Ma tundsin vahepeal end juba nagu Jorupill Jonn, nii mitmedki viimased lugemised olid kuidagi sellised, et see ei kõlba ja too ei kõlba, et sel raamatul on see häda ja tol raamatul on too häda, olgu mõned head küljed olid ka, aga miskit oli mu meelest ikka vajaka, et päriselt head lugemiselamust saada.
Siit raamatust sain ma selle hea lugemise emotsiooni jälle kätte, ok, nuran natuke lõpu kallal, aga kogu lugemise aeg oli valdavalt tore.
Näppu peale panna, mis just võlus, ma kuigi hästi oska. Mittetäielik nimekiri asjadest, mis mulle meeldisid:
-
- Multikulti. Tegevus toimub Shanghais ja üks peategelastest on hiina ärimees-hobimuusik. Ma ei ole kunagi Hiina ajaloo, kultuuri, geograafia vastu erilist huvi tundnud, niiet sel kohal mul teadmisi napib, nende nappide teadmiste taustal tundus see Hiina pool kuidagi täitsa usutav ja korraks arvasin, et ehk on autor hiina päritolu (sest autorinimi oli nii selgelt pseudonüüm). Teine peategelane on soomlanna. See külg oli küll selline, et oli tunda, et autor on teemat pisut uurinud, aga selgelt oli näha, et ta kirjutab mittesoomlaslikult. Tegelikult on autor hoopis britt, kes on küllalt palju mööda maailma ringi konnanud ja oskab käidud kohtadest inspiratsiooni ammutada.
- See raamat on otsapidi minu lemmikžanri — linnafantaasiasse, pisukese õuduse ja krimi kallakuga, aga valdavalt on see armastuslugu. Armastuslugu on ühtpidi banaalne — rikas ärimees peab armukest –, teistpidi õrn ja poeetiline. Mingi traagika element kumab juba algusest läbi, aga erinevad aspektid avanevad järkjärgult ning mõistmist ja aksepteerimist on rohkem kui urgitsemist, kuigi inimloomus on ju selline, et päris ilma ei saa. Õuduse koha pealt antakse vihjeid mitmetele legendidele ja mul oli seda raamatut lugedes tuge sellest, et ma kungi ammu olen Pu Songlingi “Libarebaseid ja kooljaid” lugenud, tundub, et autor on seda ja veel mõnda asjakohast raamatut päris hoolega tudeerinud.
- Siin raamatus on tunda, et autor on teemasse sisse läinud ja teinud ära päris suure eeltöö, aga raamatus on sellest suurest tööst vaid väga valitud killukesed, vaid need, mis sobivad selle looga ja nende tegelastega, autor ei vala lugejat oma uute ja huvitavate teadmistega lihtsalt üle, vaid tekitab nende pinnalt usutava keskkonna, iseloomuga karakterid, vihjetega edasiantava õhustiku. Tsitaadid hiina luuletajatelt võivad iseenesest tunduda liig magusa ja äratrööbatud võttena, aga lugedes oli neid kuidagi paraja tihedeusega ja usutavas kontekstis.
- Emotsionaalne side. Autor on omamoodi sümpaatseks ja kaasaelamapanevaks kirjutanud peaaegu kõik tegelased. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis peategelaste arengut oleks võinud vast pisut rohkem lahti kirjutatud olla, et alguses anti piirjooned ette ja nendest joontest palju kaugemale ei mindud, varjutustega toodi nähtavamale üks või teine tahk ja mingi kohad jäidki valgeks. Aga lugedes see sobis.
Selle raamatu lugemiseks on päris mitu võtit ja see võiks mu meelest meeldida üsna erinevate maitseeelistustega lugejatele, alates maagilise realismi austajatest ja lõpetades paranormaalse romantika fännidega ning ega padurealismi sõbrad tohiks ka päris tühjade kätega jääda…
Kui tuua võrdlust filmimaailmast, siis siin raamatus on olemas miskit sarnast, mis on Jim Jarmuschi filmides.
Sulepuru 