Stephen King “Fairy Tale”

King on kunn.

Miskit pole teha.

Lugesin ja nautisin.

Lugu ja sõnu.

Tegu on noortekaga, kus esimene kolmandik on reaalelu oma probleemidega (ema surm, isa alkoholism, kitsad majanduslikud olud ja palju muud veel) ja ülejäänu on seikluslik fantaasiamaailm (koletised! võitlused! päästmist ootav kuningriik! printsess! ja palju  muud veel!). Loo peategelane on seitsmeteistaastane Charles ja ma tahaks öelda, et teine peategelane on hundikoer Radar.

Kõigele muule ilule lisaks on siin raamatus tohutult viiteid igasugustele teistele raamatutele ja autoritele, eraldi tooks sellest seltskonnast välja Bradbury ja Ende.

Amy Chu, Edu Menna “KISS: The End”

Kui koomiks läbi sai, siis esimese asjana vajas lappimist auk hariduses — ma ei ole kunagi teadlikult KISSi kuulanud.

Kolasin siis juutuubis ja sain veidra elamuse — muusikaliselt oleks nagu pop-rock (midagi Roxette’i kanti), väljanägemiselt ja lavalise energia poolest hard metal. Jaa, loomulikult olen ma KISSi laule kuskilt varem kuulnud, aga muusikal ja esitajanimel puudus seos.

Oma võlu neil kahtlemata on — meloodiad on kerged kõrvaussideks saama ja ülevõlli teatraalsus pakub meelelahutust — aga uut lemmikut neist mulle ei saa, kasvõi juba seepärast, et laulja hääletämber mulle eriti ei meeldinud.

Aga koomiksi juurde. See oli kogemata leid, toksisin sinna vabakoomiksilehele otsisõna “end” ja vaatasin, mis välja tuleb.

Viieosaline lugu algab sellega, et üks loru poiss jäetakse maha, töölt lastakse ta lahti ja koduteel satub ta liiklusõnnetusse. Silmi avades on ta võõras kohas ja talle vaatab otsa põrguvürsti kasutütar. Minnakse siis Kuradi palge ette, kes kurdab, et näe, käisid siin neli meest ja panid pihta mõõga, tahad elada, mine Maale ja too mulle mu kraam tagasi. Ja lähevadki siis poiss Jay ja põrgupiiga Mania KISSikate käest mõõka tagasi nõudma.

Tegevust on mitmes ajas ja mitmes paigas. Eelkõige on see Jay lugu, KISS on pigem taustaks — ja mulle meeldiski nii rohkem.

Lõpp on nunnu :) Spoiler — Kurat koos KISSiga laval jämmimas :) Ja piinamisviisid on loomingulised :) Spoiler — Kurat loeb oma luulet ette :) Ja Kurat on omamoodi Disney printsess :) Spoiler — Kuradi sidekick on ilus suur madu :) 

Ma sain aru, et koomiksis on kasutatud KISSi laulusõnu, aga nagu öeldud, siis mul ei hakanud nende tsitaatide peale ükski kelluke helisema. Aga isegi paduvõhikuna saan ma öelda, et valitud olid kuidagi õiged laulud ja sõnad —  sõnad, mis just selle looga suurepäraselt haakusid.

Täitsa vahva seikluslik vahepala :) Ja KISS on tänuväärt koomiksimaterjal :) Jube palju smailisid sai, aga no mis teha :)

Leslye Walton “The Prise Guide to the Occult”

Selle raamatu proloog on 19. sajandil ühel USA lääne(loode)ranniku saarel. Külas on kaheksa meest ja üks nõianaine. Ja see ei lõpe kuigi hästi, sest selle episoodi lõpuks on üleval needus mitme põlve järeltulijatele.

Raamatu ülejäänud tegevus on selsamal saarel, loo keskmes on 16/17aastane nõia üheksanda põlve tütretütre(jne)tütar Nor, kes püüab hakkama saada selle needuse, oma nõiavõimete, toksilise ema ja tavapärasemate teismeliste probleemidega.

See on alati paras arutelukoht, kui palju üks fantaasiaromaan peaks peegeldama kaasaja probleeme ja kui palju see peaks olema pelgalt meelelahutus, eks erinevad lugejad hindavad seda erinevalt, aga minu meelest oli selles raamatus asi üsna tasakaalus, no võib-olla oleks minu maitse jaoks võinud ekapismi pisut rohkem ja probleeme pisut vähem olla, kui ma raamatule järgi mõtlen, siis ilmuvad mälupildid suht vaheldumisi — oo, see oli täitsa lahe maagiadetail, oh, see on võib-olla abiks selle või teise probleemiga kimpus olijale.

