Ühe õhtuga sissehingamine.
Jeeeesss!
Ok, kui ma mõtlema hakkan, siis väga sügavust sel lool vist polnud, aga lugu oli kuidagi voolavalt ja õigete nõksudega kirja pandud ja lugemine rõõmuga nauditav.
Jah, järgmine palun :)
Ja jälle Liis Rodeni kaanepildiga, eksole :)
Selle koomiksi pdf-i omanikuks sain ma Fb grupis Global Girls Online Book Club toimunud autori päeva loosimisel. Päeva autor oli Francesca Maria ja kuidagi jooksid need tema postitused ja küsimused seinale (FB on väga ettearvamatu, milliseid grupipostitusi sulle omal seinal näidata ja milliste järele sa pead gruppi sisse minema ja valima “uuemad enne”, sest kui sa jätad “asjakohasemad enne”, siis ei näe sa neid iial) ja tuli tahtmine vastata ja vestelda ja põgusa netivestluse käigus sai selgeks, et meil on palju ühist — ühised lemmikautorid ja üldine kirjanduslik maitse, natuke sarnane nalja-, idealismi- ja tunnetustsoon.
Koomiks on lühikõhelugu. Mulle tohutult meeldisid kaks asja: loo jutustajaks on must kass ja juttu on Edinburghi Greyfriarsi surnuaiast. Praegu on surnuaia väravad valdavalt kinni, sisse saab vaid kokkulepitud ekskursiooni ja giidiga, aga kui me mõned aastad tagasi Edinburghis käisime, siis värava vahelt piiludes oli üldmulje siiski mingil määral hoomatav. See paistis olevat ideaalne koht gootifoto sessiooniks :) Ma ei tea, palju sellest surnuaiast õudusjutte on kirjutatud, aga ma kaldun arvama, et üksjagu, lihtsalt meieni ei ole need jõudnud.
Francesca Maria on võtnud ette mõned hetked Edinburghi ajaloost, mõned hetked Greyfrarsi surnuaia ajaloost ning kohaliku kummitusloo ja selle siis koomiksistsenaariumiks kirja pannud, kunstnik Nate Olsen tegi pildid. Ühelt poolt oli selline natuke illustreeritud Wiki tunne, ma oleks natuke isikupärasemat lähenemist näha tahtnud, aga ju tundus tegijatele see lugu niisamagi värvikas — ja no tegelt ongi — ning see must kass, kes pea igal leheküljel ringi kondab, päästab päris palju.
Musta kassi järgmised lood tulevad Alaskalt ja Antartikast. Ma hoian kuskil aju tagasopis meeles, et kunagi võiks need järjed võimaluse korral üles otsida.
Elizabeth Limi “Six Crimson Cranes” on hästi lühidalt kokku võttes “Metsluiged” idaeksootilises kastmes.
Tegelikult on see palju rohkemat, kui lihtsalt ühe vana muinasjutu ümberjutustus. Siin on ka Jaapani legende ja muinasjutte ning need metsluiged ei lähe just sama vana rada. On küll printsess ja vennad, aga esiteks on need kured, teiseks on neid vähem, kolmandaks on põhjused hoopis muus, neljandaks on tegevustikus tugevaid muutusi jne. Kohalikud draakonid ja deemonid peale selle. Ja see raamat on oluliselt pikem! Ja see tähendab paremat tegelaste avamist ning rohkemat sündmustikku. Mu meelest ei lisandunud mahuga eriti täitevahtu, kogu aeg läks mõte või tegevus edasi. Ja see oli päris huvitav ja ootamatute pööretega. Tavapäraseid noorteromaani teemasid on ka, aga minu jaoks oli see ennekõike muinasjutt.
Jaapanlikkus lisas loole mõnusaid nüansse, näiteks üheks mu lemmiktegelaseks kujunes paberkurg Kiki.
Lool on ka järg “The dragon’s promise”, kuigi üks lugu saab parasjagu lõpuni, niiet lauskohustust edasi lugeda ei ole.
Pildigalerii
Mmmmm! Ma kardan, et mul on nüüd aasta raamat loetudki :D
Ma hakkan aru saama, miks inimesed neid “uute alguste kohvi-, kommi-, lille-, lõnga-, raamatu- ja muid poode” loevad :) Jah, see kindlustunne, et elus saab asju muuta ja midagi uut ette võtta ning et on võimalik ära tunda südamelähedane ala, olgu hobi või tööna, mõnikord juhtub see lihtsalt natuke hiljem, kui kooliajal, ja et sõbrad on olulised ja et kuigi elus tuleb jamasid, siis neist on võimalik üle saada, natuke õnne ja usku asjade õnnestumisse kulub ikka marjaks ära ja et igaühe jaoks on kuskil keegi jne, jne.
