Rubriigi arhiiv: Tuuli Tolmov

“Eesti nõid”

Posted by sulepuru on

Selle raamatu ma ostsin eelmisel aastal kirjandusfestivali Prima Vista raamatulaadalt ja seisis see raamat mul kapinurgal ja ootas. Ootas õiget aega. Ja nüüd, vahetult enne selleaastast Prima Vistat, saabuski tõeline soov seda raamatut lugeda. Juhuu! Head raamatut õige tujuga on niiiii tore lugeda!

Kõigepealt ma kiidan Indrek Harglat. Et ta selliseid teemakogumikke kokku paneb ja välja annab. Et ta on jälle nii hea teema valinud. Et ta on jutud kuidagi väga hästi järjestanud. Ja siis kiidan ma kirjutajaid. Mu meelest on peaaegu kõik siin ennast pisut ületanud ja väga hea jutu kirjutanud.

Karen Orlau “Vaba ja õnnelik maailm”. Looja ja loodu. Ladusa sisseelamisvõimalusega ja parasjagu lootuse ja lootusetusega mängiv lugu. ****

Indrek Hargla “Laul jääb samaks”. Mis Eestist saanuks, kui Põhjasõja võitnuks rootslased. Hargla nägemuses ei kuigi palju paremat, kui see, mis meile reaalsusest teada. Ja keegi ja kuidagi hakkab seda Rootsi ülemvõimu siinmail kõigutama. Keerdkäikude, ajaloovihjetega, üllatavate pööretega parasjagu pajatav alternatiivajalugu. *****

Heinrich Weinbergi “Lahke mehe tasu”. Džinnijutt selles maailmas, mida Weinberg juba mitut puhku pruukinud on. Hästi jooksev lugu. Lõpp jäi mõnusalt lahti. *****

Mann Loperi “Musta kivi nõidus”. Ühe perekonna, kus üks osapool on midagi libalooma taolist, lugu. Naine, kes võitleb oma armastuse eest. Tütar, kes ei suuda oma päritoluga leppida. Lapselaps, kes annab lootust. Nõid, kes aitab vastutahtsi. Lugu on. *****

Meelis Friedenthali “Abracadabra”. “Abracadabra” sai Tukla novellipreemia. Hästi sai. Mu meelest oli see ka kogumiku kõigekõigem lugu. Ühtipidi oli Friedenthal sinna palju ajalugu ja mõistujuttu sisse kirjutanud, teisalt oli lugu lihtne ning jutustamine lugejasõbralikum kui Friedenthalil tavaks. *****

Kadri Pettai “Nüüd õige aeg on valmis seada lõksud”. Teine kogumiku libaloomalugu. Sedakorda sellisem kergem. Mulle meeldib Pettai jutustamisviis ja jutu püänt oli ka päris tore, aga nati venima või hõrdedaks jäi. ****

Tuuli Tolmovi “Katariina juhtum”. Luupainajalugu. Võlus see nõia tõstmine tänapäeva ja unenõia motiiv. Teistega võrreldes küllalt kammerlik lugu, nii tegelaste arvu kui kirjelduste poolest. *****

Joel Jansi “Vennaarm”. See lugu oleks mu meelest veel korra ülelugemist tahtnud, sest algus tundus mulle veits konarlik. Kui aga jutt jooksma hakkas, siis läks hooga. Jansi müttamisi mõisakultuuri ja külakultuuri kohtumisaladel on täitsa põnev jälgida. *****

Laura Loolaidi “Pahavara”. Hoogne etnoküberpunk. Tartu. Mulle sobis. Väga hästi. *****

Siim Veskimehe “Valvur”. Politseiniku mälestused nõiasektiga jagelemisest. Oli jutul pointi küll, aga ei köitnud väga. ****

Mika Keräneni “Agnes”. Otsanununnu Tartu lugu :) Trööpab liialt stereotüüpe, aga siia kogumikku selliseseks kergemaks vahepalaks sobis küll. ****

Berit Sootaki “Tammetalu perenaine”. Etnohorror. Laias laastus päris ehe ja hea. Pisut läks vist paljusõnaliseks, aga see ei seganud. *****

Jaagup Mahkra “Aafrika nõiad”. Mahkra on minu maitse jaoks liiga verine, aga loo ülesehituse ja loogikaga see verisus sobis ja selle vastu ei vaidle, et hästi kirjutatud. Eesti nõid Kongo kodusõja keerises.  *****