Ma ei oskagi öelda, kas mulle see raamat meeldis. Siin oli toredaid kohti, aga oli ka ebamugavaid kohti ja liiga tavalisi kohti ja liiga tihedaid kohti ja liiga hõredaid kohti ja liiga roosasid kohti ja liiga veriseid kohti ja … aga oli ka kaasa ja edasi mõtlema panevaid kohti. Kellel on sedasorti trigger warnigut vaja, siis mainin ära, et siin raamatus on juttu enesevigastamisest. Raamatu lõpus on ka kaks lehekülge viiteid, kust võiks abi otsida, kui endal või sõbral/tuttaval sedasorti mure.

Raamat on inglise keeles ilmunud kahes kujunduses, see kollane oli mu jaoks meh, aga see tume oli see, mis mu pilku haaras ja raamatut ostma pani ja mis mu meelest raamatu sisu ka päris hästi peegeldab, lisavõlu on selles, et päris raamatul on need punased jooned pisut sissepressitud ja läikivad.

Martha Wells “Kõik süsteemid punases”

Aitäh, kirjastus Fantaasia! Selle raamatu olemasolu üle eesti keeles on mul väga hea meel!

Ma olen seda raamatut inglise keeles korra juba lugenud, aga kui see nii ilusas kujunduses eesti keeles välja tuli, ikka võtsin ja lugesin üle. Endiselt oli tore. Lisaks tulid eesti keeles nii seikluslikkus kui sarkasm kui tumedamad toonid mu jaoks paremini välja, st emotsioonide skaalal oli kõikumisi enam. Või oli mu lugemismeeleolu seekord selline, et ma lasin end rohkem üles-alla liigutada… Vahet pole, mõnus lugemiskogemus oli mõlemal puhul :)

Loterii blogis on selle raamatu kohta öeldud: “Tegu on siis kõigi eskapistlike ulmeintrovertide lugemisrõõmuga.” Eeee… jah :) Ja teine tabav lausekatke tuleb Jüri Kallaselt Ulmeseoste blogis: “…, sest mõrtsukbot käitus enamjaolt kui mingisugune niiskete silmadega lohekutsikas, kes aeg-ajalt hammustab, et omasid kaitsta.” Kah õige :)

Tõlkis Maarika Luts, mu meelest hästi tõlkis. Kaanekujundus: Liis Roden. Mul on hea meel, et Liis Rodeni looming raamatukaantele jõuab :) Mu meelest on sest kaanekujunduses professionaalsust, head stiilitunnetust ja emotsiooni.

Lugege :)

Douglas Todd “Gillian’s eye”

Mulle meeldib vahel katsetada täiesti tundmatuid autoreid. See on kuskilt väljamüügilt näppu jäänud raamat, mis oli piisavalt pilkupüüdev ja suht lootustandva tutvustusega. Ingliskeelses maailmas on isekirjastamisel tavaliselt selline nõrga kvaliteedi maine, aga see lugu oli üle ootuste hea ja võinuks mu meelest vabalt mingi kirjastuse leida.

Siin raamatus on (tulnuk)putukaid, vandenõuteooriaid, inimlikku julmust, postapo ja küberpungi vaibi, intriige, märulit, suhteid ja poliitikat, saatust, perekondlikke sidemeid ja LGBT+ kogukonda. Peategelastena on pealt neljakümne Gillian, kes on suure kaitsekompleksi turvajuht ja kel on tehissilm, kolledžineiu Rachel, kes otsib armastust, kättemaksu ja oma kohta maailmas, enklaavis kasvanud tüdruk Drea, kes teeb julgeid ja ootamatuid otsuseid. Kuidas need kolm nii erinevat inimest kokku saavad ja kellega nad edasi suhtlevad ja mis jamade ja rõõmudega neil kokkupuudet tuleb, jätan huvilistel endil lugeda.

Mulle kuidagi meeldis, et selles raamatus oli ohtralt dialoogi. Kirjeldust oli napilt, täpselt nii palju, et mingi ettekujutus tekiks. On algus, kespaik ja lõpp ja kuskil ei jääda väga jorutama ja väljajätted on just õigetes kohtades, seal, kus oma pea lihtsalt augud täidab. Tsitaate sest raamatust just väga ei nopi, aga selliseid toredaid jätkulauseid oli ja minimalistlikud peatükkide lõpetatused mulle meeldisid. Tegevustik oli huvitav  — märulit, plaanimist ja niisama eluolu oli kuidagi heas tasakaalus –, tegelaskond oli kirju ja kaasaelama panev. Mõned asjad olid veidi etteaimatavad, aga ka üllatavaid käike jagus parasjagu. Lugedes oli kogu aeg see hea ulmeka lugemise mõnus tunne sees. Kui kätte satub, siis soovitan sisse vaadata.

