Tõnis Tootsen “Uttu”

Tõnis Tootseni luulekogu. Nagu ta esikromaan “Esimene päev” on see kogu väga läbimõeldud täiesti teistmoodi kujundusega. Sedakorda siis poolläbipaistvad raamatulehed ja rohkelt illustratsioone. Teksti šrift on küll tavaline, aga paigutus on eriline.

Luuletused ise on sellised pealtkeskmised, väga hingekinnilöövad pole, aga nuramiseks pole ka alust. On tabavamaid ja huvitavamaid hetki-sõnu-kujundeid ja pisut ka trafaretsemaid, aga mingi oma hääl on neis luuletustes olemas ning enamik tekste sellest kogust mõjuksid päris hästi ka ilma selle uhke vormindamiseta. Kuigi minu puhul oli just raamatu välimus see, mis eelkõige tähelepanu köitis ja miks ma üldse raamatu kätte võtsin.

Luuletuste põhiteemad on elu, surm, aeg, saatus, sõda, linnud, lood. Näiteks Juhan Liivi preemia nominatsiooni saanud luuletus:

vares rogiseb rannas kui konn
pöörab nokaga ümber ühe lapiku kivi
et mis seal all on
ei midagi
lonkab mõlemat jalga
järgmise kivini
pöörab ümber
et mis seal all on
ei midagi
lonkab mõlemat jalga
järgmise kivini
pöörab ümber
joob kivipesast nokatäie soolast vett
ikka pidulikum kui merest
lonkab mõlemat jalga
järgmise kivini
et mis seal all on

vaeseke
mis mõttetus
mõtlen

ja pööran järgmise lehe
et mis seal peal on

Dick Francis “Närvidemäng”

Krista Kaer on tõlkinud üsna palju üsna olulist kirjavara ja natuke mõnusat meelelahutust ka, aga kui ma tema tõlgitust lugemist valima hakkasin, siis tundus, et minu jaoks huvitavad asjad olen ma juba ära lugenud ja üle lugema ei kutsu, ning need, mis lugemata, on seda mingi kindla põhjusega. Aga siis vaatasin, et polegi ammu krimkasid lugenud ja need Francised, mis mulle enne ette on sattunud, on mulle päris hästi meeldinud, ja nii tuli valik krimiriiulist. Ega sest krimist kuigi palju kirjutada ole, et kuuekümnendad ja hobused ja tallid ja džokid ja ratsaspordi ümber kiibitsejad. Ühtpidi hea vaheldus nordic noir‘le, et selline mahekirimi, kus laipu vähe ja uurija polegi alkohiaurudesse uppuv üksiklane, teisalt on seda psühholoogias urgitsemist küll ja peategelasega juhtub päris ohtlikke asju. Tore lisanüanss on peategelase perekondlik päritolu — olla väga heade muusikute järeltulijana pühendunud džoki annab kangelasele mingi lisamõõtme. Ja siin raamatus on hobuseid, kas ma juba mainisin hobuseid, kõigil on ikka meeles, et Dick Francise krimkad tähendavad, et seal on hobuseid :)

Lenno Vaitovski “Minu Riia”

Kokkuvõttes viiepallisüsteemis 4,75 palli. Üks täispall tuleb koha ehk siis Riia eest, teine tuleb era-, töö-, muiduelu ja linnatutvustuse tasakaalu eest, kolmas tuleb üldise kirjutamisstiili eest (olgu, siin võiks veidi värvikamat vahel tahta, aga üldjoontes on sorav ja mõnusalt läbi raamatu samas stiilis, niiet pigem ikka tulevad stiili täispunktid), neljas täispall tuleb sellest, et ikkagi oli päris palju avastushetki, mida ma Riiast varem ei teadnud, pool palli tuleb Riia õhustiku tabamise eest, aga see on nii kohutavalt individuaalne ja see pall on kohutavalt subjektiivne, lihtsalt minul on Riiast sutsu teistsugune mulje jäänud, mis muidugi ei tähenda, et minu oma õige oleks, kaugel sellest, sest nii hästi ma seda Riiat küll ei tunne, aga mulje on mulje, selle eest ma annan igasuguste kasside eest veerand palli juurde, niiet väga nukraks see palliseis ei jää :) Reisisoovitus — minge Riiga. Või mujale Lätti. Aga enne uurige, milliseid vaktsiinipasse teil vaja on, sest Läti on nendega praegu vist päris karm. Minu ostusoovituskoht Riias on Randoms Record Store, üsna lai valik ning asjatundlikud ja entusiastlikud müüjad. Söögikohti ma eriti ei tea, nendesse olen ma sattunud juhuslikult ja tulemused on olnud juhuslikud, tõele au andes pigem igal pool maitsvamapoolsed. Asi, mida ma reisidel tavaliselt igatsen, on hea kohv, lätlaste suureks kiituseks tuleb öelda, et head kohvi võib saada ka täiesti suvalisest putkast. Ja läti teeninduskultuur on midagi fenomenaalset! See, kuidas teenindaja tabab ära, kui kaua lasta ostjal niisama uidata ja mis hetkel hakata korraliku müügitööd tegema ning vormistab selle kõik nõnda, et jääb mulje, et mõlematel on olnud sest tehingust kasu ja hea meel. Kes veel Riia-reisis kahtleb, lugegu raamatut julgustuseks :)