Raamatu peategelane on palgasõduri/rändrüütli/pearahaküti ameti maha pannud ork Viv, kes on juba jupp aega teinud ettevalmistusi, et avada kohvik. Sest kohv — see on jumalik jook, seda teadmist ja kogemust lihtsalt peab teistega jagama! Nii asub ta linna, kus tal pole ühtegi tuttavat, ostab vana talli, laseb selle ümber ehitada, palkab abilise ja hiljem veel teisegi ning kohvik hakkab elama. Eks tule ette takistusi: esialgu ei tea linnaelanikud, misasi see kohv üldse on ja ei oska seda tahta, lisaks tüütavad Vivi katusepakkujad ja vana võitluskaaslane. Aga tasapisi, samm-sammult, lonkshaaval, uute ja vanade sõprade ning imeliste kaneelirullide toel — kohvikust saab asja. Ja viimaks hakkab Viv ka isikliku elu peale mõtlema.
See sisukokkuvõte ei kõlaks mu jaoks kuigi ahvatlevalt, aga ork ja sukkubus ja goblin ja kääbik ja rottpagar ja hiigelkass ja teised tegelased annavad just selle toreda lisamõõtme, mis selle “-poe” loo mu jaoks meeldivaks lugemiseks muudavad. Kui fantaasiakirjanduse poole pealt vaadata, siis vahelduseks on sellist endiste mõõgakangelaste ja fantaasiategelaste argist askeldamist täitsa tore lugeda, kõik seiklused ei pea mingi suure eesmärgi ja/või maailma päästmise nimel ribadeks rabamine olema, vahel võib ka väiksemate eesmärkide nimel rabada. Ja kirja on see raamat mu meelest saanud soojalt, südamlikult ja pehme huumoriga.
Lugetagu! :)
Ja järge lubatakse üsna varsti!
Kantrilaulja ja filminäitleja Willie Nelsoni elulugu koomiksivormis.
Ma ei teadnud Willie Nelsonist suurt midagi, ma olen pilte näinud, tundnud ära, et kantrimuusik, aga nime ja nägu kokku ei viinud ja teadlikult ühtki Willie Nelsoni lugu kuulanud ei ole.
Koomiks ise mulle suuremat elamust ei pakkunud. Kuidagi hõre ja tuim ja valikud, millel pikemalt peatuda, olid mõnikord mu jaoks küsitavad. Kuigi koomiksil oli tervelt kaheksa kunstnikku, siis ega ma ühegagi rahul polnud, enamasti läksid pildid liig lihtsateks ja puhtalt illustratsioonideks kätte ära, koomiksile omane hoog ja pildi abil loo jutustamine jäid siinkohal mu jaoks ära.
Aga positiivne on see, et mingi aimu ma Willie Nelsoni elust ja loomingust ikkagi sain ja koomiks andis tõuke ka pisut edasi uurida. Jõudis ja jõuab mees palju: ta on välja andud 73 plaati, viimase eelmisel aastal. Ja ta saab sel kevadel 90! Omamoodi on tegu hilise õitsejaga, sest kuigi lapsest saati kiideti tema annet, siis läbimurre suurematele lavadele võttis aega, suurem tunnustus tuli seitsmekümnendatel ja kõrghetk olid kaheksakümnendad, aga tegutseb ta siiani ja oma kindel (ja üsna arvukas) publik on tal ikka olemas. Ta on teinud arvukalt koostööprojekte ja lisaks lava- ja linaesinemistele on ta ka olnud festivalide ja suuremate muusikaürituste (n Farm Aid) korraldaja ning kanepi legaliseerimise propageerija. Tema isikliku elu võib kokku võtta sõnaga “kirev”. Eestlastele on arvatavasti kõige kuulsam Willie Nelsoni laul “On The Road Again” Justamendi esituses.
Juutuubis ringi konnates ma Willie Nelsoni muusika ja laulmismaneeriga sõbraks ei saanud, aga olgu sest teeloleku laulust veel üks kaver:
Ühel aastal see sünniaasta teema juba oli ja ma mäletan, et minu jaoks oli eestikeelsetest suht vilets valik, paremad asjad olid loetud ja need, mis lugemata, ei kutsunud kuidagi. Läksin siis koomiksilehele tuhlama. Jee! “Elric”! Ma olen kunagi neid Michael Moorcocki Elricu lugusid lugenud ja see tumekõrgfantaasia mulle meeldis. Koomiks … ei meeldinud. Oli hoopis teise õhustikuga, kui ma mäletasin. Aga pani mõtlema, et kunagi lähema paari-kolme aasta jooksul ma võiks leida selle aja ja huvi ja Elricu lood üle lugeda.
Võtsin üle hulga aja kätte raamatu, mis käib paranormaalse romantika (paranormal romance) alla.
Esimene lugu, Maggie Shayne “Animal Magnetism” oli saast. “I’m too sexy for my shirt” politseinik ja “I’m too sexy for my skirt” loomade mälestusi lugeda oskav loomaarst. Lame süžee ja papinuku kangelased ja suht nüri kirjutamisstiil.
Teine lugu, Meljean Brooki “Paradise” oli juba kabedam. “I’m too sexy for my shirt” vampiir ja “I’m too sexy for my skirt” kaitseingel. Maailm avanes järk-järgult ja sellesse oli panustatud, see mütoloogiline segapuder sai mingi loogika ja suutis vampiirindusse isegi mingi oma vaate lisada ning kaitseingli mõned nükked oli täitsa hästi välja mõeldud. A kokkuvõttes läks lugu liiga madinaks ja liiga žanri nahka ära.
