Fritz Leiber “Mõõgad ja nõidus”

Selle raamatuga ma avastasin, et fantasy on ses suhtes imeline kirjandusžanr, et mõnikord pole lihtsalt teksti lugedes kuskilt otsast kinni hakata, millal see on kirjutatud, kas eile, 20, 50 või 80 aastat tagasi. “Mõõgad ja nõidus” on just selline, et kui ma eelinfot ei lugenud, siis arvasin, et üsna värske tekst, hiljem tagakaane teksti lugesin hooletult, et selle sarja esimesed jutud ilmusid 1939. a ja arvasin, et sellest raamatust jutt, tundus usutav, siis sain teada, et see raamat ilmus tegelikut 1970. a ja … ah, vahet pole, millal see kirja sai, ma oleks kõiki aastaarve uskunud.

Raamatus “Mõõgad ja nõidus” on kokku kolm juttu. “Lumenaised” — Peategelane on Fafhrd, pikk, blond ja sitke skaldi õpipoiss, kel tuleb teha valik lumiste koduste olude ja tundmatu tsivilisatsiooni vahel, valiku toob näitleja-pantomiim-tantsija. Lumenaised on võimsad ja hirmutavad, neil on väge ja võimu, aga paraku ka parasjagu kiuslikust ja kitsarinnalisust, lumemehed laveerivad kuuletumise ja vastuhaku vahel, ventiiliks piraadiretked ja laadaetendused. See lugu kuidagi mõjus üsna sügavalt. Esiteks stiililt ja kirjeldustelt, teiseks läbimõeldud ja omamoodi ühiskonnakorraldus ning maailma järkjärguline avamine ja kolmandaks on tegevustikus üsna mitu ootamatut pööret. “Ebapüha graal” — Peategelane on Hall Hiirepüüdja, lüheldane, tõmmu ja sitke võluri õpipoiss, kelle õpipoisiaeg ootamatult ja julmalt otsa saab. Kättemaks võtab talt päris palju. See oli selline tavapärasem võlurilugu. “Hukatuslik kohtumine Lankhmaris” — Fafhrd ja Hall Hiirepüüdja kohtuvad Lankhmaris. Suuremalt jaolt paistis, et tegu on taplusega vürtsitatud joomase kelmilooga, aga lõpuks keeras üsna süngeks ära. Mõõku ja nõidust jagus sellesse loosse päris palju.

Ma ei mäleta, et ma midagi Triin Loide tõlgitut varem oleks lugenud, aga selle raamatu põhjal ma arvan, et tõlkimine täitsa sobib talle.

Ja ma tahan nüüd teada, mis Fafhrdist ja Hallist Hiirepüüdjast edasi saab :)

Põgus guugeldamine andis teada, et iseenesest oli autor Fritz Leiber muidu ka põnev tüüp, lisaks kirjutamisele köitis ta meeli ka male ja näitlemine. Kunagi ma tuhnin seda rida pikemalt edasi.

Donald P. Ryan “24 tundi Vana-Egiptuses”

Mulle meeldib selle raamatu idee (24 peatükki on 24 tundi ja 24 inimest) ja autori teadmistepagas. Teatud sõnaseadmisoskus autoril ju on, aga paraku jääb stiil valdavalt minu jaoks natuke tuimaks ja ebahuvitavaks, natuke särtsakamat ilukirjanduslikku poolt oleks tahtnud näha. Uudishimu-lugemisena kõlbab küll ja ühtteist uut on ikka võimalik teada saada ja kui nüüd erinevaid ameteid läbi võtta, siis tellisetegija peatükk oli vist kõige paremini kirjutatud.

