George R. R. Martin “Valguse hääbumine”

Kummaline raamat.

Maailmaehitus on vägev — kui kaugele inimkond oma kosmose uurimise ja kolonisatsiooniga on jõudnud, millised arengud ja kohanemised on erinevatel planeetidel olnud ning konkreetse planeedi, kus sündmused toimuvad, saatus. Tegevus on suht kammerlik, peale peategelase on veel neli inimest, kellest pisut pikemalt räägitakse, ja veel kümmekond, kes väiksema tutvustusega lavale ilmuvad. Meeleolu on algusest peale selline, et no see lugu ei saa hästi lõppeda. Suures osas on see raamat mu jaoks suhtedraama võõrplaneedil, kultuuride konflikt ja lõpupoole madinat.

Autorid, kes lugedes pähe tulid, olid Sheri S. Tepper (sest kuigi kamba peale on vaid üks naistegelane, siis küsimus naise rollist on üsna tugevalt sees), Maniakkide Tänav (eriti tema “Newtoni esimene seadus”, et esialgu tunduvad olulised ühed tegevusliinid, aga need jäetakse lõpupoole natuke unarusse, sest madin pressib peale), Ursula le Guin ja Lois McMaster Bujold (neid erinevaid kultuuriaerenguid on püütud avada ja lahti kirjutada, et miks mingi suundumus mingil planeedil domineerivaks muutus).

Mul jäi kangesti tunne, et siia raamatusse on miskit sellist sisse kirjutatud, mida ma praegu ei suuda tabada.

Vahur Afanasjev “Hõbehundi laulud”

Just siis, kui ma otsustasin, et aitab, ei mingit riimluulet enam, antagu mulle ainult vabavärssi, sattus mu kätte Vahur Afanasjevi “Hõbehundi laulud”, milles on ainult riimilist luulet. Afanasjev suutis taastada usu, et riimluulet on ka tänapäeval võimalik kirjutada huvitavalt ja värskelt ja nii, et see ei mõju piinlikuna.

Ega see kogu end mulle kohe kätte ei andnud, lugesin ühtpidi ja teistpidi ja jätsin natukeseks seisma ja lugesin jupiti üle ja mingil hetkel siis tuli täitsa tugevalt tunne, et jaa — hea, huvitav, südamesseminev ja kindlasti ka aastate pärast üha uusi mõtteid kaasa mõtlema panev ja lugemisnaudingut pakkuv luulekogu. On nukrust ja on helgeid hetki, on iseendas sudimist ja on laiemat pilku, on värskeid avastusi ja on kummardust kirjandusloole, on sõnaleide ja on kogu läbivad motiivid.

Raamatule ei tule sugugi kahjuks, et see on hästi kujundatud. Hundipilt kaanel annab kaugelt teada: “Me oleme ühte verd, sina ja mina,” illustratsioonid viivad mõtteid ja võimalusi edasi.

Ilus asi. Nii sisult kui vormilt. Parim Afanasjevi raamat nende hulgast, mida ma lugema olen sattunud (olgu, “Tünsamäe tigu” oli ka täitsa hea, aga need hundilaulud meeldivad mulle praegu rohkem).

Luulenäited https://luuleleid.wordpress.com/tag/vahur-afanasjev/

“New Zealand Comics and Graphic Novels”

2012. aastal kokku pandud kogumik tutvustamaks Uus-Meremaa koomiksikunstnikke.

Algatuseks on Tim Bollingeri ülevaade koomiksi ajaloost Uus-Meremaal. Kui lühidalt kokku võtta, siis arenes kõik tasapisi ja tavapäraselt kuni 1950. aastateni, kui võimule sattusid tüübid, kes arvasid, et koomiksid on päh ja keerasid kraanid kinni. Edasi tuli paar aastakümmet suht vaikust, 70.-aastatest oli peamiselt kõrgkoolide juures tegutsevad isekirjastuslikud kogumikud ning alates 90.-aastatest on Uus-Meremaa koomiksimaailm suure hooga edasi arenenud.

Kogumik tutvustab 69 autorit ja toob näiteid 88 koomiksist. Pilt on igatahes mõnusalt kirju, olgu siis autorite päritolu poolest või erinevate stiilide ja žanrite kasutuse poolest. Uus-Meremaa koomiksihuviline saab kohaliku kraamiga ikka päris pikalt läbi ja igav ei tohiks hakata. Autorite tutvustused on sellised kõikuvad, aga koomiksite annotatsioonid tunduvad küll väga hästi kirja pandud olevat, sellised ausad ja meeleolukad. Ma ei teagi, kas see on kogumiku kokkupanijate teene või ongi sealmaal head raamatututvustused. Mu jaoks olid pea pooled tutvustused sellised, et kui neid koomikseid lihtsamalt kuidagi kätte saaks, siis täitsa oleks huvi lugeda.

