Üldjuhul mu lugemisvara üle enam eriti ei imestata, ma olen tuntud kõigesööja. Aga selle raamatu ettevõtmine oli pigem mulle endale, et päriselt ka, ma tõesti loen seda, mina, kelle üks lemmiktsitaate on vendade Strugatskite “On väike vale, suur vale ja statistika. Kuid armsad sõbrad, ärge unustage psühholoogiat.” Aga näppu ta mulle sattus ja läbi ma ta lugesin. Üldjoonetes on tegu jälle inimeste lahterdamisega, natuke samamoodi nagu sangviinik-koleerik-melanhoolik-flegmaatik, aga värvipõhiselt: punane-kollane-sinine-roheline. Rõhud on sutsu teistes kohtades, kui neis teooriates, mis ma varem lugenud olen, ja mulle tundub, et mõned piirid on ka natuke nihkes, aga mitte palju. Raamat võlus mind ära kuskil alguses väljaütlemisega, et puhtaid tüüpe ei ole ja kõik inimesed on erinevad. Edaspidi seletas see raamat, mismoodi need inimesed võivad erinevad olla ja kuidas erinevate temperamenditüüpide esindajad võiksid teisi temperamenditüüpe paremini mõista ja suuta enda dominantseid jooni pisut taltsutada ja teiste nõrkusi kui mitte just aktsepteerida, siis vähemalt õrnalt muiata, mitte vihastada. Aga kui autor väitis kindlalt, et kõigi nelja tüübi segu ei ole olemas, siis siinkohal tekkis mus küll kõhklus, igatahes mina lugesin seda raamatut nagu hüpohondrik meditsiiniõpikut, et mul oleks nagu kõigi värvide jooni, ja tuttavaid läbi mõeldes ka, et neis on ju kõike, no mõnes on mõnda värvi rohkem ja mõnda vähem, aga…
Värvide iseloomustusena võiks olla situatsioon — Punane: “Mul tuli suurepärane mõte, kuidas seda asja paremini teha! Nii teemegi. Mõelge välja, kuidas te selle mõtte tööle saate. Eile oli tähtaeg.” Roheline: “No ootame-vaatame ikka tasapisi. Kuidas su kassil läheb?” Kollane: “Oi, ma nägin eile Punase kassi poe juures! Küll ta oli kena! Kohe selle lillepeenra juures, kus kasvavad need kollased imetoredad lilled! Ja kui hästi need lilled veel lõhnavad! Ja kui ilusaid selfisid selle peenra taustal saab teha! Oi, me võiksime oma uued reklaamfotod teha selle peenra taustal! Tulnukad lillede keskel! See oleks lõbus!” Sinine: “Mhmm. Punane, kas sa arvutasid kõik läbi, mina sain 3,5% kasu 4,75% suurema kuluga?” Aga Punane on juba uksest väljas, Kollane orgunnib hõbepaberit ja fotograafi ning Roheline loeb süvenenult arvutist Postimeest ja/või Facebooki ja Sinine asub ohates hoopis mingeid muid numbreid kokku lööma…
A selle raamatu pealkiri meenutas mulle rida filmipahasid, kes ikka ja jälle ahastavad, et neid ümbritsevad idioodid :)
Kõige praktilisem nõuanne sellest raamatust oli minu jaoks, et need, kes kogu aeg endaette vaikselt torisevad, tuleks lihtsalt rahule jätte, las torisevad omaette, esteks lasevad nad niimoodi oma pingeid välja ja testeks on neil sel hetkel inimestest nagunii kõrini, niiet nad on väga rahul, kui neid pisut üksi jäetakse… Teisalt jälle, kui vähegi on aega ja jaksu, siis võiks püüda jutukate inimeste lobisemisehood ära kuulata…
Sulepuru 