Peatükid:

Ämmaemand aitab lapse ilmale 
Valitseja lebab ärkvel 
Palsameerija teeb ületunde
Vana sõdur näeb und lahingust 
Amon-Re preester äratatakse 
Põlluharija alustab tööpäeva 
Koduperenaine küpsetab leiba 
Töödejuhataja külastab kivimurdu 
Kalur ehitab lootsikut 
Pottsepp vormib savi 
Kirjutaja õpilane ootab peksu 
Hathori preestrinna jääb purju 
Vesiir kuulab ettekandeid 
Lehvikukandja vaatab pealt 
Kuninglik kaasa esitab oma nõudmised 
Elukutseline leinaja halab jälle 
Arhitekt kontrollib kuninglikku hauda 
Puusepp valmistab kirstu 
Tellisetegija ahastab 
Majaemand valmistub peoks 
Juveliir töötleb kulda 
Tantsijanna lahutab meelt 
Arst abistab kannatanut 
Algaja hauaröövel ilmutab vastumeelsust 

***

Enda näo mökerdamise komme pidas inimkonna ajaloos hämmastavalt kaua vastu. Moesuunad, mida ja kui palju peeti sobivaks rõhutada, ajastuti muutusid, kuid silmade ümbrusesse midagi tumedamat, põsele või huultele puna ning näonahka ühtlasemaks tahta on olnud üsna universaalne, nagu tõestab seegi leid — üsna tagasihoidlik, aga hämmastavalt hästi säilinud näovärvikomplekt  21. sajandi algupoolelet. Eripäraseks võrreldes varasemate leidudega võib pidada mõnede värvainete sädelust, kuid seda sädelust on siiski oluliselt vähem, kui oli kombeks 23. sajandil. Värvide keemilise koostise ja võimalike mürkainete sisalduse uurimine on veel ees, kuid kuna ajaloost on juba tuttavad elavhõbedat ja arseeni sisaldavad kreemid, siis mürkide leidumus väga üllatav ei oleks.

Rebecca Ross “The Queen’s Rising”, “The Queen’s Resistance”, “Sisters of Sword & Song”

Noortefantasy nädalalõpp. Et tuli tuju ja olid järjest riiulis olemas.

***

“The Queen’s Rising” on mõõga, mantli ja maagia lugu. Kõige enam on siin loos mantlit, nii otseselt — siin raamatus on mantel staatuse näitaja — kui ülekantud — mantel kui intriigid — tähenduses.

Peategelane-minajutustaja on loo alguses  10-aastane, enamiku raamatu tegevusajast 17-aastane. Ta käib erilises koolis, kus traditsiooniliselt on viis õppeainet ja viis õpilast, tema on kuues ja üleliigne, ta proovib nii kunsti, muusikat kui dramaatikat, aga jääb lõpuks teaduse juurde pidama. Teadus on siinkohal põhiliselt ajalugu. Ema on surnud ja isast ei tea ta midagi. Selgub, et isa on pärit naaberkuningriigist, kuningriigist, kus valdavalt olid troonil maagiavõimetega kuningannad, aga umbes 150 aastat tagasi asi muutus ja sealt edasi on olnud maagiata kuningad. 25 aastat tagasi oli kuningannapooldajate ülestõus, mis julmalt maha suruti, aga osad pääsesid pakku, peategelase kuningriiki. Keerulisi käike pidi satub tüdruk intriigide keskele, et taas kuninganna troonile tõsta.

Kahes ajas käimist pole palju, aga sel on loo edasiviimises oluline roll, tüdruk näeb 150-aasta taguseid sündmusi läbi ühe oma esivanema silmade.

See raamat meeldis mulle päris hästi, selline ootamatute pööretega, usutava ja sümpaatse peategelasega, kes on küll eriline, aga kes ei ole päriselt see väljavalitu ja troonipärija, vaid kes on nutikas taustajõud, et kuninganna troonile jõuaks. Raamatus oli tunda mingeid Šoti-mõjusid, rohkem küll sellised popkultuurilised ja stereotüüpsed, aga südame tegid lugemise ajal soojaks ikka. Armulugu on vaoshoitud ja viktoriaanlik ja väga vanilje, aga kuna kogu raamatu õhustik on selline muinasjutuline ja peategelane on viimased 7 aastat põhimõtteliselt kloostrikoolis olnud, siis miks mitte, siia raamatusse selline lähenemine sobis.

Fun fact — raamatu kaardil on kohanimi Morna :)

***

Raamatu järg “The Queen’s Resistance” oleks võinud kirjutamata jääda. Esimene raamat lõppes ju kuidagi kenasti ära.