Chris Riddell “Ada Goot ja Täiskuupidustused”

Neid jõulukingiraamatute pilte on üsna tore vaadata, aga kõige enam köitis mind pilt, mille pani üles Piret Palts. Teisi eestikeelseid Ada Gooti raamatuid ma olen lugenud, see pidustuste oma jäi miskipärast vahele. Jälle: pööraselt palju tegelasi, viiteid kultuuriloole (siin siis maalikunstile, telemaaastikule, filmipärandile ja siiasinna miskit veel, mida ma ära ei tundnud, ehku peale arvan, et muuhulgas ka morrise tantsudele), hooga tegutsemist, palju toredaid detaile ning võrratud illustratsioonid. Lugu oli natuke sirgem, kui teised Ada lood, ja põnevust keriti kuidagi osavamalt, tegelasrohkusega olin ma juba ära harjunud, niiet see oli mu meedlivaim Ada-raamat.

Kari Hotakainen “Tundmatu Kimi Räikkönen”

Ma ei ole eriline tugitoolisportlane ja Vormeli austaja, aga mingil eluperioodil ma poole silmaga jälgisin ja olin seisudega enamvähem kursis. Ma olen kuskil juba kirjutanud, et mulle meeldib sugrimugri autosportlaste huumor ja suhtumine, et ajakirjanike lollid küsimused väärivad lolle, ausaid, ühesõnalisi või vimkaga vastuseid (näiteid: Markko Märtin — Ajakirjanik: “Sa oled kindlasti homse sõidu pärast närvis?” Märtin: “Mis siin pabistada, tavaline tööpäev,” või siis ajakirjanik: “Soome rallil oli väga palju sinimustvalgeid lippe, kas sa jõudsid neid näha?” Märtin: “Jah, lugesin kokku 2047*, edasi läks lugemine sassi.” (* ma ei mäleta, mis numbri ta täpselt ütles, aga midagi sinnakanti see number oli) ; Mika Häkkinen — Ajakirjanik: “Sa olevat tuntud selle poolest, et annad pikkadele küsimustele ühesõnalisi vastuseid. On see tõsi?” Häkkinen: “Jah.” ; päevakangelane Kimi Räikkönen — Ajakirjanik: “Milline oli kõige põnevam hetk sel rallinädalavahetusel?” Räikkönen: “Ralli algus.” Ajakirjanik: “Ja milline kõige igavam?” Räikkönen: “Nüüd.”). 

Niiet kui raamat käeulatusse sattus, siis ma mõtlesin, et võiks ikka lugeda, seda enam, et autor Kari Hotakainen on täitsa arvestatav kirjanik ja intervjuusid tegi ta nii Kimi kui Kimi lähedastega. Nojah, midagi eriti uut ja huvitavat ma siit teada ei saanud, pigem meeldetuletust, et Kimil oli kardinädalavahetustega pikitud lapsepõlv, et kogu pere oli mingit pidi motospordihullud, et Kimi teadmised automehhaanikast ja osavad käed on Vormeli seltskonnas legendaarsed, et motospordis ei sõltu tulemus ainult juhist, vaid ka masinast, et Kimi on erakordselt kaua Vormelis vastu pidanud, kuigi õnne on tal vähe olnud (see 2007. a maailmameistri tiitel on ilus erand), et Kimi ei salli Vormeliga kaasaskäivat meediakohustust, et noores põlves võis pidutsemise käigus alkoholikoguseid mõõta ämbrites ja nüüdseks on tegu maha rahunenud vaikse pereisaga jne. Uudis oli minu jaoks, et tal on oma mototiim. Noja pildikesi pereelust, aga need ei erine kuigi palju teistest väikeste lastega perede elust. 

