Ma ei oska oma arvamust adekvaatselt väljendada, aga lugemismulje on umbes selline, nagu oleks Jaan Kruusvall valinud tegevuskoha, karakterid ja põhisüžee ning siis oleks Paavo Matsin sinna nendega möllama lastud. Nii mõnegi koha peal meenus Olga Tokarczuk (“Aja oma atra läbi koolnute kontide”). Niisiis on meil Rapla läheduses külake, neli majapidamist, 8 elanikku, õhus on raudtee ehitamine. Kelle maadele ja mis hinnaga? Igatahes väga omapärane lugu ja lahtikirjutus, aga kardetavasti saab nüüd hoopis vähem vastukaja, kui oleks saanud autori eluajal.
Rubriigi arhiiv: Vahur Afanasjev
Vahur Afanasjev “Õitsengu äärel”
Hmmm. Algus oli hea, täitsa pikalt oli hea lugemine, siis läks venima, siis läks heaks tagasi, siis tuli mingi soga, siis läks korraks suht okeiks tagasi, siis tuli soo ja keskpärane lõpp ja otsas oligi. Mul on tunne, et autor tahtis enda jaoks midagi olulist hinge pealt ära öelda, aga ei tahtnud seda otse teha, vaid lobises tühjastähjast ja ajas pula ja põimis enda jaoks olulised asjad ka sisse, aga tulemus on suht Kört-Pärtli särk, et lugejana oli mul üsna raske aru saada, kus siin see tõsine jutt ja kus niisama möla. No lugeja õnneks on nii tõsi kui möla suht huvitava tegelaste galeriiga ning valdavalt lugemist-turgutavate sõnavalikutega edasi antud. Tegevustik oli see, mis mus kõige enam õlakehitust põhjustas. Üldidee ise oli täitsa okei ja enamasti oli selle võimalusi päris hästi kasutatud, et sai pilku nii erinevatele üksikisikutele kui laiemalt ühiskonnas toimuvatele hoovustele, viiteid kaasajale ja minevikule pähkliks peal. Iga ilmaga ei sobi, aga asjaolude kokkulangemisel võib täitsa hea lugemiselamuse saada.
Vahur Afanasjev “Hõbehundi laulud”
Just siis, kui ma otsustasin, et aitab, ei mingit riimluulet enam, antagu mulle ainult vabavärssi, sattus mu kätte Vahur Afanasjevi “Hõbehundi laulud”, milles on ainult riimilist luulet. Afanasjev suutis taastada usu, et riimluulet on ka tänapäeval võimalik kirjutada huvitavalt ja värskelt ja nii, et see ei mõju piinlikuna.
Ega see kogu end mulle kohe kätte ei andnud, lugesin ühtpidi ja teistpidi ja jätsin natukeseks seisma ja lugesin jupiti üle ja mingil hetkel siis tuli täitsa tugevalt tunne, et jaa — hea, huvitav, südamesseminev ja kindlasti ka aastate pärast üha uusi mõtteid kaasa mõtlema panev ja lugemisnaudingut pakkuv luulekogu. On nukrust ja on helgeid hetki, on iseendas sudimist ja on laiemat pilku, on värskeid avastusi ja on kummardust kirjandusloole, on sõnaleide ja on kogu läbivad motiivid.
Raamatule ei tule sugugi kahjuks, et see on hästi kujundatud. Hundipilt kaanel annab kaugelt teada: “Me oleme ühte verd, sina ja mina,” illustratsioonid viivad mõtteid ja võimalusi edasi.
Ilus asi. Nii sisult kui vormilt. Parim Afanasjevi raamat nende hulgast, mida ma lugema olen sattunud (olgu, “Tünsamäe tigu” oli ka täitsa hea, aga need hundilaulud meeldivad mulle praegu rohkem).
Luulenäited https://luuleleid.wordpress.com/tag/vahur-afanasjev/
Sulepuru 