Meelis Krafti “Elurikkuse kaitseala”. Kaob külalaps kardetud metsa. Miski Krafti stiilis mind segas, aga siia kogumikku teiste kõrvale sobis hästi. ****

Karen Orlau “Mõõkade emand”. Ja looja ja looduga ka kogumik lõpeb. Ladusalt kulgev omamoodi pööretega humorika lõpuga lugu. *****

 Intervjuud autoritega Reaktoris: https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-kogumiku-eesti-noid-autorid
 Sirbis: https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/noia-elu-sel-on-volu/
 ERRis: https://kultuur.err.ee/1608776575/arvustus-mitmekesine-ettekujutus-noidusest
 Reaktoris: https://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-eesti-noid-ulmeantoloogia
 Blokajastusi: Rätsep https://wwwnerdlandcom.blogspot.com/2023/04/eesti-noid-koost-indrek-hargla.html , Oskar https://kirjanduslikpaevaraamat.blogspot.com/2022/07/eesti-noid-2022.html
Ulmekirjanduse Baas: http://baas.ulme.ee/?autor=867&teos=88148

 

Tuuli Tolmov “Neetud taevakivi”

Posted by sulepuru on

Kui see raamat paar aastat tagasi ilmus, siis ma keerutasin seda käes ja jätsin lugemata. Aga nüüd on juuli lõpus (29. juulil kell 19 Magasini Tänava Suvilas) üks tore kirjandusõhtu tulemas, teemaks “Mütoloogiate põimimise võimalustest, vajadustest ja eesmärkidest noortekirjanduses”, räägivad Mann Loper, Tuuli Tolmov ja Mairi Laurik, ning ma tundsin teatavat kohustust Tuuli Tolmovi loomingut lugeda. Kohustus läks õige pea lihtsalt lugemislõbuks kätte ära.

Tegevuse lükkab käima Kaali meteoriit. Oma tulekuga muudab ta siinse paiga tasakaalu ning keegi (ja see käivitab seiklusloo) peab selle tasakaalu taastama.

Kuna raamat on juba küllalt kaua saanud lugejate laual olla, siis on sellest ühtteist ka arvatud.

Palju kiidusõnu on pälvinud eesti mütoloogia kasutus. Mulle meeldis, et kasutatud oli nii ammuteada (st kokku korjatud ja edasi antud) rahvapärimust kui ka vabat omamütoloogiat (selle kokkukorjatu süsteemi paigutamine omade lisandustega). Kokku tekkis mõnus segu vanast tuttavast ja millestki uuest ja müstilisest ning see keskkond ja tegelased oli vägagi edasilugemakutsuvad.

Siinseal on kriitikat olnud liig tänapäevaste mõistete ja keelekasutuse pihta, mõneti ma oleks nagu nõus, et pisut läbimõeldum ja aja(s)tukohasem sõnavalik oleks mõnel puhul parem olnud, aga üldjuhul ma tasandasin selle ära sellega, et jutt ongi tänapäevasele noorele lugejale mõeldud, las siis olla vahele ka tuttavamat keelepruuki; postmodernism, stiilide segu ja muu moodne kirjanduskriitika sõnavara pakub autori valikutele lisaõigustust.

Kiidetud on teglaste nimesid — jaa, täitsa nõus, kui uusi tegelasi juttu sisse tuli, ma hakkasin juba ootama, et huvitav, millised toredad nimed neil on.

Päris mitmed on toonitanud, et tegevustik ja loo külg pakkusid üllatusi. Mulle ka, mulle ka :) Ja ma olen siis selles paadis, kus üllatused ja loopöörded heaks kiidetakse.

Kui tavaliselt on noortel autoritel vastassugupoole kirjeldamiste ja tegustemiste ja mõtlemiste kirjapanemisel teatud raskusi, siis siin tundusid need poisid mulle küll täitsa usutavad tegelased olevat. Igaüks isemoodi ja oma agendaga.

Peale koroonat oli seda raamatut kuidagi veider lugeda, noh, et haigus ja kolle Saaremaal jne. Seetõttu lähevad mu erilised kiidusõnad autorile läbinägelikkuse eest, nüüd ma võin pisut omast kogemusest öelda, et autoril on üsna adekvaatne arusaam kriisisituatsioonis ühiskonna toimimisprotsessidest. 

Ma ei tea, kaua ma teist osa (äsjailmunud “Põhja Nõida”) käes keerutan, aga ükskord see mu lugemislauale jõuab ka, luban.