Kirjutamise stiil mulle muljet ei avaldanud. Kimi fännidele soovitan kindlasti, aga kes autospordist lugu ei pea, neile tõenäoliselt ei ole see ka kuigi huvitav raamat. Mul ei ole kahju ajast, mis ma ise selle lugemisele kulutasin, aga oleks ma teadnud, mis stiilis see raamat on, oleks vist lugemata jätnud. Aga teisest küljest, kui ma ei oleks lugenud, poleks ma paaril viimasel õhtul juutuubist Vormeli videosid vaadanud ja enda vormelialaseid teadmisi natuke värskendanud. Ma loodan, et Kimi on veel paar aastat Vormelis, kümne küünega ta sellest kinni ei hoia, aga üldjuhul tunneb ta sõidust rõõmu, olgu selle ümbritseva meluga kuidas on. Ja mul on ikka soomlase edu üle Vormelis hea meel :) Järgmine mees, kel silma peal hoida, on Valtteri Bottas, kuigi ka Kimi võib veel üllatada.

Christy Lefteri “Aleppo linna mesinik”

See raamat oli kuidagi, … et ühest küljest jah, aga teisest küljest …

Raamatu peateema on Süüria põgenikud. Jutustatakse põhiliselt kahe perekonna lugu, nende elust enne kodusõda ja sõja ajal, pagemisteekonnast ja asüüliotsuse ootusest Biriti rannikulinnas. Ühest küljest hea teema, et läbi ilukirjanduse pagulusega seotud probleeme tutvustada ja kuna autor on pagulaskeskustes töötanud ja paljude erinevate lugudega kokku puutunud, siis tal on asjast mingi teadmine olemas. Teisest küljest, ma hakkasin lugema ootusega, et autoril on kuskilt Süüria juuri, aga et see raamat on tegelikult kõrvaltvaataja jutustus, oli mulle pettumus.

Raamatu peategelane on endine mesinik Nuri, enamasti on kogu lugu läbi tema vaatepunkti esitatud. Vahele on galerii erinevatelt maadelt ja erinevatel põhjustel Euroopasse tahtjatest. Siin jäi mu meelest mingi tasakaalupunkt puudu, ma oleks tahtnud kas rohkemat pühendumist Nurile või siis juba oluliselt vähem Nurit ja kirevamat galeriid.

Kirjutatud on iseenesest keskmiselt hästi. Mulle kohutavalt meeldis see võte, et peatüki lõpus jääb lause pooleli ja läheb uude peatükki uue tegevuskohaga edasi, aga ma olin pahur, et autor ei viitsinud seda rida teha läbi raamatu, vaid ainult mõnedes kohtades.

Tuua sisse teema ja kujundina mesilased oli hea mõte ja mõned mesilasekohad olid väga kenad, aga mu meelest olid mingid detailid kuskilt natu viltu. 

Asi, millele ma varem ei olnud mõelnud — küllalt paljudel põgenikel on posttraumaatilise stressi sündroom. See teeb keeruliseks nii suhted perekonnas kui ka sisseelamise uude riiki. Autor kasutab selle illustreerimiseks kohati ebausaldusväärset jutustajahäält. Ei ole mu meelest just kõige parem lahendus, aga toimis küll.

See raamat on saanud päris mitu auhinda ja tore on, kuigi raamat on pisut liiga sirge ja sügavust võiks rohkem olla, siis laias laastus on see ikkagi üsna hea ja kaasamõtlema panev raamat. Ma veidi uurisin, et mis seal Süürias siis toimub. Palju ja segast, relvadel on vähemalt viis osapoolt ja kõik arvavad, et nad tegutsevad Süüria õnne ja õitsengu nimel, ainult et enne tuleb kõik teisitimõtlejad mättasse lüüa … 

Kokkuvõttes ma ikkagi soovitan seda raamatut lugeda, mingit suurt imet või kirjanduslikku tippteost ei maksa oodata, aga enamvähem korraliku lugemiselamuse peaks saama.