Raamat on allalaetav http://hicksvillepress.com/wp-content/uploads/2012/09/NZComics-highres-DL-revised.pdf ja koht, kus lisainfot veel võiks otsida on http://hicksvillepress.com/nzcomics/?fbclid=IwAR1m5T3_tGBWSISlM3jv14RZwWeDTZnVgMpnTJOX5YCGqD2m6l4qKDdjZaw

 

M. C. Beaton “Ninaka neiu surm”

Ma pole kuigi palju Beatonit lugenud, paar ettesattunut on olnud suht okeid, aga sügavamat huvi pole tekkinud. Ma nägin autorit Tallinnas Headel Ridadel ja mulje autorist oli siis, et oi, ta on imetore daam!

Ma usun, et see konkreetne lugu ei erine kuigi palju teistest Hamishi lugudest, et laipu langeb loogu, jutustamisviis on üsna rahulik tuta-tuta-tuttaa, kõrvale jookseb mõnusat šoti eluolu ja Hamish on naistega hädas… No seekordses osas käib Hamish paari lehekülje jagu Tallinna linnas ka.

Beatoni-austajatele kohustuslik lugemine, teistele tuju järgi.

Margus Haav “Alumiiniumist kurgid. 741 päeva kirsades”

Minu aastakäigu kanti poisid jäid enamjaolt sõjaväes käimata, et vene väkke enam võetud ja eesti omasse veel ei võetud, niiet mul ei ole seda seltskondlikku sõjaväemälestuste heietamise kuulamise kogemust. Margus Haava sõjaväemälestused võtsin ma ette uudishimust, et siit-sealt sirvida, aga need olid kirja pandud nii hästi, et lugesin raamatu ühe hooga läbi. Haav on öelnud, et kõige julmemaid asju ta sisse ei kirjutanud, aga see, mis on, annab päris hea pildi sellest neetud mahavisatud kahest aastast ja nõukogude armee jaburustest. Raamatu lõpus on nimekiri lauludest, mis aitasid autoril selle jama üle elada.

 

 

Claudia Piñeiro “Betty Boop”

Argentina krimi. Omamoodi. Mõrvu uurivad kirjanik ja kaks ajakirjanikku. Parasjagu eksootikat ja see kirjutava inimese köögipool ja arutlused ajakirjanduse üle mulle meeldisid, tegeleaskujud olid toredad ning kirjaniku stiilivalik täitsa huvitav, aga krimiliin oli mu jaoks möh. Aga plussid kaaluvad miinused üles ja lugemiselamus on ikkagi positiivne.

Reed Morn “Andekas parasiit”

Lugu on lihtne: sünnib siia ilma üks tüdruklaps, käib koolis ja ülikoolis, töötab paar aastat õpetajana ja kooleb.

Stiil nii lihtne ei ole. Ma arvasin, et mulle meeldivad aavikismid, aga terve raamatutäie sihandse kõnepruugi takka on mul igast lühendet ja ülespuhut sõnastusist mõneks ajaks kõrini. See läheb üle :) Millalgi. Ja alul oli ju huvitavgi sellist teistmoodi keelekasutust lugeda. Ja ma arvan, et ju see keelekasutus üks põhjuseid oli, miks Reed Morn Looduse romaanivõistlusel teise koha sai. Teine põhjus oli vast aines — töölisklassi päritolu (varemalt oli romaanide aineseks pigem maaelu) vaimseid kõrgusi otsiv naisterahvas (Aaviku “Ruth” oli küll juba mõnda aega olemas ja ühteteist veel, aga ikkagi), kes väldib paaniliselt sotsiaalset suhtlust (uus psühholoogiline vaatenurk eesti kirjanduses). Siin on väga vähe dialoogi (esimene on lk 38) ja needki kahekõned, mis on, on üsna sisutud, näide kolmandast dialoogist lk 77: “Kevad!” — “Jaa, kevad!”…

Eneseharimise mõttes kirjandusloolise lugemisena kannatas lugeda küll, aga ega ma seda raamatut kellelgi vabatahtlikuks lugemiseks küll ei julge soovitada.

Trace Moroney sari “Minu tunded” ja Witi Ihimaera “Vaalaratsanik”

Ma olin täis veendumust, et ma tahan lugeda midagi Uus-Meremaast ja/või Uus-Meremaalt. Esiteks on see selline kaugem ja eksootilisem kant, teiseks on mulle need mitteingise ja mitteameerika — päritolumaa siis Kanada, Austraalia, Šoti, Iiri, Nigeeria, India jne — ingliskeelsed autorid ikka kuidagi põnevad ja kuidagi kodusemad ja inimlikumad tundunud ning kolmandaks tahtsin ma veel kord meelde tuletada Witi Ihimaera suurepärast raamatut “Vaalaratsanik”, mis mu meelest hoolimata ühest lapseeas peategelasest ei ole mitte lasteraamat, aga on üli-väga-mega-jne hea lugemine, mida kõigile kangesti soovitada tahaks, eesti keeles Mathura tundlikus ja ilusas tõlkes pealekauba.

