Sellest raamatust on Lugemise väljakutse grupis juba nii palju kirjutatud, et ma ei oska nagu midagi lisada…
Võib-olla seda, et mulle meeldis, et olid erinevad ajad ja seoses sellega erinevad stiilid — nii üheksakümendate pidu ja hõissa kui tänapäevane elule käega löönud keskealise liin kui kuuekümnendate kirjavahetus ei oleks üksi mu meelest raamatut välja kandnud, aga niimoodi vaheldumisi oli see “päris kirjanduse” mek man ja ei tekkinud tunnet, et ma mõnda täielikku isetegevuslast loeks.
See neljas liin ehk kokkusurutud muusikatutvustused olid omaette ooper, just parasjagu sellises stiilis sutsakad, mida paras raadios lugude vahel ette kanda. Mu maitse jaoks oli seal liiga palju rõhku plaatide müüginumbritel, aga üldjoontes täitsa asised tekstid. Ühtteist tuli nagu tuttavat ette ka, aga mu enda suhet üheksakümnendate diskoskeenega iseloomustab vast see, et ma ei suuda üheksakümnendatest ühtegi diskorit peale Kalev K ja Raul Saaremetsa meenutada.
Siia ja sinna, suht ok ajaviitelugemine.
Aga — lausa andestamatu on see, et ma raamatu mõjul läksin ja kuulasin juutuubis ära selle neetud “Udrase räpi”. Oeh. Seda meenutust ma üheksakümnendatest küll ei vajanud…
***
Raamatukogude aasta tegemisi võtaks kokku ühe tsitaadiga lapsepõlvenäidendist: “Palju, palju, armas näärivana!” Kõikse enam tööd ja lusti oli vast raamatukogude aasta tantsuga :)
Sulepuru 