Fritz Leiber “Mõõgad ja nõidus”

Selle raamatuga ma avastasin, et fantasy on ses suhtes imeline kirjandusžanr, et mõnikord pole lihtsalt teksti lugedes kuskilt otsast kinni hakata, millal see on kirjutatud, kas eile, 20, 50 või 80 aastat tagasi. “Mõõgad ja nõidus” on just selline, et kui ma eelinfot ei lugenud, siis arvasin, et üsna värske tekst, hiljem tagakaane teksti lugesin hooletult, et selle sarja esimesed jutud ilmusid 1939. a ja arvasin, et sellest raamatust jutt, tundus usutav, siis sain teada, et see raamat ilmus tegelikut 1970. a ja … ah, vahet pole, millal see kirja sai, ma oleks kõiki aastaarve uskunud.

Raamatus “Mõõgad ja nõidus” on kokku kolm juttu. “Lumenaised” — Peategelane on Fafhrd, pikk, blond ja sitke skaldi õpipoiss, kel tuleb teha valik lumiste koduste olude ja tundmatu tsivilisatsiooni vahel, valiku toob näitleja-pantomiim-tantsija. Lumenaised on võimsad ja hirmutavad, neil on väge ja võimu, aga paraku ka parasjagu kiuslikust ja kitsarinnalisust, lumemehed laveerivad kuuletumise ja vastuhaku vahel, ventiiliks piraadiretked ja laadaetendused. See lugu kuidagi mõjus üsna sügavalt. Esiteks stiililt ja kirjeldustelt, teiseks läbimõeldud ja omamoodi ühiskonnakorraldus ning maailma järkjärguline avamine ja kolmandaks on tegevustikus üsna mitu ootamatut pööret. “Ebapüha graal” — Peategelane on Hall Hiirepüüdja, lüheldane, tõmmu ja sitke võluri õpipoiss, kelle õpipoisiaeg ootamatult ja julmalt otsa saab. Kättemaks võtab talt päris palju. See oli selline tavapärasem võlurilugu. “Hukatuslik kohtumine Lankhmaris” — Fafhrd ja Hall Hiirepüüdja kohtuvad Lankhmaris. Suuremalt jaolt paistis, et tegu on taplusega vürtsitatud joomase kelmilooga, aga lõpuks keeras üsna süngeks ära. Mõõku ja nõidust jagus sellesse loosse päris palju.

Ma ei mäleta, et ma midagi Triin Loide tõlgitut varem oleks lugenud, aga selle raamatu põhjal ma arvan, et tõlkimine täitsa sobib talle.

Ja ma tahan nüüd teada, mis Fafhrdist ja Hallist Hiirepüüdjast edasi saab :)

Põgus guugeldamine andis teada, et iseenesest oli autor Fritz Leiber muidu ka põnev tüüp, lisaks kirjutamisele köitis ta meeli ka male ja näitlemine. Kunagi ma tuhnin seda rida pikemalt edasi.

Tuuli Tolmov “Neetud taevakivi”

Kui see raamat paar aastat tagasi ilmus, siis ma keerutasin seda käes ja jätsin lugemata. Aga nüüd on juuli lõpus (29. juulil kell 19 Magasini Tänava Suvilas) üks tore kirjandusõhtu tulemas, teemaks “Mütoloogiate põimimise võimalustest, vajadustest ja eesmärkidest noortekirjanduses”, räägivad Mann Loper, Tuuli Tolmov ja Mairi Laurik, ning ma tundsin teatavat kohustust Tuuli Tolmovi loomingut lugeda. Kohustus läks õige pea lihtsalt lugemislõbuks kätte ära.

Tegevuse lükkab käima Kaali meteoriit. Oma tulekuga muudab ta siinse paiga tasakaalu ning keegi (ja see käivitab seiklusloo) peab selle tasakaalu taastama.

Kuna raamat on juba küllalt kaua saanud lugejate laual olla, siis on sellest ühtteist ka arvatud.

Palju kiidusõnu on pälvinud eesti mütoloogia kasutus. Mulle meeldis, et kasutatud oli nii ammuteada (st kokku korjatud ja edasi antud) rahvapärimust kui ka vabat omamütoloogiat (selle kokkukorjatu süsteemi paigutamine omade lisandustega). Kokku tekkis mõnus segu vanast tuttavast ja millestki uuest ja müstilisest ning see keskkond ja tegelased oli vägagi edasilugemakutsuvad.

