William Gibson “Idoru”

Kolleeg tuletas mulle meelde, et võiksin William Gibsonit lugeda.

Vaatasin riiulis loetud ja lugemata Gibsoneid ja siis turgatas, et tahaks taastutvuseks midagi vana ja head, mida ma olen lugenud ja mis mulle on meeldinud, ja pealegi, see mahub nii toredasti siia Jaapani teemasse.

Et siis:

 * mittejaapanlane Jaapanist
 * mittejaapanlased Jaapanis
 * jaapanlasest kõrvaltegelasi on mõned küll

Peategelased ja kuidas ma nendega samastusin:

 * Laney — andmeanalüütik Californiast. Kui Laney püüab seletada, kuidas ta andmetest info kätte saab, siis see tuli mulle natuke tuttav ette, ma olen mitu aastat teinud raamatukoguhoidjate infootsivõistlusel kaasa ja eelvoorud pole kuigi kehvasti länud, aga kui küsida, et kuidas ma need vastused sain, siis mingi loogika asemel pean ma ütlema, et valdavalt kõhutunde pealt
 * Chia — 14-aastane fännitüdruk Seattle’ist. Et jah, mingi fändom võib mingil eluetapil väga oluline olla, mingitest fändomitest kasvatakse välja (ja see ei ole tegelt traagiline, tasub kaasa võtta head mälestused vaimustusetundest ja lähematest kaasfännidest), aga mingitest ei kasvatagi, lihtsalt fänluse vorm veidi muutub.

Vananenud detailid:

 * faksimasin
 * et arvutiga peab mööda linna kondama ja võrguühenduse kohta otsima
 * tänapäeval poleks ükski 14-aastane nii loll, et võtaks tollist võõra kohvri läbi kanda

Mida raamatus on ja meil veel ei ole:

 * küberprillide laialdane kasutus
 * nanotehnoloogia kasutus
 * ma tahaks kangesti loota, et ajakirjandus nii mäda ei ole

Mis läks täppi:

 * arvutite muutumine väiksemaks ja lihtsalt kaasaskantavaks 
 * virtuaalsed kohtumispaigad ja simulatsioonid (kuigi ma neist suurt midagi ei tea, aga midagi sinnakanti nad vist on)
 * nostalgia interneti metsikumate aegade järele

Jaapani märksõnad:

 * Laney kondamine mööda Tokyot oli natuke sarnane Ryu Murakami “Misosupis” kondamisele, minu rõõmuks vähem sünge kui Murakamil, aga mingid jooned olid samad
 * otaku — mulle meeldib Gibsoni definitsioon “asotsiaalsete-kalduvustega-patoloogiline-tehno-fetišist” (ma olen hiljem muude lisandustega otaku-tõlgendusi ka lugenud ja nood tunduvad kuidagi valed)
 * idoru — ehk siis masinapõhine popikoon. Neid ikka püütakse aegajalt teha ja haipida, aga mu meelest pole nad eriti kanda kinnitanud, kuigi juutuubis on mõned videod vägagi suurte vaatajanumbritega

Miskit veel olulist:

 * mul polnud meeleski, et seal nii palju märulit oli, mul oli meeles rohkem kulgemine
 * Gibson pani aluse ja kinnistas kirjanduses küberruumi kirjeldamise stambid
 * originaal ilmus 1996. a, eestikeelne tõlge (Juhan Habicht) 2002. a
 * Eestit on mainitud (küll põgusalt ja mitte kuigi positiivses mõttes, nimelt on jutuks, et vene maffia tahab Tallinnasse narkotehast püsti pana)

Jaah, meeldis jällegi, kuigi nüüd olid uued nüansid, mida tähele panna.

Illustratsiooni autor on Liis Roden. Kui pilt meeldib, siis pilti ennast või pildiga nänni saab siit: https://www.redbubble.com/shop/ap/21569481

Jim Butcher “Hauatagune oht”

Jeesus Maria, küll mul võivad vahel pikad juhtmed olla! Alles selle raamatuga sain ma aru, et mulle meeldib, kohe tõsiselt meeldib, selline žanr nagu ulmekrimi. Ulme seal krimis annab nii palju lisavõimalusi kuritegude, nende motiivide ja lahenduskäikude osas ja kui miskit väga loogiline ei tundu, siis vabandus, et äh, võlukunst või see tagataskust võetud tehniline vidin, kõlab minu jaoks palju parema vabandusena, kui untsukeeratud psüühika või viimasel hetkel naabri Valvelt saadud vihje. Ja pealegi, kõik need krimkast krimkadesse korduvad stereotüübid häirivad mind ulmekastmes oluliselt vähem, sest tegelastele on võimalik veel mingi tahk juurde kirjutada, see võluv miski, mis teeb nad eriliseks. Jai!

