Triinu Meres “Lihtsad valikud”

Siin raamatus on huvitav ja põnevate detailidega tulevikumaailm, üsna uhke süžee (kuigi see süžee käimaminemine võttis minu maitse jaoks natuke liiga palju aega ja vahel oli veel selliseid venitamise kohti), üsna omanäolised kangelased (võib-olla liiga omanäolised, aeg-ajalt jäin ma arusaamatult lehekülge jõllitama, et no mis nüüd, miks see raudne tädi just selle koha peal emotsema hakkab või et miks ta just seda vestlust nii püüdlikult mõistusega analüüsib või miks ta tolles kohas hetke ajel pea ees tegevusse sööstab), huvitavaid ja leidlikke väljendeid ja keelendeid kasutav läbi raamatu omas stiilis kirjutamisviis (mis mulle laias laastus meeldis ja mis minu jaoks on põhiargument, miks Merest lugeda).

Mõistusega oli täitsa norm, aga emotsioonid mul lugedes eriti kaasa ei jooksnud. Triinu Meres vist lihtsalt ei ole minu veregrupi kirjanik.

“Isaac Asimov 100”

Ma olen Asimovit väga vähe lugenud. Arvestades kui palju Asimov jõudis kirjutada, teeb see vähene kokku peaaegu mittemidagi. “Isaac Asimov 100” on aga täis hommage’e ja järjelugusid Asimovi loomingule. Seega jääb mul selle raamatu tarbeks oluline mõistmiskiht puudu, aga võib-olla ongi huvitav vaadata, et kuidas need lood iseenesest, ilma tausta teadmata toimivad.

Triinu Meres “Tegi-tegi-tegi-tuld”. Täitsa kena lugu. Mu meelest on Triinu Meresel isiklik missioon tuua ulmekirjandusse rohkem tundeid. Mingite lugude puhul on mind see emotsioonide-kesksus häirinud, aga see lugu — kuigi ka väga tunnetepõhine ja emotsioone kirjeldav — on kuidagi parasjagu paigas, sellesse lukku see agenda sobis.

Kristjan Sander “Sees”. Mu jaoks on Kristjan Sander seni olnud kirjutaja, kel pole just palju ideid, aga on kirjutamisoskus ja hea stiilitaju. Selles loos on idee, pisike ja pisut kulunud küll, aga jutu tarbeks sobiv, aga paraku jäi stiil minu jaoks natuke lombakaks.

Tea Roosvald “Jänesehautis”.  Täitsa asjalik robotilugu oma mõnusate detailidega, paneb kaasa mõtlema. Kuigi dialoogid kisuvad kohati monoloogideks, on ses loos mu meelest hoogu ja eripära ja kaasakiskuvust.

Reidar Andreson “Heategu!”. Robotikrimi. Lugeda oli täitsa mõnus, aga ega päev peale loo lugemist enam suurt ei mäletanud, milles point. Lobedalt kirjutatud, aga mällu seisma ei jää.

Indrek Hargla “Õnnelik robot”. Humoristlik-satiiriline pildike joodik-robotitest. Folkloristika mõnusa kasutuse eest tuleb niipalju plusspunkte, et matavad muu tekkida võiva jorina enda alla :)

Siim Veskimees “Sulguvate teraskoobaste aeg”. Ühtpidi on see väga Veskimehelik lugu — suured ideed ja rauakolin kõrvus. Teistpidi — lugu on nii lühike, et õnneks ei jõua Veskimehele omane tüüp-matšondus oksi laiali ajama hakata, vaid püsib kenasti loo edasiviimise teenistuses. Mulle täitsa meeldis.

