Minu eelnev kokkupuude Õnnepalu loominguga ei ole just mahukas. Mu meelest on ta kirjutanud ühe geniaalse romaani — “Piiririik” — ja pinutäie päris häid luuletusi, aga kõik muu tema loodu on mul paraku erinevatel põhjustel kas pooleli jäänud või puhta lugemata, et kui ma ei näe, et see oleks parem kui tema debüütromaan, misasja ma sest siis loen… Nüüd leidsin põhjuse, raamatukogus oli kirjanduskohvik ja selle tarbeks ju pidi lugema, lisaks hakkas see uudishimu-uss ka vaevama, et kõik loevad ja kiidavad, kuidas ma siis see viimane teadmatuse post olen. Järgnev jutt on väga isiklik muljelahmimine.
“Pariis” oli lihtsalt igav. Mõttetu mehe* mõttetu päevaraamat**. Mingeid mõtisklusi ju oli, aga mul ei tekkinud mitte ühtegi seost või kaasaelamist, see Pariis ei olnud kindlasti mitte see Pariis, millest mina kord vaimustuses olin. Aga. Kirjanduskohvikus toodi välja, et ju tal oli seal Pariisis ja kirjutamise ajal üsna sant tuju, ma läheks isegi kaugemale, et see on selline depressiivsuse aste, et “kuulge, ma tulin hommikul üles, mis te must veel tahate” ja no nõnda isegi loetavalt kirja saanud.
____________
* mõttetu mees — kui inimene kirjutab kuskil raamatu keskel, et tegelikult talle kassid eriti ei meeldigi, siis ta on ju mõttetu mees.
** mõttetu päevaraamat — ta ei tee seal Pariisis selle kuu aja jooksul ju mitte midagi, korra käib raamatupoes, korra plaadipoes ja korra kontserdil ning tänavatel jalutab ka ainult sellepärast, et mingit kehalist koormust saada.
“Aaker” oli hoopis teine tera. Oli hoogu ja oli kirjutamislusti ning igatsugu erinevaid teemasid, millele kaasa mõelda ja kasvõi vastu vaielda. Rännud je reeglid ja Kanada eluolu ja ajalugu. Päris paljusid lugejaid köitis väliseelstluse teema, et no ei kirjuta Õnnepalu sest nii, nagu on harjutud, üldjoontes oli ta mu meelest üsna leebe (no olgu, paar õelat lauset ikka oli ka), aga kuidagi teistmoodi vaatenurga alt ning kõigile küll teada, aga varem esiletoomata aspekte rõhutades. Üks suur tükk raamatust on Kanada loodus ja sinna kõrvale mõtteuite looduse uurimisest ja ka Eesti loodusest. See teema ei ole just mu lemmik, aga ma tundsin, et vähemalt autorit ennast see haaras — need teistmoodi puud ja linnud ja loomad — ja haaras niivõrd, et lugejal on suhteliselt lihtne kaasa elada, olgu jutuks valgemännid või metsarännakud või kopravaatlused või teada-tuntud Humboldti lugu. Eks parasjagu filosofeerimist või targutamist (kes kuidas sõnastab, eks ole) oli ka, aga need lõigud lasin ma pigem hingeminemata diagonaalis üle, et nohjah, olgu siis, kui just peab. Aga selle raamatu suur pluss ja positiivse mulje tagaja oli minu jaoks see, et mu üks lemmikkirjanikke on Charles de Lint ja ma tundsin ära, et tema ja Õnnepalu kirjeldatud Kanada on suht seesama. Võib küll “Wikmani poiste” Penni moodi öelda, et eelneval tuhmil taustal säras “Aaker” eriti eredalt, aga miskit mõnusat ja kaasamõtlemapanevat oli ses raamatus iseenesest ka.
“Lõpmatus” jääb mu lugemismuljes sinna kahe eelnenu vahele, et lausigav ei olnud ja eriti huvitav ka ei olnud. Stiili mõttes vilksatas mingit tarbetut veiderdamist, mis esialgu häiris tugevalt, hiljem vähem. Kohustuslik kirjandus kõigile, kes tunnevad mingit sidet Vilsandiga. Mina ei tunne muud, kui et Suumani Sassi luuletused meeldivad mullegi, aga kuna ma mere suhtes olen suht ükskõikne, siis ega ma seda kõike päriselt ära ei tunneta, mis Sass kirja on pannud, aga meeldida võib ju ikka ning Õnnepalu seletuskatsed on tsiba abiks ka. See, et Õnnepalu oma kõrges vanuses (55!) surma ootab, on minu jaoks pigem poos kui tõsiseltvõetav eksistentsiaalne äng, aga noh, Luuletaja asi, kirjutab, millest tahab. Lõpulause tuleb kirjanduskohvikust (vabandust, ma ei mäleta täpset sõnastust, aga nii see mulle meelde jäi): “Õnnepalu on nagu õnnetu kassipoeg, no ikka teed pai, kui mööda lähed.” Nojah. Olgu siis: pai. Kui ta ei oleks Õnnepalu, õiendaks ma nende raamatute kallal tõenäoliselt rohkem.
Kokkuvõtteks: Kui määratlus “tõsieluline” või “omaelulooline” on see, mis raamatu juurest peletab, siis parem ära loe, kui aga see on just see, mis meelitab, siis on see just sinu tassike teed, loe ja naudi! :)
Sulepuru 