Kuulge, see oli täitsa hea raamat!
Ma mingi aeg vaatasin pop- ja rokkbändide kohta tehtud dokke, nii telepurgist kui juutuubist. Ja tüdisin ära. Kuidagi stampseks läks see ülesehitus, et intervjuud bändiliikmetega, muusikakriitiku kommentaar, mõne kõrvaltseisja (pereliige, sõber, koolikaaslane) mälestuskatke, killud lava-, tele- ja videoesinemistest, pealeloetud taustainfo, mis kordas sama fakti filmi jooksul mitu korda. Ikka on olnud keegi, kes enne kuulsaks saamist on bändist lahkunud, olgu ise, välja lööduna või jalad ees, ja ikka on olnud mingeid erimeelsusi või seiku, millest erinevatel inimestel on erinevad mälestused. No ja vanemate bändide puhul tuleb neid nooruses tarbitud alkoholi- ja narkotsikogused kuupkilomeetrites mõõta. Kuidas nad kõige selle peale ellu jäid? Aa, õigus, kõik ei jäänudki…
Igatahes, suuresti on see raamat üles ehitatud nagu tüüpiline rokidokk, aga mulle meeldis selle formaadi tõstmine kirjandusse ja et laulude loomisprotsessi oli oli üsna palju sisse kirjutatud. Intervjueeritavad olid igaüks oma iseloomuga, oma elulooga, omade ambitsioonide, deemonite ja unistustega ning valdavalt ka oma häälega. Lugu läks parajas tempos, huvitavalt, kaasakiskuvalt. Tundeid, muusikat, valikuid. Lõpuga ma rahul ei ole, alates sellest, kui selle fiktiivse bändi fiktiivsete intervjuude tegija ehk fiktiivne autor välja käidi, läks asi mu jaoks imalaks ära, aga seda lõppu oli aint mingi paarkend lehekülge, sinnamaani — kõik need eelnevad 370 lehekülge — oli puhas lugemisnauding! Raamatu päris lõpus on veel valik laulusõnu, neid ma loen kunagi üle, praegu lasin diagonaalis ja kehitasin õlgu, et miks ometi Bibi Raid, kes raamatu eesti keelde pani ja jutu sees reaaluseid tõlkeid pakkus, siis lõpus neid sõnu päriselt ära ei tõlkinud.
Eks see liig ilustatud ja idealiseeritud pilt muusikamaailmast olnud, aga seda on ka tavalised muusikadokud ja omamoodi on põhjendus ka raamatusse sisse kirjutatud ning sellises meelelahutuslugemisvaras isegi ootuspärane. Aga oli olemas muusika, oli bändiliikmete grupidünaamika, oli era- ja kunstielu vahelistest pingetest, sõprusest, tööst, aramastusest, loomingulisusest, kuulsusest, muusikatööstuse argipäevast, sõltuvustest ja saatustest. Ja mu meelest oli see lugu üldjoontes hooga, hästi ja huvitavalt kokku kirjutatud. Täitsa soovitan lugeda :)
Ma sain nüüd teada, et sellest on tehtud ka telesari. Kas ma seda üles otsima hakkan, ei tea, sest guuglis ette jooksnud kaadrid mulle seda lootust, et telesari suudab raamatu põhitoonid õigesti edasi anda, kuigi palju ei anna. Aga mine tea, võib-olla siiski…
Sulepuru 