Tracy K. Smith “Life on Mars”

Yeah, te ei kujuta ette, kui suur palju vabamalt ma hingama hakkasin, kui ma Pulitzeri preemia nimekirju lapates aru sain, et romaanid ei ole ainus võimalus (mu meelest antakse romaanipreemiad tavaliselt sellistele tõsirealistlikkele teostele, mida ma väga ei taha lugeda), seda preemiat antakse väga mitmes kategoorias, näiteks luules.

Võtsin viimase kümne aasta jooksul luulepreemia saanutest 5 (sest niipalju neid meie raamatukogus oli) koju ja hakkasin lappama. Päriselt ja hingega lugemisele läks see Tracy K. Smithi (s 1972) “Life on Mars”.

Oma viimaste ameerika luule lugemiste põhjal ootasin ma teemaderingi “mina-minu-mind”, aga see raamatuke suutis mind üllatada, et jah, natuke on ka seda luuletaja enda mind, aga üldine pilt on palju laiem. On üldist suurlinnamelu, aga on ka hoopis kõrgemaid ja kaugemaid vaateid, on viiteid ulmeklassikale (n Arthur C. Clarke) ja päris mitu luuletust on David Bowie’ isiku ja loominguga seotud. Isiklik tsükkel on leinaline ja väiksema ringi oma valikuid lahkav, aga suuremat haaret võttev osa on oma meeleoludelt väga mitmekesine, nii ülev ja lootusrikas kui masendust väljaelav ning hulk võimalusi seal vahepeal. Kohati liig krüptiline ja paljusõnaline, aga alati pinget ja tähelepanu ülalhoidev, ühteaegu nii hingele kui ajule.

Väga huvitav kogu ja ma panen tallele, et kunagi ma loen seda veel.