Ma kirjutasin pika jutu ja kustutasin siis selle ära. Kui öelda lühidalt ja leebelt, siis see raamat oli nii tüütu, nii tüütu, tuim ja trafaretne.
Kui igav peab ühe inimese elu küll olema, et ta viitsib selliseid jutukesi kirja panna?
Positiivse poole pealt: on mõned head laused ning Krista Lepik kirjutas raamatust inspiratsiooni saanuna ühe täitsa hea luuletuse, soovitan üles otsida.
Sulepuru 