Neil Gaiman, Terry Pratchett “Good Omens”

Vaatasin filmi, õigemini küll sarja, ja olin rahul. Üsna raamatutruu, ühtteist oli küll juurde poogitud ja mõned asjad välja jäetud, aga see sobis. Visuaal ja näitlejate mäng olid väga head, tempo parasjagu ning kõige tähtsam, et see raamatu meeleolu kandus sarja ka üle. “Häid endeid” olen ma lugenud korda mitu, selline vaimukas hea jutujooksuga tujutõstmisraamat, peale sarja otsustasin ingliskeelsena ka üle lugeda. Ja mulje ei muutunud, st et Tiina Randus on eestikeelse tõlke puhul teinud head tööd. Niiet lugege, eesti või inglise keeles, ja laske tujul tõusta :)

Fännipilte on netis kuhjaga.

petimetrek.tumblr.com

http://www.deviantart.com/juliedillon/

üksikud ja tuvastamata

ja lõppu nägemus sellest, et kuidas seda lugu kirjutati http://www.deviantart.com/littledogstar

Terry Pratchett “The Last Hero”

I — Palju ilusaid pilte (Paul Kidby) ja mitte väga ohtralt teksti.

II — Kui ma lugesin seda raamatut mõned aastad tagasi, polnud probleemi, praegu oli esimene reaktsioon, et misasja, kas see on luubiga lugemiseks mõeldud vä?

III — Selles loos on Vetinari, võlurid, jumalad, Surm ja vahtkond. Ja kangelane Cohen oma vananevate sõdalaste kambaga. Ja laulik.

IV — Pratchett nagu Pratchett ikka: humoorikas, satiiriline, paroodiline, fantaasiaküllane ja tabav ning oma terava sõnastuse kiuste tundlik ja hooliv.

V — Mälu, lood ja usk* on see, mis maailma koos hoiab.

___________
* usk sellesse, et maailm püsib koos.

Terry Pratchett “Öövahtkond” ja Sergei Lukjanenko “Öine vahtkond”

Mõlemad on inglise keeles “Night Watch”. Olgu, üks on the-ga ja teine ilma, aga näit raamatukogu kataloogis ei lähe see the arvesse, niiet panen nad ikka ühte patta.

Ülelugemised. Ja ikka nii toredad, kui mäletasin, lisaks seiku, mida ei mäletanud. Igatahes head raamatud.

Mõlemad raamatud on osad pikemast sarjast, mõlemad tegelevad hea ja kurja piiri, ettemääratuse ja juhuse vahekorra, üldise tasakaalu ja inimloomuse küsimustega, mõlemad autorid on ladusad, huvitavad ja omanäolised jutustajad, kes suudavad kirja panna kaasahaaravaid ja värvikaid karaktereid ja põnevat sündmustikku ning mängides ulmežanri suht tuttavate klotsidega, loovad oma maailmades midagi uut ja seninägematut. Mõlemat autorit olen ma oma ihusilmaga ka näinud. Ja mõlema puhul said minu eelarvamused kinnitust — et Pratchett on tore vana (kes võib vahel küll väega sarkastiliselt öelda), kes kirjutab toredaid raamatuid, ja et Lukjaneko on tõbras (kes vajadusel oskab ilusti ka käituda), kes kirjutab häid raamatuid.

Et kel lugemata, lugetagu :)

Kaanepilte otsides tuli välja, et “Night Watch” on üsna populaarne pealkiri, panin kõrva taha, et kui kunagi lugemispõud peaks tulema, siis võiks neid teisi ka proovida.

Mõlemast kohtumisest on fotosüüdistused ka netis olemas:

 

Pildid: http://jalutuskaikajas.blogspot.com.ee/2015/03/terry-pratchett-tartus-2001.html ja http://www.impressum-club.eu/index.php?mact=Album,,default,1&albumid=15&pictureid=203&returnid=111&page=111