Tuuli Tolmov “Neetud taevakivi”

Kui see raamat paar aastat tagasi ilmus, siis ma keerutasin seda käes ja jätsin lugemata. Aga nüüd on juuli lõpus (29. juulil kell 19 Magasini Tänava Suvilas) üks tore kirjandusõhtu tulemas, teemaks “Mütoloogiate põimimise võimalustest, vajadustest ja eesmärkidest noortekirjanduses”, räägivad Mann Loper, Tuuli Tolmov ja Mairi Laurik, ning ma tundsin teatavat kohustust Tuuli Tolmovi loomingut lugeda. Kohustus läks õige pea lihtsalt lugemislõbuks kätte ära.

Tegevuse lükkab käima Kaali meteoriit. Oma tulekuga muudab ta siinse paiga tasakaalu ning keegi (ja see käivitab seiklusloo) peab selle tasakaalu taastama.

Kuna raamat on juba küllalt kaua saanud lugejate laual olla, siis on sellest ühtteist ka arvatud.

Palju kiidusõnu on pälvinud eesti mütoloogia kasutus. Mulle meeldis, et kasutatud oli nii ammuteada (st kokku korjatud ja edasi antud) rahvapärimust kui ka vabat omamütoloogiat (selle kokkukorjatu süsteemi paigutamine omade lisandustega). Kokku tekkis mõnus segu vanast tuttavast ja millestki uuest ja müstilisest ning see keskkond ja tegelased oli vägagi edasilugemakutsuvad.

Siinseal on kriitikat olnud liig tänapäevaste mõistete ja keelekasutuse pihta, mõneti ma oleks nagu nõus, et pisut läbimõeldum ja aja(s)tukohasem sõnavalik oleks mõnel puhul parem olnud, aga üldjuhul ma tasandasin selle ära sellega, et jutt ongi tänapäevasele noorele lugejale mõeldud, las siis olla vahele ka tuttavamat keelepruuki; postmodernism, stiilide segu ja muu moodne kirjanduskriitika sõnavara pakub autori valikutele lisaõigustust.

Kiidetud on teglaste nimesid — jaa, täitsa nõus, kui uusi tegelasi juttu sisse tuli, ma hakkasin juba ootama, et huvitav, millised toredad nimed neil on.

Päris mitmed on toonitanud, et tegevustik ja loo külg pakkusid üllatusi. Mulle ka, mulle ka :) Ja ma olen siis selles paadis, kus üllatused ja loopöörded heaks kiidetakse.

Kui tavaliselt on noortel autoritel vastassugupoole kirjeldamiste ja tegustemiste ja mõtlemiste kirjapanemisel teatud raskusi, siis siin tundusid need poisid mulle küll täitsa usutavad tegelased olevat. Igaüks isemoodi ja oma agendaga.

Peale koroonat oli seda raamatut kuidagi veider lugeda, noh, et haigus ja kolle Saaremaal jne. Seetõttu lähevad mu erilised kiidusõnad autorile läbinägelikkuse eest, nüüd ma võin pisut omast kogemusest öelda, et autoril on üsna adekvaatne arusaam kriisisituatsioonis ühiskonna toimimisprotsessidest. 

Ma ei tea, kaua ma teist osa (äsjailmunud “Põhja Nõida”) käes keerutan, aga ükskord see mu lugemislauale jõuab ka, luban.