Oma lapsepõlvest ma mäletan, et emal oli suur karbitäis sulgi ja sulepäid ja tuššipotsikuid ning et ta tihtipeale õhtuti kirjutas plakateid, aukirju, sünnipäevakaarte ja muid sedasuguseid asju. Ja raamaturiiulil oli päris mitmeid kalligraafia-raamatuid, mida mulle meeldis uurida, hoolimata sellest, et mu enda käekiri oli üsna kole ja vihikud tindiplekised (st selleks kauniks tööks puudub igasugune anne) ning vajalikku kannatust (et kaunilt kirjutamine käe sees püsiks, tuleks seda iga päev, või vähemalt ülepäeva, harjutada) ka nappis. Aga teiste loodud ilu võis ikka nautida :) ja austus selle kunstiliigi vastu on tänaseni. See konkreetne raamat ei ole kuigi palju olulisem, kui kõik teised kirjakunsti-raamatud, aga miskipärast momendil tundus sümpaatseim. Tegu on näituse kataloogiga, kus on väga eriilmeliste kunstnike tööd ja millel on Villu Tootsi päris hea sõnakasutusega eessõna. Kõige enam meeldisid nii toona kui nüüd luuletuste tõlgendused, postitusepildina aga sobivad mõtteterad vist rohkem (pole küll sellest raamatust, aga raamatu meeleolu annavad edasi küll).
Sulepuru 