Veiko Belials “Raske piisk pilvest”. Ma ei teadnudki, et Belialsil nii hea krimisoon on. Ligi kolmekümne-leheküljelise loo sisse mahub mitu mõistatust ja mitu lahendust ja puändiga lõpp, niiet tunne on, et oleks romaani jagu robotikrimi kätte saanud. Kogu lugu on ühtaegu voolavalt ja hoogsalt kirjutatud. Enamjaolt käib tegevus dialoogide kaudu ja need dialoogid on sujuvad, täpsed, parasjagu mahlakad ja õige koguse infoga. Igatahes mind tõmbas küll sinna lukku kõrvuni sisse.

Joel Jans, Maniakkide Tänav “Inspektor ja planeet”. Järgmine robotikrimi. Iseenesest täitsa tore lugu, hea hooga ja trööpab mõnuga nii krimi- kui ulmeklišeesid, aga kuna Belials tõstis enne lati nii kõrgele, siis on mulje pisut nõrgem, kui muidu lugedes olnuks.

Heinrich Weinberg “Patrioot”. Lugu nagu oleks, kohati on täitsa häid detaile ka, aga kokkuvõttes see lugu mind köita ei suutnud.

Veiko Belials “Asum ja psühhoajalugu”. Siinkohal tõstan ma käed üles — aru ei saanud ja huvitanud ka.

Mairi Laurik “Valesti ajastatud”. Mitte just kohutavalt originaalse ideega, aga sujuvalt, kaasahaaravalt, lugemakutsuvalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja saanud jutt. Lauriku loos on hea tasakaal eluoluliste detailide ning ulmelise teoreetitsemise vahel.

Indrek Hargla “Einsteini viimased sõnad”. Seda lugu ma lugesin möödund aasta lõpus autorikogumikust ja ei hakanud nüüd üle lugema, lasin meeldetuletuseks kohati diagonaalis silmad üle. Mõnuga loetav alternatiivajalugu, kus tuntud nimed on teistes rollides. Ja loos vilksatas mu Hargla lemmiktegelane pan Grpowski :)

Kogumiku parim lugu oli minu jaoks Veiko Belialsi “Raske piisk pilvest”.

Väike lisanüanss — mul on hea meel, et koostaja Raul Sulbi on igale autorile pisukese tutvustusteksti kirjutanud.

Ma autorite pilte ei hakkanud ükshaaval välja otsima, sel Jaana Muna Estconi ühisfotol peaks suurem jagu olemas olema:

Triinu Meres “Kuningate tagasitulek”

Mõnikord on parem raamatu tausta mitte teada. Lugesin ja mulje oli selline 4+, et lugu on ja hoogu on ja karakterid on ja meeleolu on ja omamoodi toimiv maailm on ja kirjutada Meres oskab, midagi oleks nagu puudu või üle, aga näppu peale panna, et mis just, ei oska. Muigasin veel omaette, et stiililt nagu LARPi raport. Ja siis sain ma teada, et mingis mõttes ongi LARPi raport ja hinnang langes kolinal, no 4 pika miinusega. Miks nii? Aga ma ei usaldanud enam autorit, ma ei tea, mis on ta enda panus ja mis mängujuhtide ja teiste mängijate teene. Võib ju öelda, et pole oluline ju, aga, najah, objektiivselt võibolla polegi, aga tundega (nagu ka usuga) ratsionaalsete argumentide abil ei vaidle.

Raamat ise koosneb kolmest osast ja minu jaoks need osad ei ole sugugi võrdsed. Tempo: I — kiire, II — aegane, III — vahepealne. Kaasahaaravus: I — hea, II — enamvähem, III — mitte eriti. Stiil: I — hoogne möll, II — rahulik (aga parasjagu pinget hoidev) kirjeldus, III — emotsev seiklus. Tegelaste avamine: I — napilt, vaimukalt, tabavalt, II — kirjeldavalt ja vihjamisi, III — segu emotsemisesest ja avamata jätmisest. See raamat oleks vist pisut settimisaega ja/või toimetaja karmimat kätt tahtnud, sest ideed ja kirjutamisoskus on olemas, aga mingi viimane lihv on puudu.