Kolmas lugu, Marjorie M. Liu “Hunter Kiss” oli juba täitsa lugu. “I’m too sexy for my shirt” endine preester ja “I’m too sexy for my skirt” deemonikütt. Midagi oli neis karakterites tuttavlikku (“Buffy” ja muud deemonitapjate linalood), aga ikkagi täiesti omamoodi ja oma minevikuga. Need päeval tätoveeringutena kangelanna nahal puhkavad ja öösel teisi deemoneid rappivad pisikesed sellid olid vägagi teistmoodi ja huvitav lisandus ilukirjanduses ringilippavatele deemonitele. Kogu jutu õhutik oli mõnusalt dark ja parasjagu tempokas ning argisust ja üleloomulikku oli kuidagi minu maitse jaoks parajas vahekorras. Armulugu arenes kiirelt, aga see oli karakterite mineviku ja loomusega kuidagi usutavaks ära kirjutatud ning see oli parasjagu vaid üks osa loost. Kogumiku tähtlugu.
Neljas lugu, Alyssa Day “Wild Hearts in Atlantis” mahub sinna esimese ja teise loo vahele, et päris saast ei ole, aga päris jutu mõõtu nagu ka välja ei kanna. “I’m too sexy for my shirt” Atlantise sõdalane ja “I’m too sexy for my skirt” poollibapanter. Libaloomad on mu nõrkus, seega ma annan sellele jutule palju andeks, aga kokkuvõttes liigpositiivsed ja liignegatiivsed tegelasedd ja deus ex machina ja nüridapoolselt kirjeldatud lihalikkus ei jäta sest loost head mälestust.
Vahel võib seda žanri ka lugeda ja vahel võib sealt isegi toredaid üllatusi tulla, näiteks see Marjorie M. Liu lugu. Ma sain nüüd taustauuringuga teada, et Marjorie M. Liul on sellest deemonikütist lausa raamatusari. Kogumikus “Wild Things” ilmus jutt 2007. a, Hunter Kissi sarja esimene raamat “The Iron Hunt” ilmus 2008. a. Ja muide, Marjorie M. Liu on see autor, kes kirjutas “Koletise” koomiksi, mille esimene osa eelmise aasta lõpus ka eestikeelsena välja tuli, loo.
Ma panen siia kaanapildigaleriisse väga kitsa valiku, milliseid teoseid neil autoritel veel on ilmunud.
Ahjaa, kui on keegi, kes pole kuulnud laulu “I’m too sexy”, siis olge lahked:
Ameerika väikelinn ja purpurpunaste õitega lilled.
Kuppel, tuumasõjahirm ja muud hirmud.
Läbirääkimised, läbirääkimised tulnukate ja inimestega.
Kui ma seda kunagi varem lugesin, siis see meeldis mulle väga. Nüüd kadus see väga ära, aga meeldis endiselt.
Misasi see nüüd oli? Et ühtpidi on situatsioon üsna omapärane — lumetormi ajal jäävad raamatukokku lumevarju raamatukoguhoidja Nora, turvamees Vlado, värske lesk Marlene, koolitüdruk Jasmine ja kodutu Lewis. Kui juba erinevad inimesed sunnitult koos on, siis tekib nii pingeid kui teatud ühistunnet. Kõige enam on avatud Nora minevik ja mõtted ja kõige vähem saab teada Vladost. Karakterid on isegi olemas, kuigi liiga stereotüüpsed, aga küllaltki usutavad. Probleemide pundar, mis öisest vestlust välja koorub, on päris lahmakas: tervis, sõltuvus, kaassõltuvus, lein, üksindus, süütunne, oma eesmärkide seadmine ja püüdmine, sassis perekonnalood ja sassimineku äärel sõpruslood. Lugedes oli valdavalt peaaegu päris kirjanduse moodi, siitsealt logises, aga üldiselt polnud väga viga. Ja siis tuli lõpp ameerikaliku suhkruglasuuriga. Et ühtpidi kena, et autor tegelastele õnnelikke lõppe välja mõtles, aga ega need mõnede tegelaste puhul kuigi usutavad tundunud. Kokkuvõttes mõjus see raamat kuidagi programmilisena ja see ei olnud eriti hea tunne. Ei soovita ega hoiata. Mu jaoks keskpärane lugu.
King on kunn.
Miskit pole teha.
Lugesin ja nautisin.
Lugu ja sõnu.
Tegu on noortekaga, kus esimene kolmandik on reaalelu oma probleemidega (ema surm, isa alkoholism, kitsad majanduslikud olud ja palju muud veel) ja ülejäänu on seikluslik fantaasiamaailm (koletised! võitlused! päästmist ootav kuningriik! printsess! ja palju muud veel!). Loo peategelane on seitsmeteistaastane Charles ja ma tahaks öelda, et teine peategelane on hundikoer Radar.
Kõigele muule ilule lisaks on siin raamatus tohutult viiteid igasugustele teistele raamatutele ja autoritele, eraldi tooks sellest seltskonnast välja Bradbury ja Ende.
Sulepuru 