Zane Grey “Betty Zane”

Ohio jõe ääres rajamaa ja pioneerid 1782. aasta eel ja järel. Valged asunikud, eelkõige perekond Zane, kus mitu venda ja isepäine õde Betty, kuskil on huroonid ja delavaarid ja briti sõdurid. Rahulikku (no niivõrd-kuivõrd) asunduselu, kokkupõrkeid, kättemaksu, armastust, reetmist, mittemõistmist, vaprust, lahinguid. Armuprobleemid on põhiliselt Bettyl ja tema austajatel, aga ka tema vennal Isaacil indiaaniprintsessiga. Indiaanlasi kõmmutavad kõik, kes suurema, kes vähema entusiasmiga, kuigi huroonidega tehakse lõpuks vaherahu, siis teised hõimud on endiselt vabaltlastavad. 1782. aasta fort Henry lahingut loetakse enamasti iseseisvussõja viimaseks lahinguks.

Esimesed poolsada lehekülge olid paras piin, ma üritasin meenutada, millal ma viimati nii halvasti kirjutatud raamatut lugesin ja ega ei tulnudki meelde. Aga kirjutades autor arenes, väga halvast sai lihtsalt halb ja lõpuks juba selline keskpärane tekst. Aga ikkagi ma paneks raamatule juurde sildi: “Lugeda omal vastutusel!” Ameritele paistab see küll miskit kultusraamatu moodi olevat, kordustrükke on müriaad ja eriti näib neile meeldivat pilt püssirohukompsuga jooksvast Bettyst.

Zane Grey on oma 1904. aastal ilmunud debüütromaanis paljuski kasutanud oma suguvõsa ajalugu ja põlvest põlve päranduvaid legende ja tema suhtumine peategelastesse on seetõttu liialt ülistav. Plusspunktina läheb kirja, et ta vähemalt püüab siinseal vastaspoole motiividest ka aru saada.

Zane Grey “Kaduv ameeriklane”

Ma olen üldiselt seda meelt olnud, et ilukirjandus ei vanane. See raamat pani lausele ühe sõna juurde, et hea ilukirjandus ei vanane. “Kaduv ameeriklane” oli minu jaoks selline, mis vananes.

Raamatu tegevusaeg on kuskil 1915-1918 ja peategelasteks idarannikult pärit keskklassi valge neiu ja lapsena kodukandist röövitud kolledžiharidusega oma isade maale tagasi pöördunud indiaaninoormees.

Kui ma lugesin, siis oli mul tunne, et tegu on vana kehva Hollywoodi stsenaariumiga. Kirjeldused olid enamvähem loetavad, looduse kohad kohati isegi täitsa hästi, aga tegevustik oli kuidagi imelik ja tegevustiku kirjeldus pateetiline ja tegelased üheplaanilised ja/või klišeed, loo moraal kõikus siia- ja sinnapoole, dialoogid olid ko-hu-ta-vad ja armustseenid veel hullemad. Esimene peatükk oli nagu täitsa hästi kirjutatud, see oli vist see, millega kirjastajalt leping osteti, edasi läks asi mu meelest laisaks ära. Probleemid, mida teoses välja toodi, olid ju täitsa tõsised ja olulised, aga see, kuidas ja mis tooniga neid käsitleti, oli kuidagi möhh…

Aga miskit ses raamatus ju ikka oli. Kui mitte muud, siis õhutus teemat pisukene edasi uurida. Millal said indiaanlased Ameerika Ühendriikide kodakondsuse? Jah, 1924. Aga kodakondsusega ei tulnud kohe õigus hääletada, see käis osariigiti erinevalt, üldiselt ida pool varem ja lääne pool hiljem, aga Wiki andmetel oli nii 1948. aastaks peaaegu kõik, välja arvatud mõned erandid, kellele saabus hääletusõigus alles 1970. aastal… Kuulge, see oli ju suht eile. Ma hakkan üha enam lugu pidama Marlon Brandost, kes 1973. aastal saatis indiaanitüdruku enda eest Oscari kõnet pidama.

Minust on Zane Grey nimi kuidagi mööda jooksnud, aga ta oli produktiivne (igal aastal raamat või paar, pigem paar, vahel rohkemgi) autor, üsna populaarne ja filme on tema raamatute põhjal tehtud palju. Seegi raamat tehti juba ilmumisaastal (1925) filmiks ja on hiljem ka (1955) tehtud.