Mnjah. Ega selle raamatu kiituseks suurt muud öelda ei ole, et tore, et Viktor Tsoi kohta nüüd ka eestikeelset lugemisvara on.
Tõlge oli … halb. Iga teise lause juures oli tunda, et see on toortõlge vene keelest. Tõenäoliselt läks raamatu väljaandmisega kiireks (et jõuaks filmiga samal ajal) ja ühelegi eesti filoloogile teksti ei näidatud (kuigi toimetaja kiituseks olgu öeldud, et kõik punktid ja komad tundusid küll õigel kohal olevat). Kokkuvõttes — midagi sutsukene paremat kui guugli tõlge.
Raamatu ülesehitus oli ka kehva. Ideena toimiv, aga tegelikkuses oleks neid intervjuukatkeid võinud ikka palju hoolikamalt valida ja toimetada. See erinevate kirjutajate stiilide pudru-ja-kapsad võinuks olla paremini seotud (või siis hoopis vastandatud). See, et emotsioonid mälestuskatketes üle pea lahvatavad, oli muidugi ju arvatav, aga kokkukirjutaja oleks pidanud suutma need mingilegi ühisele rajale kokku tuua ja kärpimiskääre julgemalt kasutama…
Aga ikkagi lugesin. Öö läbi ja lõpuni. Sest Tsoi! (Ma end fänniks ei pea, aga mul on alati hea meel, kui ma mõnes vene filmis Kino muusikat kuulen, no ja “Nõel” jättis omal ajal suht sügava mulje.)
Tsitaat eessõnast: “Muidugi on vaid üks Tsoi. Ent meist igaühel on oma Tsoi.” Ja mingi kummaline üldpilt raamatusse kogutud meenutuskatkete põhjal ju ikka tekkis ka, näiteks mainivad paljud kontserdikülastajad viimase aasta esinemistest Tsoi erilist energiat, šamaani meenutavat olekut ning väsinud silmi, mine võta kinni, on see siis takkajärgi moodustunud ühismüüt või oligi see nii…
Üks mu lemmiklaul:
Kokkuvõtte fs-lt: Lõpuks jääb tunne, et see raamat on halvasti vormistatud kursusetöö, kuhu üliõpilane on igaks juhuks jätnud sisse kõik, mida õnnestus koguda – näete, mul ei olnud aega sellega rohkem töötada, tähtaeg, mõistate, aga ma olen palju tööd teinud andmete kogumisega. Rahuldava annate? Õppejõud ilmselt vastaks midagi sellist: „No hästi. On ju toredaid lugusid. Ja pildid on väga head. Aga ärge tulge ütlema, et Venemaa on suur ja lai, korda seal pole ja Venemaa-asjadest saabki ainult segaselt kirjutada. Mükoloogid toksivad oma teadustöid arvutisse ka kätega, mitte seeneniitidega, ja mõtlevad pea, mitte puravikukübaraga.“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/pole-sonu-see-oli-kino/
Kõrvalmärkus — oleks mu vene keele õpetaja taibanud õigel ajal mainida, et vene keelt on vaja ulmekate ja vene rocki jaoks, ma oleks palju usinam õpilane olnud, sest no Puškin on tore küll, aga Puškinit on eesti keelde nii suurepäraselt tõlgitud, et tema pärast küll ma end vaevama ei hakanud…
Sulepuru 