Tania Del Rio “August XIII ja Kõikenägev Silm”

Mul on tunne, et see raamat on teenimatult tähelepanuta jäänud.

On hotell, mis on paremaid päevi näinud, kaheteistaastane orvuks jäänud August XIII, kellest kunagi täisealiseks saades peaks saama hotelli täieõigusline omanik, aga kes praegu on ühekorraga koristaja, jooksupoisi, remondimehe, teenijatüdruku ja nii edasi ametites, seltsiks saamatu onu Rupert ja tolle verivärske abikaas Annaconda, koduõpetaja härra Friggs ning kokk Bunion. Ja siis ühel päeval hakkab juhtuma. Nõidu ja kaheksajalgu ja hordide kaupa ebaviisakaid külalisi ja mõned ootamatud sõbrad, kõik otsivad mingit Kõikenägevat Silma. Spoiler: raamatu lõpus see ka leitakse.

Jutuvedu on paraja hooga ning meeleolult kummaline segu 19. saj. sentimentaalsest orvuloost, ümbermängitud muinasjuttudest, klassikalisest krimist ja ajaloolisest seiklusloost, on noppeid traditsioonilistest õudus-, tondi-, gootikirjandusest ning lõppu viskab veel aurupunki ka. Kogu juttu seob päris hästi kokku Will Staehle kujundus ja illustratsioonid. Ma ei ole kindel, et need pildid lastele just meeldivad, aga omajagu huvitavad ja iseloomuga on need kindlasti.

Originaalis on raamatu pealkiri “Warren the 13th and the All-Seeing-Eye” ja kiidan tõlkija (Evelin Banhard) leidlikkust, üldiselt kogu raamatu puhul, aga iseäranis julguse eest Warren Augustiga asendada.

Mitte just maailma parim lasteraamat, aga omamoodi ja parasjagu põnev peaks see lugemine olema küll.

Neil Gaiman, Colleen Doran “Snow, Glass, Apples”

On ju ilus!

Lumivalgekese lugu võõrasema pilgu läbi.

Imetore, et see Neil Gaimani jutt nüüd ka sellisel kujul olemas on! Kuigi ma pean tunnistama, et sellest raamatust tundsin ma pisutpisut vähem rõõmu kui ma lootsin. Loo idee on endiselt hea ja Gaiman oskab hästi sõnu valida ning Colleen Dorani pildid on imeilusad. Paraku olid need pildid on mu jaoks liialt illustreerivad või näpuga näitavad ning lihtsalt tekstina lugedes oli mu jaoks lugu mõjusam. Või segas see, et ma juba teadsin, mis toimuma hakkab. Või on mul momendil nendest ümberjutustatud Lumivalgekestest natuke küllalt saanud. Aga raamat on ikkagi nii ilus!

Ja soovitan. Kas siis seda koomiksivarianti või jutuna (mingi aeg oli see legaalselt wõrgus vabalt loetav, võib-olla on praegugi), kuidas kellegi lugemiseelistustega paremini sobib.

Roger Zelazny “Varjude Jack”

Ei olnud mu jaoks nii mõnus lugemine nagu Zelazny eelnevad lugemised on olnud. Mingid käigud ja motiivid tundusid liialt tuttavlikud ja samas, uute maailmade ja mängureeglite voha läks mu jaoks momendil paljuks. Nii mulle tegelikult meeldisidki kõige enam need kohad, kus rahulikult ühe koha peal istuti ning dialoogi ja valitud kõrvalmärkustega tegelaste minevikku, olevikku ja tulevikuplaane avati. Ma arvan, et praegu polnud lihtsalt mu jaoks selle raamatu aeg ja umbes paarkümmend aastat tagasi oleks ma seda lugemist täiega kaifinud. Et see, mis ma Zelaznys hindan, on siin ikkagi olemas, aga mõnes teises tema raamatus on seda rohkem :)

Charles Bukowski “On Cats”

See raamat tahaks pisut seedimist, et sest korralikult kirjutada, aga teades ennast, on suur tõenäosus, et kui edasi lükata, siis ma ei kirjutagi midagi.

Charles Bukowski kassidest. Peamiselt luulena, aga on ka mõtteteri ja proosakatkeid, kirjutatud erinevatel aegadel ja pärast tema surma kogumikuks kokku korjatud. Kes iganes selle mõtte peale tuli, olgu ta tänatud! Kokkuseadmise töö tegi ära Abel Debritto, Linda Lee Bukowski valitud on raamatut illustreerivad kassifotod, olgu siis kassid Bukowskiga või ilma.

Bukowski on ikka Bukowski, see, kuidas ta elu näeb ja sellest kirjutab, on kuidagi halastamatult aus ja mülklik, aga kokkuvõttes on see kogumik kuidagi hellem ja õrnem kui muu tema looming, mida ma lugema olen juhtunud. Hea on teada, et tal oli miskit-keskit austada ja kalliks pidada läbi elu — kassid!

