Niisiis — mul oli valida Lõuna-Ameerika või Põhja-Ameerika. Arvates, et küllap hispaaniakeelse väljakutsesse mul neid lõunaameeriklasi veel tuleb, pöörasin pilgu Põhja-Ameerikassse. Jaa, Kanada naisautor on tõesti täitsa tore pakkumine! Aaga — end huvitavad eestikeelsed on loetud (kuigi Atwoodi on veel lugemata ka ja kui hästi otsida, küllap leiaks midagi põnevat ikkagi), tuulasin netis ja tegin nimekirja “Kanada naisautorite 10 raamatut, mis võiks mind huvitada”, Estris polnud ühtegi, kohalikus kaubandusvõrgus kohe saadaval polnud ühtegi, tellimisvõimalus tarneajaga 2-4 nädalat oli kolmel raamatul. Vat selle 4 nädala ja siis ühe ööga lugemise peale ma siiski lootma jääda ei tahtnud. Niisiis läks käiku plaan B — mida pakub wõrk. Wõrk pakub koomikseid. Ei ole ka paha valik.
“I Am Not Starfire” on täitsa nunnukas superkangelase lugu. Õigemini küll superkangelase tütre lugu. Mida tunneb üks 16-aastane, kui tal on nii imeline ema. Enamasti hirmu, et temaga ei suhelda mitte tema enda, vaid tema ema pärast. Masendust, et kõik ootavad, et tal oleks samasugused võimed. Ja see ootus muutub omamoodi kiusamiseks, mis on tüütu ja väsitav ja ei tekita kaasinimeste headusesse just eriti suurt usku. Õnneks on tal üks õige sõber olemas.
Esimene pool raamatust oli pigem selline kooli ja suhte teema ja natuke meenutusi lapsepõlvest, aga mingil hetkel sammub Mandy ellu seninägemata sugulane, kes pöörab senise elu pea peale. Siis tuleb märulit ja supervõimete purskeid, mis minu jaoks oli igavaim osa loost. Aga kokkuvõttes oli see täitsa tore lugu, mõneti küll lihtsake ja teinistereotüüpne, aga omamoodi nurga alt ja meelelahutuse varjus ka tõsisemaid teemasid riivav ning kuidagi sümpaatne ja südamlik.
Joonistamise stiil mulle meeldis, et palju värve ja nutikaid paneelilahendusi (n korduva motiivina kukkuv pliiats või lilleõiekesed) ja sobis hästi selle looga.
Sulepuru 