ka ei olnud. Ja eriti noorele lugejale ma ka seda ei kipuks soovitama, verd ja muud jama on ikka liitrite kaupa. Kuigi endale ma märgin ära, et kui selle autori teoseid veel ette juhtub, siis tõenäoliselt tasub lugemisplaani võtta.