Terry Pratchett “Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised”

Kui ma sain teada, et kinodes jookseb “Hämmastav Maurice”, siis oli see jupiks ajaks ainus asi, mis mu mõtted vallutas. Kõik lugemisjärjekorras olevad raamatud lükkusid tahapoole ja kõik tegemist vajavad asjad lükkusid ka tahapoole.

Ülelugemine. Ja ikka on hea. Kuidas Pratchett ilma ja inimesi nii hästi läbi näeb ja fantaasiarikka ja humoorika loojutustamisega õhutab lugejaid kaasa ja järgi mõtlema ning üles leidma seda inimeseks olemise paremat poolt. Kassid, rotid, inimesed, muinaslood, päriselu ja unistused. Koomilist ja traagilist, ülevat ja teravat, meelelahutust ja meenutust… Ühesõnaga — vaimustav tekst!

Kui teil on tahtmine ära vaadata film ja ka läbi lugeda raamat, siis soovitan alustada filmist ja siis raamatust üle lugeda, mis kõik filmi ei mahtunud. Seda on päris palju ja osad neist on päris olulised asjad. Raamatut enne lugenuna võib see hakata tõsiselt häirima. Aga kui võtta filmi ilma raamatuta, siis korraks lasteloona kannatab vaadata küll.

Väike pildigalerii raamatute kaanekujundustest ja illustratsioonidest:

Valik Terry Pratchetti tsitaate kassidest:

Infograafik, millises järjekorras võiks Kettamaailma lugusid lugeda:

Terry Pratchett “Õed nõiduses”

Selle raamatu võib kokku võtta vanaütlustega “Igaüks on oma saatuse sepp”, “Õnn on otsuse küsimus”, “Looda jumalale, aga hobune seo ise kinni” janiiedasi janiitagasi.

Seda võib võtta kui janti, kus osalevad Kolm Nõida, Kuningas (hilisem Vaim), Kuningatapja, Narr, Kuningriik ja Mitut Sugu Kära. Ja Torm. Ja Kass. Ja veel keskid.

Seda võib võtta kui Shakespeare elu ja loomingu ümbermängimist.

Või veidras vormis filosoofilist traktaati elutõe ja kunstitõe ilmnemistest, olemustest ja olulisusest.

Või miskit.

Ülelugemine. Ikka on hea. Mis nurga alt tahes.

Terry Pratchett “Võluv võrdsus”

High-fantasy (lugu, kus võlukunsti ja kummalisi olendeid iga nurga taga ehk siis lugu maailmast, kus võlukunst on sama igapäevane kui meil ütleme arvutid). Hah, see raamat ei sobi sugugi teemasse, kui ma mõtlen sellele, mida ma ise kõrgfantaasiaks liigitaks, aga see sobib suurepäraselt siinpakutud definitsiooni alla :)

Mu meelest ei ole hea mõte Pratchetti loomingut väga järjest lugeda, aga aeg-ajalt, nii paar-kolm raamatut aastas, mõjub Pratcetti lugemine vaimsele tervisele väga hästi. Pratchett kuidagi näeb inimesi, nii nende häid kui ka mitte nii häid külgi, väljendab end teravalt tabavalt või tabavalt teravalt, humoorikalt ja fantaasiaküllaselt ning säilitab oma läbinägelikkusele vaatamata usu inimestesse ja võimalustesse. Nojah, ega iga Pratchtti nali pole kuld, aga ega peagi ju, erinevad inimesed loevad erinevaid asju huumoriks, mu jaoks kaalub Pratchetti puhul kuld muda ikka väga suuresti üles :)

Siin on loo keskmes nõid vanaema Weatherwax ja tema hoolealune Eskarina, tüdruk, kellel on võlurivõimed, mis traditsiooniliselt on meeste mängumaa ja mis on üksjagu erinev nõidade võlukunsti kasutamise moodusest, nõidumise juures on sõnadele ja loodusteadmistele lisaks oluline ka pealoogia, võlurid asjatavad tavaliselt ainult võluväega. Esialgu õpib tüdruk vanaema juures nõiaametit, aga mingil hetkel tuleb ette võtta teekond Ankh-Morporki Nähtamatusse Ülikooli, sest kuskilt peab ju võluritarkusi ka juurde saama.