Siinseal on kriitikat olnud liig tänapäevaste mõistete ja keelekasutuse pihta, mõneti ma oleks nagu nõus, et pisut läbimõeldum ja aja(s)tukohasem sõnavalik oleks mõnel puhul parem olnud, aga üldjuhul ma tasandasin selle ära sellega, et jutt ongi tänapäevasele noorele lugejale mõeldud, las siis olla vahele ka tuttavamat keelepruuki; postmodernism, stiilide segu ja muu moodne kirjanduskriitika sõnavara pakub autori valikutele lisaõigustust.

Kiidetud on teglaste nimesid — jaa, täitsa nõus, kui uusi tegelasi juttu sisse tuli, ma hakkasin juba ootama, et huvitav, millised toredad nimed neil on.

Päris mitmed on toonitanud, et tegevustik ja loo külg pakkusid üllatusi. Mulle ka, mulle ka :) Ja ma olen siis selles paadis, kus üllatused ja loopöörded heaks kiidetakse.

Kui tavaliselt on noortel autoritel vastassugupoole kirjeldamiste ja tegustemiste ja mõtlemiste kirjapanemisel teatud raskusi, siis siin tundusid need poisid mulle küll täitsa usutavad tegelased olevat. Igaüks isemoodi ja oma agendaga.

Peale koroonat oli seda raamatut kuidagi veider lugeda, noh, et haigus ja kolle Saaremaal jne. Seetõttu lähevad mu erilised kiidusõnad autorile läbinägelikkuse eest, nüüd ma võin pisut omast kogemusest öelda, et autoril on üsna adekvaatne arusaam kriisisituatsioonis ühiskonna toimimisprotsessidest. 

Ma ei tea, kaua ma teist osa (äsjailmunud “Põhja Nõida”) käes keerutan, aga ükskord see mu lugemislauale jõuab ka, luban.

Vahur Afanasjev “Õitsengu äärel”

Hmmm. Algus oli hea, täitsa pikalt oli hea lugemine, siis läks venima, siis läks heaks tagasi, siis tuli mingi soga, siis läks korraks suht okeiks tagasi, siis tuli soo ja keskpärane lõpp ja otsas oligi. Mul on tunne, et autor tahtis enda jaoks midagi olulist hinge pealt ära öelda, aga ei tahtnud seda otse teha, vaid lobises tühjastähjast ja ajas pula ja põimis enda jaoks olulised asjad ka sisse, aga tulemus on suht Kört-Pärtli särk, et lugejana oli mul üsna raske aru saada, kus siin see tõsine jutt ja kus niisama möla.  No lugeja õnneks on nii tõsi kui möla suht huvitava tegelaste galeriiga ning valdavalt lugemist-turgutavate sõnavalikutega edasi antud. Tegevustik oli see, mis mus kõige enam õlakehitust põhjustas. Üldidee ise oli täitsa okei ja enamasti oli selle võimalusi päris hästi kasutatud, et sai pilku nii erinevatele üksikisikutele kui laiemalt ühiskonnas toimuvatele hoovustele, viiteid kaasajale ja minevikule pähkliks peal. Iga ilmaga ei sobi, aga asjaolude kokkulangemisel võib täitsa hea lugemiselamuse saada.

Maniakkide Tänav “Laevakaitsjad”

Nooh, mis sealt siis tuleb? Tuleb tulevikuvisiooni, mis on üsna hästi läbi mõeldud ja toredate omamoodi nüketega, tuleb kangelase arengut suht suvalisest ludrist üksuse juhiks, sisemist arengut natuke ka, tuleb suvalise kamba militaarüksuseks kasvamist, tuleb kosmoselendu ja uusi planeete, põhiliselt küll Pluutot, tuleb relvi, strateegiat ja lahinguid, samm-sammult suuremaid ja hullemaid, tuleb küberpungist tuttavat uut tehnoloogiat, tuleb päris lahedaid keskkonnakirjeldusi, tuleb mitut masti tulnukaid, tuleb sõprust ja tuleb armastust. Hoogne poistekas. Ma arvan, et kui mõned loogikaaugud ära siluda, siis oleks sel raamatul tõlkepotentsiaali, sest kuigi Maniakkide Tänav tasemelt Scalzi ja Heinleinini veel ei küündi, siis ega väga palju ka puudu ole ja üks hurraa-kosmose-militaar-seiklus kulub ikka ära, olgu lugeja Maarjamaalt või mujalt.