Neid kasse on siin kogumikus palju, mõned uhkete portreedena, mõned möödaminnes visandatud, mõned kodused ja mõned tuttavad, mõned võõrad ja mõned vilksti silmanurgast mällu kinni püütud. Igaühel oma roll, täitmaks siis kogu luuletust iseendaga või olla detail muud mõtet kandvas teoses või olla kunstiline kujund või olla arhetüüp. Manx tundub olevat lemmik, aga tähelepanu jagub teistelegi. Mingid motiivid lähevad kordusesse või taasasutusse, aga las olla, lugeja võib ju mõttes siis oma valiku teha, milline sõnastus oli õnnestunuim.

Nurrrr!

Ja aitäh Irinale, kes mind selle raamatuni juhatas!

Ja lõppu üks ninnunännu aaww pilt Bukowskist ja kassist:

Brian Haberlin, Aaron Bullock, Clayton Henry “Nine Rings of Wu-Tang”

Baah, see oli täielik pettumus. Lugu oli nigla ja pildid küll ilusad värvilised, aga piltidel olevad mehed kõik kivinäoga (krt, isegi linnud on ses koomiksis ilmekamate nägudega) musklimäed ja naised DDkorviga barbid, kõik läbi loo sarnaselt ülimalt heroilistes staatilistes poosides. Ok, monstrid olid mõned täitsa huvitavad, näitena kommentaaris olev soki- ja võtmevaras, ning kahe koha peal sai pisut muiata ka (seesama sokivaras ja kohalik politsei), aga üldjoontes igav pateetiline jura. Järelguugeldamine andis teada, et koomiks on inspireeritud hip-hop bändi Wu-Tang Clan liikmetest, aga see fakt ei tee koomiksit mu jaoks sugugi paremaks. Hmm, ja ma avastasin, et mul on bändisärk kapis, kaltsukast ostetud, ma arvasin seni, et see on lihtsalt stiliseeritud lind (minu omal on kirjata kollane lind)…

koomiks ja bänd

näide heroilisest poosist

ja et lind on huvitavam

soki- ja võtmevaras

bändi logo

 

Bill Willingham “Fables Vol. 1: Legends in Exile”

“Fables Vol. 1: Legends in Exile” on pika koomiksisarja (150 numbrit pluss väiksemamahulised lisalood) avaraamat. Esimene algselt viieosaline lugu tutvustab maailma ja tegelasi ning tagapõhja, aga mitte kronoloogilises järjestuses, vaid napphaaval lahtirulluvale krimiloole taustaks.

Selle loo peategelased on Lumivalgeke, kes on ka selle raamatu tark naine, sest ta on aselinnapea linnas, kus linnapea on natuke sedasorti, nagu kunagi üks peamiselt naistekollektiivi direktor ütles, et mis nii viga direktor olla, naised teevad kogu töö ära, tema ülesanne on ainult kätt suruda ja allkirju anda;

Lumivalgekese eksabikaasa Võluv Prints;

Lumivalgekese õde Roosipuna;

Roosipuna kallim Oavarre-Jack;

Sinihabe

ning šerif Suur Kuri Hunt.

Kõne all olev linnake on tegelikult majadeblokk New Yorgis, kuna ja kuidas muinasjututegelased sinna said ning milline kuritöö lahendamist vajab, võib igaüks ise edasi lugeda, soovitussõnad tulevad kaasa üsna soojad, et parasjagu põnevust ja parasjagu tuttavlikkust ja parasjagu mängu ilu ning kunstnikutöö on ka päris hea.

 

Scott Westerfeld “Leviathan”

Goodreads Choice Awards Best Science Fiction 2009 — niisiis kümnenditagune parim ulmekas Goodreadsi lugejate meelest.

Tegu on hoogsa YA aurupungiga, tegevusaeg on seal kusagil 1914. aasta kandis, peategelased on austria poiss ja briti tüdruk. Ja see on päris hea noorteulme. Peategelased on mõlemad omamoodi julged ja hakkajad, piisavalt õppimisvõimelised ja kohanejad ning samas oma põhimõtetes ja eesmärkides kindlad. Ja sõprus on siin romantikast pea puutumata (sari läheb veel edasi, ma ei tea, mis edasi saab). Poliitilised jõujooned jooksevad ses alternatiivmaailmas umbkaudu meile tuntud maailmaga sarnaselt, aga tehniline taust on hoopis midagi muud. On saksa koolkond, kus on õli ja hammasrattad ja rauakolin ning briti koolkond, kus püütakse elusloodust ja tehnikat ristata. Mõlemal variandil on oma voorused ja oma puudused ja mõlemad pooled on hästi läbimõeldud ning põnevalt kirja saanud. Südmustik on kiire ja haarav ja ootamatute käänakutega (ok, mõned klišeed ikka olid ka, aga mu meelest suht vähe) ning kõrvaltegelased loosse hästi sobituvad ja suht omanäolised. Niiet jah, kas just 2009. a parim, aga päris hää. Ahjaa, üks oluline asi veel — see raamat on illustratsioonidega! (Mitte küll nii värvilistega, nagu sama kunstniku näitepilt, aga ikkagi!)