Ahjaa, kolades netis ja kaanepilte vaadates jäi mul mulje, et see Hillar Metsa oma ongi tegelt kõige lahedam, vähemalt on iseloomuga, teised on liig tagasihoidlikud või liialt suhkrutordid :)

Neil Gaiman, Terry Pratchett “Good Omens”

Vaatasin filmi, õigemini küll sarja, ja olin rahul. Üsna raamatutruu, ühtteist oli küll juurde poogitud ja mõned asjad välja jäetud, aga see sobis. Visuaal ja näitlejate mäng olid väga head, tempo parasjagu ning kõige tähtsam, et see raamatu meeleolu kandus sarja ka üle. “Häid endeid” olen ma lugenud korda mitu, selline vaimukas hea jutujooksuga tujutõstmisraamat, peale sarja otsustasin ingliskeelsena ka üle lugeda. Ja mulje ei muutunud, st et Tiina Randus on eestikeelse tõlke puhul teinud head tööd. Niiet lugege, eesti või inglise keeles, ja laske tujul tõusta :)

Fännipilte on netis kuhjaga.

petimetrek.tumblr.com

http://www.deviantart.com/juliedillon/

üksikud ja tuvastamata

ja lõppu nägemus sellest, et kuidas seda lugu kirjutati http://www.deviantart.com/littledogstar

Terry Pratchett “The Last Hero”

I — Palju ilusaid pilte (Paul Kidby) ja mitte väga ohtralt teksti.

II — Kui ma lugesin seda raamatut mõned aastad tagasi, polnud probleemi, praegu oli esimene reaktsioon, et misasja, kas see on luubiga lugemiseks mõeldud vä?

III — Selles loos on Vetinari, võlurid, jumalad, Surm ja vahtkond. Ja kangelane Cohen oma vananevate sõdalaste kambaga. Ja laulik.

IV — Pratchett nagu Pratchett ikka: humoorikas, satiiriline, paroodiline, fantaasiaküllane ja tabav ning oma terava sõnastuse kiuste tundlik ja hooliv.

V — Mälu, lood ja usk* on see, mis maailma koos hoiab.

___________
* usk sellesse, et maailm püsib koos.

Terry Pratchett “Öövahtkond” ja Sergei Lukjanenko “Öine vahtkond”

Mõlemad on inglise keeles “Night Watch”. Olgu, üks on the-ga ja teine ilma, aga näit raamatukogu kataloogis ei lähe see the arvesse, niiet panen nad ikka ühte patta.

Ülelugemised. Ja ikka nii toredad, kui mäletasin, lisaks seiku, mida ei mäletanud. Igatahes head raamatud.

Mõlemad raamatud on osad pikemast sarjast, mõlemad tegelevad hea ja kurja piiri, ettemääratuse ja juhuse vahekorra, üldise tasakaalu ja inimloomuse küsimustega, mõlemad autorid on ladusad, huvitavad ja omanäolised jutustajad, kes suudavad kirja panna kaasahaaravaid ja värvikaid karaktereid ja põnevat sündmustikku ning mängides ulmežanri suht tuttavate klotsidega, loovad oma maailmades midagi uut ja seninägematut. Mõlemat autorit olen ma oma ihusilmaga ka näinud. Ja mõlema puhul said minu eelarvamused kinnitust — et Pratchett on tore vana (kes võib vahel küll väega sarkastiliselt öelda), kes kirjutab toredaid raamatuid, ja et Lukjaneko on tõbras (kes vajadusel oskab ilusti ka käituda), kes kirjutab häid raamatuid.

Et kel lugemata, lugetagu :)

Kaanepilte otsides tuli välja, et “Night Watch” on üsna populaarne pealkiri, panin kõrva taha, et kui kunagi lugemispõud peaks tulema, siis võiks neid teisi ka proovida.

Mõlemast kohtumisest on fotosüüdistused ka netis olemas:

 

Pildid: http://jalutuskaikajas.blogspot.com.ee/2015/03/terry-pratchett-tartus-2001.html ja http://www.impressum-club.eu/index.php?mact=Album,,default,1&albumid=15&pictureid=203&returnid=111&page=111