Autori kohta mingite eluandmete või pildi leidmine oli keeruline, niipalju sain teada, et kuskilt Bostoni kandist ja tõenäoliselt varjunimi ja — tegelt ka, amazoni autoritutvustuses oli igaks juhuks kirjas — ta ei ole hüljes :) Putukpilt ei ole tegelt selle raamatuga seotud, aga sobib enamvähem minu ettekujutusega raamatuputukatest.

Fonda Lee “Jade Legacy”

Näääähhh… Kui eelmised osad olid tegevusajaga paar-kolm aastat, siis siin kisub kroonikaks kätte ära, tegevusaeg on paarkümmend aastat. No ikka lugesin lõpuni, sest tahtsin ju teada saada, kuidas asi lõpeb ja millisteks tegelased siis vanuse lisandudes muutuvad, aga ei olnud seda esimese osa hoogu, värskust ja võlu, see aastatepikkune skeemitamine tüütas ära ja midagi loo suhtes ootamatut väga ei toimunud. Klannisõda vaibub, bossid on küll vihavaenlased, aga alates sellest, kui keegi väljaspoolt klanni meisterdas pommi ja see tähendas aukoodeksi rikkumist — viga võisid saada ju ka klannidesse mittekuuluvad inimesed — teevad eri klannide nö töötavad kihid omavahel koostööd. Ja tuta-tuta-tutta, helge tuleviku poole, siia ja sinna küll salamõrvu ja majandusskeeme ja poliitilisi ülesostmisi ning vältimatuid kahjusid, aga klann kui selline ju jääb. Mnjah. Minu lugemissoovitus läheb sarja esimesele osale, edasi lugege omal vastutusel…

Netis on mäng, et milline tegelane sa oleksid https://www.playbuzz.com/item/c7a9882d-803c-4c13-812d-4c9a047c0f9d

Joe Gill, Jack Sparling “Friday Foster”

Ma olen siin väljakutsete kõrval mänginud ka Tartu Linnaraamatukogu lugemismängu. Kui eelmisel aastal ma püüdsin, et üks raamat läheb ühte või teise, siinsesse väljakutsesse või Lutsu raamatukogu lugemismängu, aasta lõpul sain aru, et see on siiski liig ning sel aastal on siis teisiti: kui loetud raamat sobib mõlemasse, siis panen mõlemasse. Ja nõnda on mul siis oktoobri keskpaigaks see mäng mängitud ka. Viimane lugemata punkt oli “midagi reedega seotut” ja mul ei tulnud sugugi häid ideid, Heinleini või “Robinsoni” ma üle lugeda ei viitsinud ja midagi uut silma ei hakanud. Kolasin koomiksilehel ja trükkisin sisse otsisõna “friday”, sain teada, et on üks noorte krimikoomiks “Friday”, millest vabalt lugeda oli esimene osa ja mis ei olnud siiski kuigi huvitav, mitu vihikut sarjast “Friday the 13th”, mis osutus minu maitse jaoks liig vägivaldseks, ning “Friday Foster”, mille ma esialgu põlgasin ära, et liialt vanamoeline, ilmunud 1972, aga mis osutus tegelikult täitsa kabedaks krimilühilooks, kus tegevus toimub New Yorgis, probleemiasetus on kuulsuse taak ja paparazzid, peategelane on noor naine, tarmukas Harlemist pärit mustanahanine fotograaf/fotograafi assistent. Mu meelest on lugu ajaproovile päris hästi vastu pidanud, ma olin isegi mitme koha pealt päris üllatunud, kui hästi. Ahjaa, niipalju kaevasin infot veel juurde, et Friday Fosteri lugusid on tegelt mitmeid ja aasta tagasi ilmus mingi osa neist lugudest uue koloreeringuga ja selle võrra kaasaegsema väljanägemisega uuesti. 1975. aastal tehti selle koomiksitegelasega ka film, ikka sama pealkirjaga, “Friday Foster”.