Intriige ja vägivalda ja ootamatuid loopöördeid on siin raamatus ohtralt, aga see ohtrus ei tule raamatule kasuks, kui on ainult tegevus ja väga vähe tegelaste mõtteid, siis läheb ka lugemine igavaks. Üks suur miinus on, et raamatus on nüüd kaks jutustajat. Kui tüdruku hääl on enamvähem usutav, siis panna 27-aastane noormees mõtlema nagu mõtleks 12-aastane tütarlaps … eee … ei ole hea mõte.

Raamatu järelsõnast sain aru, et nii järg kui kaks jutustajahäält olid kirjastusepoolne surve. Et jah, kuigi head toimetajad on kuldaväärt, siis vahel toimetajad ka eksivad.

***

“Sisters of Sword & Song” on eraldi, hoopis teises maailmas ja hoopis teiste tegelastega raamat.

Inspiratsiooni on saadud antiigist. Peategelased on ühest kaugest oliivitalust pärit õekesed. Üks neist astub armeesse ja teine satub maagi kirjutajaks ja mõlemad intriigide ja salasepitsuste keskele.

Lugemiselamus on selline kahe eelnevalt loetud raamatu vahepeal, et hea nagu väga ei olnud, aga ega halb nagu ka väga ei olnud, noorele lugejale täitsa soovitaks, aga täiskasvanumale mitte eriti. 

***

Kokkuvõttes — kui Rebecca Ross võtab kirjutada järgmise tütarlapseliku muinasjutulise seiklusloo, siis ma täitsa usun, et sellest võib omas niššis üsna hea raamat saada, aga meeskaraktereid võiks esialgu veel kõrvaltegelastena või mustandites proovida ja arendada, ehk kunagi kaugemas tulevikus saavad need nõksud ka selgemaks.

 

“Läbi valu ja vaeva”

See raamat istus mu koduses riiulis jaanuarist saati, aga ma arvan, et ma tegin väga õige otsuse, et ma hakkasin seda lugema siis, kui mul selleks päriselt ka tuju oli.
 
Mu peas hakkasid lood kuidagi paare moodustama. Mõnel teisel hetkel tuleks võib-olla teistsugused paarid, aga praegu said sellised:
 
