Heldus, mille otsa ma nüüd sattusin :D
Minu jaoks on nii luule, proosa kui draama võrdselt kirjandus, aga ma tean inimesi, kes näitekirjandust kirjanduseks ei pea, see on neile vaid tarbetekst teatri jaoks. Ma saan neist nüüd natuke aru, sest minu meelest ei ole filmistsenaarium kirjandus, kuigi neid stsenaariumeid vahel raamatu kujul ka välja antakse, vaid tarbetekst filmiinimestele.
“Halamisest pole abi” on Oscarigi võitnud filmi “Moskva pisaraid ei usu” stsenaarium. Miks selline pealkirja tõlge? Mina ei tea, kui keegi teab, ütelgu. Kes on nii noored, et sellest filmist midagi ei tea, siis sisukokkuvõtte on hall nõukaaja argipäev oma korteriprobleemide ja muu olmejamaga, aga ometi elatakse ja armutakse ja ollakse noored ja ollakse mitte enam nii noored ja armutakse ikkagi :)
Selle raamatukese eripära on filmist pärit fotod ja omamoodi tore on autori saatesõna eesti lugejale.
Sulepuru 