Igatahes siin on tegu Dresdeni toimikute kolmanda osaga. Teoses jooksevad ringi haldjad, võlurid, viirastused, vampiirid, Chicago ausad politseinikud, agarad ajakirjanikud, jumala mõõgamehed, pealuu ja kass. Hoogu, seikluslikkust, ootamatusi ja põnevust on küllaga. Ja lugu on ladusalt, mõnusalt, kaasahaaravalt, vahel mustemat huumorit ja vahel veidi ka valget paatost pruukides, just parajas koguses ulmelist fantaasialendu ning reaalelu noppeid kasutades, kirja saanud.

Nurradi!

Kes siin neid teistmoodi krimkasid küsiski, et jaa, see on, teistmoodi ja lugemist väärt :)

Martha Wells “All Systems Red”

Seda raamatut soovitas Irina. Ja suur aitäh talle, ilma temata ma poleks seda raamatut võtnud, kuigi sellest on juttu olnud mujalgi. 

See oli väga meeldiv lugemine. Raamat on küll õhuke, aga sinna mahub paljut: on teadlased ja uute planeetide uurimine ehk siis varasema ulmekirjanduse optimismi, on konflikti ja küünilisi spekulatsioone, on tulevikunägemus inimkonna ekspansioonist ja erinevate planeetide erinevaid ühiskonnakorraldusi, on mängu robootika reeglitega, on erinevaid tugevaid karaktereid, on seikluslikkust, on paatost, on huumorit. Ühtpidi kuidagi nunnukas, aga edasimõtlemisainet jagub kauaks.

Ja seda kõike oli äärmiselt mõnus lugeda, venitasin natuke, et raamatut kauemaks jätkuks :) Aga õnneks on olemas ka järjed, niiet seda mõrvarroboti lugu saab veel nautida:

Kui ma kolasin fännikunsti otsida, siis vahva oli see, et iga kunstnik oli roboti oma näo järgi teinud, st oli musti, valgeid, asiaate. Siia valisin ühe nukrama pildi, kus igaüks saab ise mõelda, milline selle roboti inimnägu on (pilt https://punchbuggy.tumblr.com/image/617572033649377280)

https://missbard.tumblr.com/tagged/the+murderbot+diaries on omamoodi lahendus pildiga loo meeleolu edasi andmiseks:

 

 

Nancy Butler, Hugo Petrus, Sonny Liew “Pride & Prejudice” (2009)

Ma olen kunagi keska ajal “Uhkust ja eelarvamust” lugenud, muidu ei mäletaks raamatust suurt midagi, aga telekas ikka vahel tuleb mõni film või sari, mis loo ja tegelased jälle meelde tuletavad.

Koomiksi ilmumisaasta märkisin ära, sest neid koomikseid on mitmeid. Edevam valik oleks tõenäoliselt olnud võtta 2014. a manga või “Uhkus ja eelarvamus ja zombid”, aga nondega oleks aega läinud ja need 2009. a vihud jooksid mulle kergelt kätte.

Niisiis — Lugu on suht lihtsalt ära räägitud, midagi eriliselt huvitavat ei toimu, miskit väga olulist  välja ka pole jäänud. Loo jutustamise koha pealt keskmiselt korralik, et pisut igavavõitu, aga ei riku ka miskit ära. Kunstniku üldstiiliga võib enamvähem rahule jääda, aga olid mingid detailid, mis jäid lõpuni häirima, n missis Benneti kujutamine üsna koledana ning neidude tumepunahuuled (19. saj. Inglismaal polnud huulte värvimine korralikele tütarlastele kohane). Kokkuvõttes — keskeltläbi, ega te miskit ei kaota, kui selle koomiksi lugemata jätate.

Taustasurfing andis teada, et ingliskeelses maailmas ongi “Uhkus ja eelarvamus” see Jane Austeni peateos, siis tuleb “Emma” ja “Veenmine” ning alles siis on “Mõistus ja tunded”. Nojah siis.

