V. E. Schwab “The Invisible Life of Addie LaRue”

Et siis — 18. saj alul on tütarlaps Addie, kes ei taha mehele minna ja tahab maailma näha ning ta sõlmib jõuga, mida pimedas ei tohiks välja kutsuda, kokkuleppe, millel on hind. Ta küll pääseb abielust ja saab võimaluse minna, kuhu tahab, ning pika eluea, aga ta ei saa midagi omaks pidada ja ta kustub inimeste mälust minutitega ning pimeduse jõud käib aegajalt küsimas, kas ta ehk sellest elust tüdind pole ja tahaks äkki hinge ära anda ja kõik lõppenuks lugeda. Ja siis kohtub ta 2014. a New Yorgis poisiga, kes — spoiler alert — mäletab teda ka järgmisel päeval.

Ühest küljest oli see täitsa hea lugemine — mõnusa sõnavalikuga, paraja tempoga, siiasinna kultuuriloolisi vihjed puistav ning omi mõtteid edasimõtlemaärgitav fantaasia- ja romantikaesmavajaduste rahuldaja. Visuaalse kunsti näited raamatu osade vahel olid päris nutikad ja omamoodi reaalsust loovad. Teisalt oli see kuidagi liiga lihtne, stereotüüpne ja faktides eksiv (n oleks autor võinud ikka Wikist üle vaadata, mis aastal see Sacré-Cœur valmis sai), et seda raamatut tõsiselt võtta. Ka käis mulle pisut närvidele, et liiga paljusid loomeinimesi siin raamatus oma hinge müüma pandi.

Üldiselt paistab internet raamatust vaimustuses olevat. Mõneti on see isegi mõistetav, sest raamat lubab üsna mitmesuguseid seoseid, tõlgendusi ja kihte ning on üsna lehepöörajana kirja saanud, aga mu jaoks jäi ikkagi midagi olulist puudu… mitte päris see, mida üksikud kriitikahääled ette heidavad — et Addie osaleb vähe ajaloos, vingub palju, areneb vähe — see osa oli mu jaoks isegi usutav, pigem tekitas mingit errorit autori valik, et millest kirjutada ja kuhu tekstis augud jätta.

Fännikunsti on netis päris palju, tsitaadivalimikke ka, aga ma viitsi siia mingit valikut tekitada, huvi korral otsige ise. Ma kleebin siia hoopis ühe goodreadsi arvustuse, millega ma rohkem nõus olen:

Victoria Schwab “City of Ghosts”

Mu esimene mõte peale raamatu lõpetamist oli — Buffy. Ainult et see Buffy on Cassidy — kaheteistaastane ja mitte vampiiritapja, vaid kummitustekütt. Oma kummitustenägemise võime saab ta üsna ootamatult ning hiljem saab ta ka teada, et ta pole ainus omasugune. Kui Buffyl oli oma isiklik mittetapmisele kuuluv vampiir, siis Cassidyl on oma sõber-vaim Jacob.

Raamatu valisin, sest a) Victoria Schwab (ma ammuilma ootan “Võlukunsti tumedama poole” kolmandat osa eesti keeles) ja b) Edinburgh. Ma olen korra Edinburghis käinud ja ma armusin sellesse linna :) Kummitustuuril ma küll ei käinud, aga selle linna ajalugu ja lugusid õhkub vist igast tänavakivist ja majaseinast.

Minu üllatuseks on Schwab ameeriklanna. Ma ei olnud sellele varem tähelepanu pööranud ning mu meelest ta kirjutab kuidagi euroopalikult. Ka selles raamatus mulle meeldis see osa, kui otsaga Šotimaale jõuti, oluliselt rohkem — see mõnus šoti kõnepruuk –, aga kuna tegu on raamatusarjaga, kus veel mööda erinevaid linnu kondama hakatakse, siis see algusotsa venimine oli mõistetav ja oli minu jaoks vähem tüütu, kui oli “Harry Potteri” sissejuhatus.

Üks seos Harry Potteriga veel — kui peategelane käis kohvikus, kus Rowling Harry Potterit kirjutas, siis mina sattusin poekesse, kus müüdi maagia- ja/või esoteerikakraami (taro kaarte ja kristalle ja nahkhiirekujukesi jne jne ning muuhulgas ka valitult raamatuid, ma sain sealt ühe oma lemmik-koomiksitest — Gordon Rennie ja Emma Beeby “Robbie Burns: Witch Hunter” ), mille uksel oli silt “Siin poes ei ole J. K. Rowling kunagi käinud”.

See eelnev jutt ei tähenda, et ma Harry Potteri lugusid ei hindaks või nende lugude austajaid alahindaks, lihtsalt ma ei ole lausvaimustuses… Ja kui keegi on padufänn, siis on see ju ainult tore :) Ja see, et Schwab oma peategelase Potteri-fänniks kirjutas, on ka tore.

“Vaimude linna” juurde tagasi tulles. Selle loo sihtrühm on vast 10-14-aastased, aga seda ei ole piinlik ka vanemast peast lugeda ning asisemad nooremad saavad ka raamatu loetud. Lugu jookseb kenasti ja mu meelest oskab Schwab üsna hästi stiiliga mängida ning sõnade täpse valikuga vajalikku meeleolu luua. Ja ma arvan, et see raamat on huviga loetav ka siis, kui Eginburgh ei juhtu just lugeja lemmiklinn olema.

Sümpaatne on ka see, et luues skeptikust isa, kes otsib ajalugu ja teaduslikku seletust, ning romantikust ema, kes tahab kummitustesse uskuda ja otsib tuge legendidest ja rahvajuttudest, tegelaskujud ja pannes need kaks harmooniliselt koostööd tegema, toob Schwab sisse idee, et eriarvamused ei pea tingimata olema takistused, vaid võivad olla ka üksteist täiendavad erinevad viisid maailma nägemiseks.

Ja killuke huumorit ei tule kunagi ühele raamatule kahjuks :) Ja kui keegi varem muljetas, et see lugu võiks täitsa kenasti tele- või kinolinal mõjuda, siis ma olen selle kirjutajaga nõus, et kui järgida raamatut ja mitte hakata liiga palju oma peaga mõtlema, siis võib sest täitsa tore linateos saada.