Liisi Ojamaa “Ajalaulud”

Seda raamatut lugedes ma nutsin ja naersin ja tahtsin kirjanikku kallistada

Nojah, nutsin, sest kurb, nutsin, sest ilus, naersin, sest ilus, naersin, sest valus. Kallistama ma eriti inimesi ei kipu ja praegu on juba hilja ka, aga kunagi aegu tagasi ma sain talle ära öelda, et ta luuletused on mulle korda läinud. Kui ma oleks siis ta juurde kallistamisjutuga läinud, ma arvan, et ta oleks selle ära talunud, tal oli vist üldse suht suur taluvusaste inimeste kummaliste käitumiste suhtes, ta nagu osanuks näha sügavale inimeste sisse ja aru saada põhjustest, ka neist, mida endalegi ei tunnistata.

Ega ma kõigest aru saa, millest ta just kirjutab, aga sõnad on ritta säetud nii, et lummavad. See rütm ja sõnatunnetus. Ja mõtted, mis sõnade taga. Osad ta luuletused on pealtnäha nii lihtsad, aga seal taga on nii paljut ning iga lugeja saab sinna ühtteist veel juurdegi mõelda, kui ka algtõuge tabamatuks jääb, siis võimalused tühjad kohad oma fantaasiaga täita on avatud ning nõnda kõnelevad need luuletused erinevate inimestega tõenäoliselt vägagi erinevatel tasanditel, et toon on paigas, aga rõhud lisab lugeja…

Kaherealised katked pooltosinast luuletusest:

***

On jälle kewad. Jälle sama kewad.
Nahk õhuke & meeled ripakil.

***

Meri laulab, nagu ikka,
otse naha all.

***

Sa oled, Sa lihtsalt oled
nagu kiwide kohal tuul

***

korrax toetab & terwitab
tema sealt teiselt poolt.

***

Lootus on pilkaselt pime.
Ma loodaxin ikka veel.

***

Elame mööda.
Elame yle.

***

Raamatukogu raamatus on veel väike proosalisa “amarok.doc”, mida poest ostes luulekogu juures polnud. Sama oli ka “Jõega asfaldi all”. Need docid mõjusid mulle kuidagi eriti valusalt, kirjutada ma neist ei mõista…

Tania Del Rio “August XIII ja Kõikenägev Silm”

Mul on tunne, et see raamat on teenimatult tähelepanuta jäänud.

On hotell, mis on paremaid päevi näinud, kaheteistaastane orvuks jäänud August XIII, kellest kunagi täisealiseks saades peaks saama hotelli täieõigusline omanik, aga kes praegu on ühekorraga koristaja, jooksupoisi, remondimehe, teenijatüdruku ja nii edasi ametites, seltsiks saamatu onu Rupert ja tolle verivärske abikaas Annaconda, koduõpetaja härra Friggs ning kokk Bunion. Ja siis ühel päeval hakkab juhtuma. Nõidu ja kaheksajalgu ja hordide kaupa ebaviisakaid külalisi ja mõned ootamatud sõbrad, kõik otsivad mingit Kõikenägevat Silma. Spoiler: raamatu lõpus see ka leitakse.

Jutuvedu on paraja hooga ning meeleolult kummaline segu 19. saj. sentimentaalsest orvuloost, ümbermängitud muinasjuttudest, klassikalisest krimist ja ajaloolisest seiklusloost, on noppeid traditsioonilistest õudus-, tondi-, gootikirjandusest ning lõppu viskab veel aurupunki ka. Kogu juttu seob päris hästi kokku Will Staehle kujundus ja illustratsioonid. Ma ei ole kindel, et need pildid lastele just meeldivad, aga omajagu huvitavad ja iseloomuga on need kindlasti.

Originaalis on raamatu pealkiri “Warren the 13th and the All-Seeing-Eye” ja kiidan tõlkija (Evelin Banhard) leidlikkust, üldiselt kogu raamatu puhul, aga iseäranis julguse eest Warren Augustiga asendada.

Mitte just maailma parim lasteraamat, aga omamoodi ja parasjagu põnev peaks see lugemine olema küll.

Lee Child “61 tundi”

Endine sõjaväepolitseinik Jack Reacher jääb lumetormi tõttu pidama ühte Lõuna-Dakota väikelinna. Linnakese naabriteks on uus föderaalvangla ja mahajäetud sõjaväeehitise ümber pesitsev mootorratturite jõuk. Reacher leiab end aitamas kohalikku politseid, nautimas kohvi pensionil raamatukoguhoidjaga, pidamas pikki telefonikõnesid oma endisel ametikohal olijaga, roomamas tuumavarjendis ja kirumas külma ilma. Vahelugemiseks põiked mehhiko narkoparuni tegemistest. Lõppeb kõik suure pauguga.