Otsisin-leidsin päris toredaid infograafikuid-pildikokkuvõtteid:

Leigh Bardugo “The Language of Thorns”

See on üks mu lemmikžanre — kogumik ümberjutustatud muinasjutte. Raamat, mille ostsin, sest see nägi nii ilus välja — see kaanekujundus ja jutu kasvades kasvavad illustratsioonid. Jutud on ka päris head ja omapärased. Suhteliselt tumemeelsed ja mõtlemapanevad. Just parajal määral algloole vihjavad ja kuidagi sobivas tempos uusi kihte lisavad ning kogu mängu juures autori oma lugu jutustavad.

Ainus, mille üle nurada, on see, et ma ei saa hästi aru, mis vanusele need mõeldud on — neile, kellele sobiks Paul-Eerik Rummo “Kokku kolm juttu”, on nagu vara, päris täiskasvanuile on küll tore lugeda, aga nati liiga hilja, mingi teismelisiga, kellele nagu oleks paras, on vist muinasjuttude eitamise faasis… Aga kuna jutud on paigutatud sinna “Varaste kuue” ja “Kõvera kuningriigi” (ja need teised ses maailmas olevad raamatud) maailma, siis ju need ikka teismelised on.

Kõige võimsamalt mõjus kogumiku pikim ja viimane jutt “When Water Sang Fire” — “Väikese merineitsi” uusversioon.  

Orson Scott Card “Surnute eest kõneleja”

Orson Scott Card on meister. Jah, tal on oma kiiksud ja kinnisideed. Aga see ei loe. Tema maailmades on haaret, läbimõeldust ja fantaasialendu, tema ühiskonnakirjeldustes kogemusepõhisust, läbinägelikkust ja uute faktoritega kohanemist, tema tegelastes inimlikkust, mõistmist ja mõistmatust, tema raamatute ülesehitus on kui Mata Hari looritants, ainult et neid loore on oluliselt rohkem kui seitse ja tantsu lõpus jäävad veel mõned loorid alles lugejate endi tõlgendustele ruumi andma. Ta kirjutab lugudest ja lugusid, mis jäävad lugejatesse kauaks…

Clifford D. Simak “Talismani vennaskond”

Clifford D. Simak on enamasti kirjutanud väga häid teadusliku fantastika valda minevaid teoseid, “Talismani vennaskond” on katsetus fantasy vallast.

Skeem* on paigas:
1.1. Kangelane saab ülesande.
1.2 . Kangelane tõrgub ülesandele vastu.
1.3. Kangelasele esitatakse füüsilisi või verbaalseid argumente, et ta ülesande vastu võtaks. (Sedakorda piisab verbaalsest veenmisest.)
1.4. Kangelane võtab ülesannet täita.
1.5. Asutakse teele.
2.1. Kangelane saab abiväge.
2.2. Kokkupõrked pahadega. Saadakse pahadelt peksa. Siis saavad pahad peksa.
2.3. Kangelane hakkab ülesandes kahtlema, abivägi turgutab vaimu.
Punktid 2.1, 2.2 ja 2.3 käibivad mitu korda ja vaheldumisi. „Talismani vennaskonnas“ alustab seltskond kangelane + tallipoiss + sõjaratsu + eesel + koer, teekonnal lisandub veel erisugust rahvast, nii et kokku saab üks üsna kirju kamp. Pahade osas on on nii luust ja lihast kaabakaid kui ka mitut sorti mütoloogilisi kurjameid.
2.4. Viimne lahing suure võidu ja õilsa ohverdusega.
3. Ülesanne kas a) saab täidetud või b) jääb täitmata. Loe raamat läbi ja tõmba sobivale vastusele joon alla.

Ulmekirjanduse Baasis on teos pälvinud suhteliselt positiivseid arvustusi, mõned üksikud mõrumad märkused on ka sisse lükitud. Minu kokkuvõte on, et kui asi pulkadeks lahti võtta, siis ei ole lool ju väga viga (on kangelane, on eesmärk, on teekond, on toredalt segane seltskond, on piisavalt madinat, on näpuotsaga filosoofiat, on alternatiivajalugu), aga kui see kõik kokku panna, siis jääb nagu midagi olulist puudu. Viimaste lehekülgedeni ootasin ja lootsin, et nüüd läheb huvitavaks. Aga enne lõppes raamat otsa… Ja Simaki tavapärasest enam või vähem huumoriga vürtsitatud helgest ja soojast õhkkonnast tundsin ma ka puudust.