  • Maniakkide Tänava “Läbi valu ja vaeva” ja Joel Jansi “Parun ja Virma” esindavad eesti etnoõudust. Mõlemad lood meeldisid mulle päris hästi, meeleolu oli mõlemal loo kuidagi väga hästi paigas ja eesti folkloori kasutus äratuntav, aga ka toredalt omapoolsete edasiarendustega. Sisu poolest meeldis mulle Maniakkide Tänava jutt pisut enam, sest Jansi loos oli ettearvatavat rohkem, Tänav suutis rohkem üllatada. Ka on kirjeldustes Tänav pisut hämaram ja vihjavam, Jans on üsna otseütlemisega (mis iseenesest tegelt ju tema jutuga väga hästi sobis).
  • Urban-fantasy alla paneks ma Krafinna “Kuidas lõhnab kohv” ja Mart Raudsaare “BR-2m”. Mõlemad on autorid, kes ei kirjuta just tihti, aga seda enam jään ootama järgmisi jutte, sest teemavalikud on neil üsna ebatüüpilised ning kirjutamisladusus kõvasti üle keskmise. Ühine on neil ka seotus mingi kindla Eestimaa paigaga, ma usun, et saarlastele on Krafinna kirjeldatud mõtted ja meeleolud väga tuttavad, keegi lihtsalt pidi need nii ilusate sõnadega kirja panema, Raudsaare Tartu on jällegi tartlastele vägagi tuttav Tartu. Neis pealtnäha tuttavturvalistes keskkondades võib aga tegelikult väga kummalisi asju juhtuda…
  • Kaasaegset õudushõngu pakuvad Szymun Wroczeki “Hüpoteek” ja (:)kivisildniku “Õilis pedofiil sisepaguluses”. Mõlemil on omad head ja omad vead. Meeleoluloomis-, kirjeldus- ja karakteriloomisoskused on mõlemal mehel väga head, aga emotsionaalselt oli mul kuidagi raske nende lugudega suhtestuda. Ideed või pointi või laiemat kandepinda tundus Wroczekil rohkem olevat, (:)kivisildnik madistas väiksemas skaalas.
  • Hiiglaste õlgadel ehk siis paroodiana või otsese eeskuju ajel on Kir Bulõtšovi “Päästke Galja” ja Robert Reedi “Suvekuru draakonid”, esimene siis Strukatskite ajel ja teise eeskujuks tundub olevat rikkalik Ameerika vesternide varamu. Mõlemad lood on mõnusalt omamoodi lähenemise, ootamatute pöörete ja õigel ajal lugejale ette visatud huvitavate detailidega. Kuigi Bulõtšovi mänguruum on ahtam, siis inimkonnale olulisi teemasid jõuavad puudutada mõlemad. Näiliselt humoorikas Bulõtšov jättis hinge kurvema tunde kui tõsise näoga seiklusjuttu puhuv Reed, kes leidis lõpus ikka optimismipuhangu üles.
  • Ootmamatult omapärased on kaks lugu tulnukakontaktidest. Ondrej Neffi “Valge jalutuskepp, kaliiber 7,62” ja J.-H. Rosny-vanema “Xipehuzid” on mõlemad haarava ülesehituse ja samm-sammult võõraga kohtumise lahtikirjutused. Mõlemate tulnukad ei ole inimkonnale just kõige sõbralikumad külalised ja mõlematel on see uurimisprotsess ja võitlusvahendid päris pikalt lahti kirjutatud. Mõnevõrra mulle üllatuslikult sobis mulle mõlema autori stiil väga hästi, ma kartsin neist lugudest pigem kirjandusajaloolist väärtust, aga ei, kõlbas kenasti täna ka.
  • Kaks lugu olid mu meelest muidu täitsa head, aga läksid minu jaoks natuke tõlke nahka. Need on Helju Rebase “Ootamatu edu” ja Bruce Bethke “Küberpunk”. Minu jaoks jäid need tõlked kuidagi toortõlgeteks, et tundsin puudust mingist sujuvusest, ka ei olnud ma alati rahul sünonüümide hulgast tehtud valikutega. Helju Rebase “Ootamatu edu” on pisike tore robotilugu ja Bruce Bethke “Küberpunk” teismeliste häkkerite katsetustest.
  • Üle jäid Miikael Jekimovi “Viimane torn” ja Stanley G. Weinbaumi “Muutuvad mered”. Neid mõlemaid seob kliima, Miikael Jekimovi jutus osana keskkonna loomisest kirjeldusena ja Stanley G. Weinbaumil on hoovuste muutus ja seega kliimamuutus loo käivitaja. Et on aru saada küll, et lugude kirjutamisel on mingi ajaline vahe olnud, aga kirjutamise kvaliteet on mõlemal korralik ja uusi lugusid ootan ma Jekimovilt (kuuldavasti on jutukogu tulemas) kui Weinbaumilt (see raamat on mul isegi riiulis, ootab seda päris õiget lugemishetke).
Toredalt kirju ja huvitav valik. Jüri Kallase autorituvustused ja järelsõna on juttudele kena lisandus. Soovitan lugeda 🙂
 

Carol Schaeffer “Vanaemade nõuanded maailmale”

13 vanaema. Tiibetist, Gabonist, Brasiiliast, Nepaalist, Mehhikost ja USAst, enamik indiaanipäritolu, enamik teadma- või ravitsejanaised. Alustuseks on vanaemade lühielulood ja raamatu teises pooles kokkupõimitud õpetussõnad.

Öko-müto-feministlik teos. Ökoloogiline pool on arusaadav. Igast reostust on liiga palju saanud ja inimkonnal oleks aeg end kokku võtta ja looduskaitseks midagi mõjuvat ka ette võtta. Kui seda piisavalt palju, piisavalt mitmehäälselt ja piisavalt valju häälega rääkida, ehk hakkab midagi ses suunas ka liikuma. Mütoloogine pool on idealistlikult sünkreatismne, et Emake Maa ja Neitsi Maarja ja Valge Piison ja tulnukad ja budism ja esivanemate vaimud rõõmsasti käsikäes. Eee, minusugusele paduateistile küllalt eemalepeletav kompott, aga küllap on neidki inimesi, kellele selline maailmavaade sobib. Feministlik — kuna raamatu jutustajad on naised, kes rõhutavad, et naiste häält peaks igasuguste otsuste juures rohkem kuulda olema, mis iseenesest on mu meelest ju täitsa õige point. Soovitustega oma sisemine naiselikkus üles leida on mu meelest veidi üle pakutud, aga soovitus vahel enda sisse sügavamalt vaadata ja leida oma tee ja väärtused on ju sooüleselt asjakohane soovitus. Üllatav oli minu jaoks ravimtaimedega seonduv, mu meelest Eesti tavameditsiin küll tunnustab ravimtaimi (või on mulle lihtsalt sellised perearstid sattunud).