Fonda Lee “Jade War”

Teine osa Rohekondi saagast. Kui esimene oli veel natuke noorteka-vaibiga, siis siin raamatus kasvatakse täis. Peategelased kohanevad oma äkiste kättetulnud ametite ja elukorraldustega, pereelu ja lapsed, pulmad ja matused, võitlused ja võidud, läbirääkimised ja lepped. Tegevus  laieneb kodusaarelt kaugemale, tänavakaklusi jääb vähemaks, aga seda agaramalt püütakse majandust, kaubandust, poliitilist mõjuvõimu ja isiklikke sidemeid arendada. Ühtpidi oli jätkuvalt huvitav lugemine, sest tegelased on endiselt kaasahaaravad, aga segas see, et siin väljamõeldud maailmas oli väga igav geograafia ja väga vähe riike. Raamatu tempo kallal noriks ka natuke, et vahel läks jooksuga ja siis jäi venima ning mõned peatükid olid nagu romaani susatud novellid, et jaa, viisid tegevust edasi ja olid omaette täitsa head, aga stiililt nagu hästi ei sobinud tervikusse. 

Yoon Ha Lee “Dragon Pearl”

Lugu, kus on kokku põimitud kosmoselendudega tulevik ja libaloomamüüdid. Laginal naerma ei pannud, aga turtsatada sai mitme koha peal. Päris nutma ei pannud, aga kurbi kohti oli küll. Peategelane on tarmukas libarebasetüdruk, kes läheb kosmosesse oma venda otsima. Teekonnal kohtub ta erinevate inimeste ja teiste libaloomadega, nii libarebaste, -draakonite kui -tiigritega, goblinite ja vaimudega, leiab nii sõpru kui vaenlasi, kuuleb kogemata saladusi ja teeb nende põhjal otsuseid, tormleb oma eesmärgi poole ja saavutab midagi muud. Lugeda oli päris tore. Vägagi ebausutav (tegevustiku ja tegelaste käitumismustrite poolest) ja pigem nooremale noorele mõeldud (noh nii kuni 13 vast on õige vanus) ja algus oli ka kuidagi venimisi, aga siis hakkas juhtuma ja tegelased olid valdavalt toredad ning kokkuvõttes jättis raamat mulle sellise täitsa hea mulje. Ahjaa, idaeksootika ka, sedakorda Korea.

Amy Harmon “Kus uitavad kadunud”

Mind on raamatute suhtes mõnikord väga lihtne ära rääkida, pane ainult tagakaanele kirja, et üks tegelastest on pool poonit ja ma olen nõus isegi ajaloolist armastusromaani lugema.

Lugu ise oli… nojah, üks mu lemmiklugeja kommenteeris mu raamatu lühilühikokkuvõtet, et “highly unlikely” ja tõenäoliselt oligi tavaoludes “unlikely”, aga alati on mingeid x-erandeid, sest autor mainib järelsõnas, et raamatu üks prototüüp, see poolpooni, on tema abikaasa vaarisa, teose naispeategelane on inspireeritud autori enda perekonnaloost.

Tegevusaeg on 1850ndad ja minek idaosariikidest sinna kuskile lääne poole. Teekond, mis võttis kuid, teekond, kus paljud ka poole pealt tagasi pöördusid, teekond, kus paljud teeäärsetesse haudadesse maha jäid. Tavatseti minna kambakesi koos, et rodu vankreid ja teejuht. Valdavalt ongi tegelikult see raamat sellest valgete minejate vaatepunktist. Indiaaniteemat vilksab sisse, aga kuna meespeategelane on oma indiaaniema ja sidemed hõimuga üsna varakult kaotanud, siis tal on vaid alles natuke keelt, mõned mälestused ja nahavärv ning raskused ühiskonda sobitumisega. Neiu on aga naksakas ja otsusekindel, tema selle poisi saama peab. Saab ka. Lõpupoole on mingid hetked ka indiaanilaagrit ja pealik Washakiet.

Et jah, “highly unlikely”, aga vahel võib selliseid udujutte ka lugeda. Mulle see kahe jutustaja vaheldumine meeldis (tuletas meelde Mervyn Jonesi “John ja Maryt”) ja ajaline segipööratus ka. Lugu ise ja üldine usutavus polnud jah kõikse parem ja imelisi kokkusattumusi tuli nagu liiga palju ja kohati oli põhjendamatut julmust ning kõik tegelased olid sellises liigpositiivses võtmes kirjeldatud (välja arvatud see üks halb indiaanlane, eksole), aga olgem ausad, ega ma seda raamatut ei ajaloo ega armastusloo pärast lugenud, oma soovitud näputäie indiaaniteemat sain ma siit kätte küll.