Eloísa Díaz “Patukahetsus”

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ma põrnitsesin seda Ladina-Ameerika punkti umbes sama juhmilt nagu mõnel eelmisel aastal kohustusliku kirjandusega seotut. Ma ei oska öelda, milles asi, aga mul on tõrge hispaania ja/või portugali keelest tõlgitud raamatute ees. Justkui mingi müür tuleks ajus ette. Mõnikord on õnneks läinud, et head soovitajad on müürilõhkuja eest olnud, kõige tõhusam on olnud see ühisaju, mis kogunes ulmikute kõrtsilaua taha, või on uudishimu nii kange olnud, et on augu puurinud.

Õkva prõlla polnd ühtki müürilõhkujat kuskilt käepärast võtta. Aga punkt on vaja ju ära lugeda. Seega tegin natuke vangerdust ja võtsin inglise keeles kirjutava välis-argentiinlase. Sobib ju, eksole, kui väliseesti kirjandus on eesti kirjandus olenemata kirjutamise keelest ja autori sünnipaigast, siis võiks see argentiinlaste kohta ka ju käia.

Lugemine ise oli täitsa huvitav. Lugu jooksis kahes ajas, aastatel 2001 ja 1981. Peategelane on politseinspektor ja kuritöö on ka olemas ja lahendatakse seda ka, aga krimka asemel on tegu pigem läbi üksikisiku Argentina ajaloo mõtestamise ja/või tutvustamisega. Tegelased said järk-järgult sügavust ja kaasaelamist juurde, ajalugu rullus emotsioonist, et kurat, me oleks ikka pidand sinna puu otsa jääma, pisukese lootuskiireni. Kaasamõtlemist oli piisavalt palju. Esimesed heidetakse, tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad (a enne saavad piki päid nii esimeste kui tagumiste käest)…

Kuna ma Argentina ajaloost kuigi palju peale “Evita” filmi ei tea, siis õhtul lõbustas mu aju end sellega, et laulis ühte kõrva “Don’t cry for me Argentina!” ja teise kõrva lõuna-eesti tõlget “Ärr’ itke mu perra, Hõp’e-Tiina!”. Tüüpilise eestlasena esimestest ridadest ma muidugi kaugemale ei läinud…

John Ostrander, Leonardo Manco “Apache Skies”

Ma olen tihtipeale sattunud vaatama, et koomiksitel on kaanepildi autor hoopis teine kunstnik, kui koomiksi sisul, ja nõnda ei ütle kaanepilt sisu esteetika kohta tühjagi, siis siin on lugu teisiti, seda tüüpi, nagu kaanepildid, on ka sisu. Kunstnik on arentiinlane Leonardo Manco.

Metsik Lääs seal 19. saj. lõpul, kärts-mürts-põmm püstolid pauguvad ja rongid röövuvad, pahad on pahad ja head on head. Head ei ole “Edasi, Kentuky poisid, valu punanahkadele!”, pigem vastupidi, loo keskmes on poolvalge-poolapatši naine, kes esialgu otsib kättemaksu oma mehe surma eest, aga pärast Geronimo vangilangemist püüab päästa vähemalt osa apatši lapsi. Abiks on kadunud mehe valge sõber, koos moodustavad nad nääkleva, aga toimiva tandemi. Loo kirjutas ameeriklane John Ostrander.

Et lugu ju oli ja joonistamisstiil on külluslik ning koomiksi üldidee oli mulle ka meelepärane, aga mingit sügavust jäi puudu, liiga hollywoodlik ja äralihtsustatud ja seikluslikkusele panustatud, niiet päris rahule ma selle koomiksiga ei jäänud. Ka tundus mulle, et kunstnik siin paaris oli kuidagi andekam või säravam, aga koomiksis peaksid kirjanik-kunstnik vist kuskil samal levelil olema.

Samanta Schweblin “Kentukid”

Selline suht keskmine ulmekas, et on idee ja probleemiasetus, on mitmeid tegelasi, kes teemat avavad, mu meelest oleks väiksema kambaga küll ka hakkama saanud, ning Eesti lugejale on lisaks törts Ladina-Ameerika eksootikat. Oma olemuselt on see nati liiga pedagoogilise seisukohavõtuga –“Õpi teiste vigadest!” — hoiatusromaan. Kaetud on päris paljud teemad: üksindus; tehnoloogia areng; uute asjadega on alati alul reguleerimatust, mida osavamad ja nahhaalsemad ära kasutada saavad; inimesed on uudishimulikud ja paraku vahel ka enesekesksed ja omakasupüüdlikud; privaatsuse haprus; ühiskondlik surve; arvutisõltuvus; kas kunsti nimel võib oma lähedasi ära kasutada; jne…

Kas keegi mäletab, misasjad olid furbyd? Kentukid on midagi sarnast: nunnud elektroonilised mänguasjad, aga siin on nõks selles, et neil furbydel on silmadeks kaamerad ja keegi võõras inimene istub arvutis ja vaatab seda pilti, mis kaamerast tuleb, kuulab, mis hääled ümberringi on, saab mänguasja pisut liigutada, n tasasel pinnal liikuda ja pead pöörata. Loomakeste peremehed ja vaatajad-liigutajad valitakse juhuse teel ja kokku võib saada üsna eriskummalisi paare. Ja ükski neist ei lõpeta hästi.

Ma hispaania keelt ei mõista, aga mulle tundub, et Ruth Sepp on selle raamatu päris hästi maakeelde ümber pannud. Aro Velmeti reklaamtekst raamatule oleks päris kena vinjett, kui see ainult ei algaks lausega: “See siin ei ole ulmejutt.”

Claudia Piñeiro “Betty Boop”

Argentina krimi. Omamoodi. Mõrvu uurivad kirjanik ja kaks ajakirjanikku. Parasjagu eksootikat ja see kirjutava inimese köögipool ja arutlused ajakirjanduse üle mulle meeldisid, tegeleaskujud olid toredad ning kirjaniku stiilivalik täitsa huvitav, aga krimiliin oli mu jaoks möh. Aga plussid kaaluvad miinused üles ja lugemiselamus on ikkagi positiivne.