Ma hakkasin seda raamatut lugema peale indiaaniraamatute näitust. Otsisin netist nimekirju “tuntuimad/tähtsaimad indiaanipäritolu kirjanikud” ja hakkasin siis nendes nimekirjades olevaid nimesid Estrisse toksima, et kas Tartus neilt midagi on. Üks huvitav nimi oli Winona LaDuke, kes on oma ilukirjanduslike teoste eest päris mitmeid preemiaid pälvinud, kuid kes viimasel ajal tegutseb rohkem poliitikuna. Tema sulest on selle raamatu eessõna. Eessõna on liiga teadust ja traditsioone vastandav, aga, arvestades Ameerika ajalugu, inimlikult mõistetav.

Ma ei teagi, kellele seda raamatut soovitada…

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 5 — “Warchild”

Viies osa sellest huvitavast pseuduaasia sätungiga fantaasia-koomiksist.

Lugemiselamus jäi sinna kahe esimese ja kahe järgmise köite lugemiselamuse vahele, et 1. ja 2. meeldisid mulle väga, 3. ja 4. päris hästi, aga nõksa vähem, 5. oli seal vahepeal.

Maika tahab sõda vältida, kuid kui vaenuväed liialt lähedale hakkavad koonduma, siis peab ta oma sisemise koletisega läbirääkimisi ning asub Ravenna linna kaitsele. Õnnestumisi on, aga lihtsalt ei lähe muidugi midagi. Vahele antakse mälupilte väikeset Maikast sõjas kuus aastat tagasi ning lahinguväljal kohtub ta vana tuttavaga. Liitlased on enamasti mingi oma teema eest väljas ja usaldada saab neid vaid teatud piirides. Vaid rebasetüdruk Kippa on päriselt ka Maika poolt. Loo lõpuks on vaherahu, aga arvata on, et pikalt see ei püsi.

Sana Takeda pildid on minu meelest väga ilusad.

Linda Hogan “Elu ase”

Valdur Mikita meets Carlos Castaneda meets Fred Jüssi meets suvaline keskmine ameerika autor. Castanedalt on teatud unenäolisus ja müstilisus, Jüssilt õpetussõnad, et loodust peab kuulama ja austama, suvaliselt ameerika autorilt on minakeskne, aga suht emotsiooonivaba, tegudele ja näidetele rõhuv stiil ning Mikitalt vabad seosed ja tõlgendused.

Raamatu põhiidee on ilus, aga teostus jäi minu jaoks lugemiselamuseks natuke nõrgaks, eelkõige vast nende mina-näidete ülirohkuse tõttu, üldistust ja ajalugu (ja võib-olla isegi müstikat) oleks aga juurde tahtnud … ühesõnaga, mingi tasakaal oli minu jaoks paigast ära.

Kes looduskaitse-teemade vastu huvi tunneb, neile soovitan küll, üsna omapärane lähenemine ja tõenäoliselt kaasa- ja edasimõtlemist pakkuv teos.

Autori kohta lisainfot otsides tekkis mus uudishimu, et huvitav, mis tüüpi on tema ilukirjanduslik looming, sest seda on Linda Hogan ka kirjutanud, nii luulet kui proosat.