Lee Child on kaasahaarav nagu ikka, huvitavad tegelased ja hästipunutud krimiintriig, lisaks väikelinna eluolu kirjeldused ning tagasivaated ajalukku, mis annavad mingit aimu “ameerkalikkusest”, n kinnitust, et see maa on suur ja avar ja eripalgeline, aga mingid asjad toimivad ikka ühtmoodi, et tavakodaniku tasandil mõjutas Ameerikat “külm sõda” vaat et rohkemgi kui NSVLiitu ning ma sain II maailmasõja kohta teada midagi, mida ma varem ei teadnud.

Ma nuputasin lugedes päris pikalt, mis seos on kaanepildil sisuga, pealt poole raamatu mõtlesin välja. On küll seos olemas.

Igatahes ootan ma järgmist Jack Reacheri põneviku tõlget.

Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples”

On ju ilus!

Lumivalgekese lugu võõrasema pilgu läbi.

Imetore, et see Neil Gaimani jutt nüüd ka sellisel kujul olemas on! Kuigi ma pean tunnistama, et sellest raamatust tundsin ma pisutpisut vähem rõõmu kui ma lootsin. Loo idee on endiselt hea ja Gaiman oskab hästi sõnu valida ning Colleen Dorani pildid on imeilusad. Paraku olid need pildid on mu jaoks liialt illustreerivad või näpuga näitavad ning lihtsalt tekstina lugedes oli mu jaoks lugu mõjusam. Või segas see, et ma juba teadsin, mis toimuma hakkab. Või on mul momendil nendest ümberjutustatud Lumivalgekestest natuke küllalt saanud. Aga raamat on ikkagi nii ilus!

Ja soovitan. Kas siis seda koomiksivarianti või jutuna (mingi aeg oli see legaalselt wõrgus vabalt loetav, võib-olla on praegugi), kuidas kellegi lugemiseelistustega paremini sobib.

Guðrún Helgadóttir “Islandi trollilugu”

Ot’ssa tupsununnu, kui halearmaspõnevõpetlik lugu :) Aitäh, Britt Suits, et seda raamatut tutvustasid! Nii tore lasteraamat!

Katke raamatu algusest: “Isa jutustab Islandi elanikest. Aga mitte ainult inimestest, kes elavad majades, vaid ka haldjarahvast küngaste all ja trollidest mägedes. Teiste maade lood on teistsugused.”

 

Andrzej Sapkowski “Viimane soov”

Sapkowski “The Last Wish” oli üks esimesi ingliskeelseid raamatuid, mis ma endale kunagi ammu kümmekond aastat tagasi ostsin. Ma olin sellest raamatust nii palju kuulnud ja plaanisin oma tollal suht olematu inglise keele oskusega see raamat ette võtta. Ega ma paarist leheküljest kaugemale ei jõudnud. Ja siis ilmus eestikeelne tõlge ja ma tormasin poodi ja mulle ei tahetud raamatut müüa, sest kaanekujundaja oli autori nime valesti kirjutanud ja kirjastus kutsus raamatud, et neile õige nimega kaaned ümber panna, tagasi. Ma tegin väga haledat nägu ja ütlesin, et ma tean küll, kuidas autori nime kirjutatakse ja ma tahan KOHE lugema hakata, müüjal läks süda haledaks ja kätte ma selle raamatu sain. Ja hooga ma ka läbi lugesin. Ja hea oli.

Nüüd oli jälle mitu põhjust raamat kätte võtta. Kõigepealt muidugi sari (millest ma olen näinud kahte esimest osa) ja et seetõttu räägitakse Sapkowskist rohkem kui muidu, aga viimase tõuke sain ma ühest FB-lõngast, kus keegi ütles, et ta ei soovita raamatut lugeda. Jäin mõtlema, et kas ma tõesti nii valesti mäletasin…

Võtsin selle kauaoodanud ingliskeelse ette ja lugesin esimese lehekülje, arusaamise kontrolliks lugesin eestikeelset ka. Et jah, aru ma nüüd sain, aga eesti keeles kõlas see kõik hoopis paremini. Ja nii läks eestikeelne järjekordsele ülelugemisele ja ingliskeelne jäi jälle ootele.

Sisust on juba piisavat kirjutatud ja mul ei ole suurt midagi lisada. Mulle tohutult meeldis see slaavi ja lääneeuroopa müütide ja muinasjuttudega mängimine, igas loos oli midagi üllatavat ja miskit, mis pani ammuammuloetuile, olgu need siis Grimmide muinasjutud või Gogoli “Vii” või hoopis Gaimani või de Linti lood, tagasi mõtlema. Kangelased on küll suuresti fantaasiakirjanduse reeglitele vastavad, aga põnevad ja omamoodi ja paraja nükkega. Kokkuvõttes — et on nii närvikõdi kui mõttemänge ning siinseal vilksatav must huumor ei lase asju liiga pühalikuks minna. Mõnus hoogne lugemine.

Hea kolleeg Kaja Kleimann kirjutas kunagi sellest raamatust pikemalt siin: https://lugemissoovitus.wordpress.com/2012/01/25/andrzej-sapkowski-viimane-soov/#