Teose ühest meediumist teise ülekandmine pole just lihtne asi, oluline on, et teosest valitakse need õiged tükid, mis uue meediumiga sobituksid, et miskit tähtsat tee peal ära ei pudeneks ja teose hõng kestaks edasi, aga et ümbertõstja enda autorimina saaks ka kuidagi väljendatud.
Veiko Tammjärvel on see nõks käpas. ““Hukkunud alpinisti” hotell” oli väga hea ja “Rehepapp” on sama hea :)
Kui hea just, seda ma momendil ei lahka, aga pikemalt kirjutas koomiksist Laura siin. Minge vaadake Veiko Tammjärve lehel ka veel ringi, seal on näiteks lühikoomiks “Kratt“.
Ma olen väga närb filmivaataja ja ei suutnud kuidagi leida seda õiget “raamatut, mille põhjal on tehtud film”. Aga ma venitasin natuke punkti ja nüüd on mul “raamat, mis on tehtud filmi, mis on tehtud raamatu põhjal, põhjal”. Kaanel on Strugatskid ilusti kirjas ka ja niipalju, kui ma kauge aja tagant lugemisest mäletan, siis see film oli üsna raamatutruu. See koomiks on omakorda üsna filmitruu. Tegevustik, meeleolu, rõhud, esteetika, tegelaste ilmed. Mu meelest on Veiko Tammjärv kokku teinud imelise raamatu: valinud välja just selle kõige olulisema, paigutanud selle osavalt koomiksipaneelidesse, joonistanud läbivalt stiilsed pildid, võtnud ootamatud ja maitsekad värvilahendused, lisanud omalt poolt mõne hea nüansi. Väga hea raamat! Ma usun, et sel koomiksil võiks ka muus maailmas päris kenasti minna, nii idas kui läänes. Jõudu ja edu! Ja ehk ei ole järgmine lugu ka enam mägede taga.
Sulepuru 