Kerri Maher “Tütarlaps valgetes kinnastes”

Romaan Grace Kellyst. Algus oli konarlik, kuiv, puine, ebausutav, rohkem korraliku koolilapse loominguliste vabadustega referaadi kui romaani moodi. Aga kuskil 50st leheküljest kas läks asi paremaks või ma harjusin stiiliga ära (või mõlemat), igatahes lõpuni ma sain ja väga valus ei olnudki. Kokkuvõttes ei olnud väga halb raamat, autoril oli teema vastu huvi ja läbivad liinid, mida ta tahtis toonitada, aga muud kiitmisväärset ma peale teemavaliku ja ajaliselt segipaisatud ülesehituse ka ei suutnud väga leida. Lugedes tükki küljest ei võtnud (sest amerite toimetamisprotsess on korralik ja tekst oli igavavõitu, aga ikkagi loetav), aga juurde ka ei andnud (sest ma ei uskunud ei karakteriloogikaid ega sündmuste algtõukeid ega emotsioone, vaid mõni episood filmi- ja teatrimaailmast tundus enamvähem usutav). Mu meelest väärinuks Grace Kelly paremat romaani. Päris mõttetu see lugemine ka polnud, sain teada, et seda autorit ma teist korda enam ei loe.

Emily Dickinson “Kiri Maailmale”, Sylvia Plath “Luulet” 

Vahel võivad raamatute juurde viia üsna ootamatud viited. Näiteks netist leitud Lisa Perrini pildid kirjanikest. Täpsemalt siis Emily Dickinsonist ja Sylvia Plathist. Otsisin luulekogud välja, tassisin neid mitu nädalat kaasas, aegajalt vabal hetkel paari luuletuse kaupa lugedes.

Midagi tundus neis sarnast. Üksindus ja ühenduspüüd, hetke ülistus ja igaviku igatsus, tahe ajalikku ja ajatut omamoodi läbi tunnetada ja sõnadesse vormida. Mõlemad on saanud endale eesti keelde väga sobiva tõlkija – Emily Dickinsoni luulekogu “Kiri Maailmale” tõlkis Doris Kareva, Sylvia Plathi “Luulet” Tiina Aug.

Minu praeguse  minaga ei haakunud hästi kumbki luulekogu, aga ma mäletan paarikümneaastast mina, kes vaimustus Emily Dickinsoni luulest, ja mulle tundub, et paarikümne aasta pärast olen ma valmis Sylvia Plathi luulest aru saama. Aga aegajalt proovida, kuidas mõni luuletaja just antud ajahetkel sobib, võiks muidu ka.

Luulenäide ühelt ja teiselt.

Ilmus Lugemissoovituse blogis.

Jodi Picoult “Üheksateist minutit”

picoult19saksaVõtsin selle jutu peale raamatu koju ja hakkasin lugema: “19 minutiga on võimalik ära niita majaesine muru, värvida juukseid või jälgida kolmandikku hokimängust. 19 minutiga võib küpsetada küpsiseid või lasta hambaarstil plommi paigaldada; selle aja jooksul on võimalik viieliikmelise pere pesu kokku voltida. /—/ 19 minutiga on võimalik kätte maksta.” Jne. Lõpuni välja.

Sisu ei tahaks siinkohal väga ära seletada, piisab vast valikust märksõnadest: kool, kasvamine, lahkukasvamine, koolikiusamine, kohandumine, ootused, valikud, valed, laste suhted vanematega, vanemate hirm last valesti kasvatada, töö- ja pereelu klapitamine, suhtevägivald, kättemaks, haavad ja armid, tõde ja õigus, surm ja edasielamine, pisut ka sõprust ja armastust.

picoult19ingiseRaamat on kirjutatud mitmest vaatepunktist — Josie ja tema ema Alex, Peter ja tema ema Lacy ning politseinik Patrick — natuke stiililises segapudrus (on nii naisteka, noorteka kui krimi elemente), aga üldtoonis usutavalt ja igale tegelasele kaasa elama panevalt. Igatahes valusal teemal ja mõtlemapanevalt. “”Peter, kes tõmbas tikku?” Peter kergitas pead. “Kes ei tõmmanud?””

Raamat ei ole Eestis just kuigi palju tähelepanu pälvinud, tõenäoliselt just seetõttu, et sihtgrupp, kellel raamat mõeldud, ei ole seda üles leidnud. Jutu algusesse tagasi tulles — kujutage ette, et raamatul oleks umbkaudu selline kaanekujundus, nagu sel ingliskeelsel või tol saksakeelsel.

Ilmus Lugemissoovituse blogis