Tõnis Tootseni luulekogu. Nagu ta esikromaan “Esimene päev” on see kogu väga läbimõeldud täiesti teistmoodi kujundusega. Sedakorda siis poolläbipaistvad raamatulehed ja rohkelt illustratsioone. Teksti šrift on küll tavaline, aga paigutus on eriline.
Luuletused ise on sellised pealtkeskmised, väga hingekinnilöövad pole, aga nuramiseks pole ka alust. On tabavamaid ja huvitavamaid hetki-sõnu-kujundeid ja pisut ka trafaretsemaid, aga mingi oma hääl on neis luuletustes olemas ning enamik tekste sellest kogust mõjuksid päris hästi ka ilma selle uhke vormindamiseta. Kuigi minu puhul oli just raamatu välimus see, mis eelkõige tähelepanu köitis ja miks ma üldse raamatu kätte võtsin.
Luuletuste põhiteemad on elu, surm, aeg, saatus, sõda, linnud, lood. Näiteks Juhan Liivi preemia nominatsiooni saanud luuletus:
vares rogiseb rannas kui konn
pöörab nokaga ümber ühe lapiku kivi
et mis seal all on
ei midagi
lonkab mõlemat jalga
järgmise kivini
pöörab ümber
et mis seal all on
ei midagi
lonkab mõlemat jalga
järgmise kivini
pöörab ümber
joob kivipesast nokatäie soolast vett
ikka pidulikum kui merest
lonkab mõlemat jalga
järgmise kivini
et mis seal all onvaeseke
mis mõttetus
mõtlenja pööran järgmise lehe
et mis seal peal on
Sulepuru 