Ega raamat just kehv olnud, kui fantasy-nälg suur, siis kõlbab süüa küll, aga kui on valida, siis Simakilt eelistan ma “Libahundi printsiipi”, “Vahejaama”, “Nagu õiekest väljal”, “Härjapõlvlaste kaitseala” või “Linna”. Fantasy riiulilt haaraks käsi pigem Michael Moorcocki, Robin Hobbi, George R. R. Martini, Poul Andersoni või Roger Zelazny teoste järele.

_______________________________
* Aluseks Juhan Habichi artikkel “Väike vihje teooria olemasolule” Algernon .- 2003, aprill

2008, ilmunud Lugemissoovituse blogis

Amanda Lovelace “The Princess Saves Herself in This One”

Luule. Esmapilgul tundub liiga otse ja enter, aga lähemalt vaadates on teemad ja emotsioonid ja sõnum ja vormimängud. Otsetõlkena kõlaksid suurem jagu eesti keeles liiga lihtsatena, aga võib-olla tuleb see sellest, et erinevates keeltes on sõnadel natuke erinev kaal ja tähendusväli. Kui võrdlusi otsida, siis Rupi Kaur on natuke samasugune — suhteliselt sarnane teemade ring ning inglise keeles täitsa toredad luuletused võivad eesti keeles kõlada tühjana.

Ma ei ole kindel, aga mulle on jäänud mulje, et ingliskeelsel raamatuturul on luulekogudel tavaks olla kuidagi programmiline või temaatiline, eesti luules mahub ühte luulekogusse teemasid ja fookuseid nagu rohkem. Selle luulekogu märksõna võiks olla “võimestamine”. On poeetilise mina kogemused — õnnetu lapsepõlv, vägivaldne suhe, lähedase surm — , mis tekitavad kas äratundmist või kaastunnet, on helgemalt poolelt armumine ja lootus ning lõpupoole ka päris otsesõnune julgustus leida oma tee, võimalused ja õnn.

Luulekogu on saanud palju tunnustust, just emotsionaalse usutavuse ja feministliku külje tõttu, aga ka palju kriitikat, põhimure on vast see, et luuletused on liiga otseütlevad ja mõjuvad vahel pigem tsitaatidena. Mu jaoks on õigus mõlemal poolel, mu meelest üksikud luuletused ei kanna just väga mitut mõtet korraga, aga emotsionaalne laetus on enamasti olemas.

Kui ma kusagil kirjutasin, et ma luulekogust luuletusi loen tavaliselt mitte järjest, vaid kuidas juhtub ja millisest kohast juhtub, siis see läks algusest lõppu ja vist sobis niimoodi selle raamatuga tõesti rohkem.

Ray Bradbury “Vist on kuri tulekul”

Jälle üks raamat, mille puhul ma endalt küsin, et miks ma seda varem ei lugenud…

Igatahes, läbi see nüüd sai ja esimesed sada lehekülge oli puhas lugemisnauding, pobisesin järjest omaette, et nii ilus, NII ILUS, siis tuli sekka nati liiga palju targutamist ja äkšenit, aga kokkuvõttes — ikkagi oli ilus.

Esmakordselt ma tundsin nii teravat puudujääki oma Ameerika kirjandusloo tundmises, et kuigi Jüri Kallase järelsõna seletab lahti Bradbury elu ja loomingu, siis ma oleks tahtnud ise omada mingit taustateadmist, et kuhu see romaan tollal asetus.

Jaana Peetersoo tõlge on kompvek :)

Ahjaa, et millest see raamat ka oli — tsirkus, aeg ja naer; soovid, hirm ja õudus; Ameerika väikelinn, võitlus ja leppimine; sõprus, lapsepõlve lõpp ja kasvamine.

Raamatust on tehtud film ja koomiks.

Valik kaanepilte:

 

W. Maxwell Prince, John Amor “One Week in the Library”

Üks üsna segane koomiks. Kui mulle muidu mõttemängud tuntud lugudega meeldivad päris hästi, siis siinsed kirjandus- ja filmitegelastega ümbermängimised jätsid mind külmaks, kuidagi ei olnud uudsed ja huvitavad, vaid pigem kulunud ja tüütud. Neljanda seina lammutamisega tegeleti ka, aga see tundus olema pigem ideepuudusest kui ideederohkusest tingitud. Joonistuse pool oli täitsa okei, ei miskit erilist, aga silma ka ei riiva. Uudishimust võib lugeda, aga ega ma väga soovita, igasugust paremat kraami on ka saada.