Mul oli selle raamatu kohta kaks eelarvamust. Esiteks, et realistikud jutukesed ei ole nagu üldse minu teema, ja vastukaaluks teiseks, et ma olen Tauno Vahterit esinemas näinud, nii elusast peast kui ekraanilt, ja tema artikleid lugenud, niiet kuskil mälusopis on ta sõnaosava mehena mul kirjas. Seekord võitis sõnaosavus.
Tauno Vahteri lugusid lugeda on nagu vaadata ootusärevalt kiikujat seal kõige kõrgemal hool, et kas kukub nüüd siiapoole või sinnapoole või prantsatab otse alla või kasvatab tiivad ja läheb lendu. Lood kukkusid nii siiapoole kui sinnapoole. Päris maha ei prantsatand miskit. Tiibu oli küll, vast mitte kõrgele ja kaugele, aga mõned kenad liud ikka, näiteks taevas Tartu kohal.
Mul on mulje, et Tauno Vahter oskab kuulata ja märgata ja meelde jätta ja siis mängeldes need kuuldud/nähtud situatsioonid mõnusasse juttu just õiges doseeringus sisse visata. Vahter suudab kuidagi eriliselt hästi oma lugudes kokku põimida nukruse ja koomika, argiräsi ja sõnade sütitava loomuse. Vahel on lugedes kaheksa kassi nurr kõrvus ja vahel on kõik need kaheksa kassi küüntega küljes, mitte just vereni, aga kriimukohad sügelevad pärast mitu päeva. Tihtipeale on need nurr ja küüned üsna ühekorraga. Ja ongi hea.
Ja ongi hea. Soovitan.
Silvia Urgas jagab raamatu kohta häid sõnu Sirbis https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/seltskonna-hing-kollases-raamatus/
Sulepuru 