Vanessa Len “Only a Monster”

Paljuski suht tavapärane ulmesugemetega noortekas — et tüdruk, kes avastab ootamatult mingid võimed ja selgub, et tema on see, kes peab mingi osa maailmast mingist jamast välja tõstma, et on kaks poissi, kes talle silmailu pakuvad, on keelatud armastus ja suguvõsade vaheline vaen jne. Aga see oli siiski nii mõnegi koha pealt päris hästi läbi mõeldud ja välja mängitud. Tüdruku võime on ajas rännata, aga selleks peab ta inimestelt aega näppama. See tekitab tas mitmeid moraalseid dilemmasid, aga eesmärk pühendab abinõu ja umbes 30 aasta jagu ta turistidelt aega võtab ja üheksakümnendate Londonisse satub. Edasine sisujutustus läheks juba liiga spoilerdamiseks, aga mainin ära, et mulle suht meeldis, et paika olid pandud üldised ajarännu-reeglid ja et alati tuli siiski valvel olla, sest trikstereid on ikka, mulle meeldisid ootamatused süžees, kõik ei läinudki nii libedalt, kui alul plaanitud, mingid vead osutusid juhusteks ja juhuslikeks ning mingid olid tõsisemate tagajärgedega. Kaasa just väga ei haaranud, ikka jäi see lugeja kõrvalpilk ja mingi norimistasand käiku, aga vastu ka ei hakanud, raamat lasi end üsna lihtsalt lugeda. Mitmed ebaloogilisused sai teismelise emotsionaalse kõikumisega ära põhjendatud ja mingitel puhkudel võis lihtsalt käega lüüa, ah, olgu peale. Lõpp oli selline, et nii võikski jääda, aga samas võiks ka edasi kirjutada (edit — autor otsustas edasi kirjutada, järgmised osad on “Never a Hero” ja “Monsters”). Mis mind segama jäi, oli see, kui lihtsalt peategelane otsustas, et perekond on kõige tähtsam ja kõik need võõraste inimeste elamata jäävad elud on seda teadmata tulemusega katset väärt. Ok, mingi kogus oli seal ka oma naha päästmist ja utsitamist kellegi poolt, kelle jaoks see polnud mingi probleem, aga ikkagi. Mis mulle meeldisid, olid mõttekäigud mälu ja mäletamise üle. Ja see pooleverelisus (peategelane on pool hiinlast, pol britti, pool koletist, pool inimest) oli ka päris hästi välja toodud, nii plussid (avaram vaade paljudele asjadele) kui miinused (oht mõlemal pool võõraks jääda). Võib lugeda, võib lugemata jätta, kummalgi puhul miskit erilist ei juhtu.

Rachel Ward “Numbers – Time to Run”

Ilmunud varem (2011) lugemissoovituse blogis.

Mis:

Kui Rachel Wardi raamatut “Numbers – Time to Run” ühe sõnaga iseloomustada, siis see on noorteulmekas.

Head:

Raamat on ladus, parasjagu põnev ja kaasahaarav, üsna ootamatute keerdkäikudega ja kergelt omaksvõetavate karakteritega kiire lugemine.

Raamatu realistlik pool kirjeldab üsna tüüpilist teismeliste maailmavalu ja otsinguid, konflikte enda sees ja ümbritsevatega, esimest armastust. Erilise tähelepanu all on usalduse ja usaldamatusega seonduv. Muu jutu sisse on küllalt osavalt põimitud briti sotsiaalhoolekandesüsteemi valupunktid, rassiprobleemid, noorte kuritegevus.

Ulmeline külg on üsna lihtne, aga mõjuv. Nimelt näeb peategelane, 15-aastane tüdruk inimestele silma vaadates nende surmakuupäevi. Ja kuna tüdruk ei soovi inimestele otsa vaadata, et vältida liigset informatsioni, siis lisab see suhtlemisraskustele veel ühe vindi.

Leidsin raamatu nimekirjast “Top 10 ootamatu lõpuga raamatuist”. Ise ma seda raamatut sinna nimekirja vist ei paneks, aga mõttetegevust peale raamatu sulgemist annab lõpulause mõneks ajaks küll.

Vead:

Konflikide lahendused on kohati ebarealistlikult ladusad, kokkusattumusi kuhjub ja armulugu on liig klišeelik. Tõenäoliselt parema keeleoskuse korral kurdaks ka sõnavara vähesust.

Kellele:

Kõigile, kes noortekaid loevad.

Tekstinäide:

“There are places where kids like me go. Sad kids, bad kids, bored kids and lonely kids, kids that are different. There are thousands of us. If you choose to find us, that is – most people don’t.”

“It was one of those grey October days when it never really gets light. The rain wasn’t exactly falling – it was just there. hanging in the air, in your face, blotting everything out.”

Mida veel:

Oodata on järge “Numbers 2 – The Chaos”.

PS. Küsimus, mitte ainult selle raamatuga seoses:

Kui autorid lasevad oma teismeliste peategelaste vanematel ära surra, siis kas sellepärast, et enne oli mõte, et vaatame, mis saab sest inimesest ilma vanemliku toeta, või oli vaja kangelane panna raskesse olukorda ja selleks tuli vanemad ära tappa?

Luke Arnold “The Last Smile in Sunder City”

Ulmekrimi. Miskipärast meenutas kohati Kalmsteni ja pooleliolevat VanderMeeri. Maailm, kus on toimunud muutus, siin raamatus kadus järsku maagia, ja üksik detektiiv proovimas ühekorraga nii juhtumit lahendada kui maailma päästa. Kõik ei ole muidugi nii, nagu alul paistab ja tasapisi minevikus sorides saab asjadest parema ülevaate. Kangelane saab vintsutatud, aga jõuab lahenduseni, abikäsi ja -sõnu tuleb õiges järjekorras, lahendus on küll veidi teistmoodi kui oodatud ja mingid olulised asjad jäävad järgmisse raamatusse.

Suur aitäh, Irina ja Diana, et te seda raamatut tutvustasite! Ma ise poleks seda üles leidnud.

Raamatu maailm ei paistnud mulle kuigi originaalne, tundus loetud-nähtud teostest kokku pandud, ka kirjutamisviis ei olnud just midagi ennenägematut, aga seda oli kuidagi väga mõnus lugeda. Kokkupanemiseks olid võetud head tükid ja neid siis toredalt omamoodi keeratud ning raamat oli täis muhedaid sõnastusi. Nukrus ja huumor olid parajasti tasakaalus. Mingitest äkšn-kohtadest ma lasin natuke diagonaalis üle, aga suuremalt jaolt oli selle raamatu lugemine lihtsalt lust. Kaasamõtlemist ja kaasaelamist ja head meelelahutust pakkuv teos. Muuhulgas oli tore, kuidas mingid detailid olid edasise loo mõistmise jaoks olulised tähele panna ja mingid muud detailid olid üldise keskkonna loomiseks ning mingid olid lihtsalt kirjutamisrõõmust sisse saanud.

Ma lähen nüüd guugeldama, kust ma teise osa saan ja kui kaugel see kolmas on :)