Esmapilgul oli valikut väga nadilt, ainult Trace Moroney “Uneaeg”, aga siis ma leidsin, et Trace Moroneylt on eesti keelde tõlgitud terve sari, sari “Minu tunded”. See sari on mõeldud üsna nubludele — eelkool või siis esimese klassi juntsud — ja kõneleb pisikeste ampsude kaupa erinevatest tunnetest, et kuidas oma tundeid ära tunda ja mida nendega peale hakata, kuidas positiivseid tundeid jagada ja negatiivseid maandada. Lühidalt, selgelt, lapsepäraselt. Kõrvale imeilusad ja übernunnud illustratsioonid (piltide autor on ka Trace Moroney). Tekst on küll kirjatähtedes, aga küllalt suure ja mugava šritiga ning leheküljed on tavapärasest paremast ja vastupidavamast paberist, et peavad ikka päris mitu lappamist vastu. Ma arvan, et kaasaegsele lapsele võiks neist raamatuist olla ühekorraga nii rõõmu kui abi. Igatahes on mul väga hea meel, et sellised raamatud on olemas ja ma loodan, et need õiged inimesed, olgu suured ettelugemiseks ja koos arutlemiseks või väikesed ise omaette pusimiseks, leiavad ka need raamatud üles.

Kogu sari: “Armastus” (Koolibri, 18 lk), “Headus” (Koolibri, 18 lk), “Hirm” (Koolibri, 20 lk), “Kadedus” (Koolibri, 18 lk), “Kurbus” (Koolibri, 20 lk), “Pettumus” (Koolibri, 20 lk), “Rõõm” (Koolibri, 20 lk), “Viha” (Koolibri, 20 lk), “Ärevus” (Koolibri, 20 lk), “Üksildus” (Koolibri, 18 lk), sarja tõlkijad on olnud üsna vaheldumisi Mari-Ly Tiitsmaa ja Kadri Haljamaa. Kõige rõõmsam raamat oli muidugi “Rõõm”, aga vulkaaniteemaga läks kõige paremini kokku “Viha” :)

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 4 – “The Chosen”

Maika kohtub oma isaga, keda ta viimati nägi suht titena. Paps on kohtumisel silmnähtavalt rõõmsam ja lootusrikkam kui Maika, kes on pigem kahtlustav ja seda paraku õigusega. Küllalt palju aega kulub lapsepõlvemälestuste lappamisele, pärilusest väljavingerdamisele ja püüule sõda ära hoida. Koletise kohta saab ta siiski isalt sutsu rohkem teada… Rebasetüdruk Kippal on oma retk ja kohtumised. Vahelepõigetena katked kassikroonikatest ja Maika tädi tegemistest. Lõpulehekülgedel peavad uued ja vanad liitlased lõkketule ümber plaani, mis siis edasi ja no eks me järgmises osas siis näe, mis edasi… Neljas lugu polnud kehvem kui kolmas, aga esimesed kaks olid nagu sutsu paremad. Ootame ja vaatame, mida viies lugu toob.

Andris Purinš “Ärge küsige minult midagi”

1984 — mu esimene mõte oli, et aarh, igavamat aastat annab välja mõelda. Aga siis sattus maal olles see raamat näppu ja — ohjaa, miks mitte lugeda üle raamatut, mis on minu jaoks noorsookirjanduse etalon. Riia keskkoolipoisid seitsmekümnendate keskel (originaal ilmus 1977. a). Viimasest lugemisest on pea veerandsada aastat möödas, et kuidas see lugu siis tänapäeval mõjub.

Ei mõju üldse kehvasti. Ja oma etaloni-staatust see raamat ära ei kaotanud. Oma osa on sel muidugi nostalgial, ma olen noorest peast seda raamatut nii mitu korda lugenud, et miskit üllatust ei tulnud, lugu oli enamvähem meeles. Aga olulised teemad on üldised ja ajatud — pere, sõbrad, kool, hobid, lein, esimene armastus, maailma avastamine ja oma koha leidmine. Selles raamatus on nõukaaegset eluolu ja ajastust tulevad omapärad, aga punapropaganda õnneks puudub. Üllatavalt avameelne raamat selle ajastu kohta.

Üks asi on, millest kirjutatakse, teine asi on, et kuidas. Suhteliselt kõnekeelne, vabade seostega, ootamatute võrdlustega, omamoodi lopsakas ja lobe jutustamisviis muudab teose usutavaks, paneb kaasa elama, teeb talutavaks kirjeldatud reaalia, mahendab melanhooliat ja annab lootust…

Muuseas, sellest raamatust on pärit mu lemmikvabandus: “Baltikumi kliima!” See sobib õigustama peaaegu kõiki tehtud lollusi…

Lugedes meenus mulle Juris Podnieksi dokumentaalfilm “Kas on kerge olla noor?” (“Vai viegli but jaunam?”, 1986). Ja nüüd ma leidsin juutuubist, et sellele on ka järjed, kümme aastat hiljem 1996 ja kakskümmend aastat hiljem 2006… Kunagi ma vaatan need ära.

Täitsa põnev oleks teada saada, et kas tänased noored ka sest raamatust midagi leiavad.