Rachel Ward “Numbers – Time to Run”

Ilmunud varem (2011) lugemissoovituse blogis.

Mis:

Kui Rachel Wardi raamatut “Numbers – Time to Run” ühe sõnaga iseloomustada, siis see on noorteulmekas.

Head:

Raamat on ladus, parasjagu põnev ja kaasahaarav, üsna ootamatute keerdkäikudega ja kergelt omaksvõetavate karakteritega kiire lugemine.

Raamatu realistlik pool kirjeldab üsna tüüpilist teismeliste maailmavalu ja otsinguid, konflikte enda sees ja ümbritsevatega, esimest armastust. Erilise tähelepanu all on usalduse ja usaldamatusega seonduv. Muu jutu sisse on küllalt osavalt põimitud briti sotsiaalhoolekandesüsteemi valupunktid, rassiprobleemid, noorte kuritegevus.

Ulmeline külg on üsna lihtne, aga mõjuv. Nimelt näeb peategelane, 15-aastane tüdruk inimestele silma vaadates nende surmakuupäevi. Ja kuna tüdruk ei soovi inimestele otsa vaadata, et vältida liigset informatsioni, siis lisab see suhtlemisraskustele veel ühe vindi.

Leidsin raamatu nimekirjast “Top 10 ootamatu lõpuga raamatuist”. Ise ma seda raamatut sinna nimekirja vist ei paneks, aga mõttetegevust peale raamatu sulgemist annab lõpulause mõneks ajaks küll.

Vead:

Konflikide lahendused on kohati ebarealistlikult ladusad, kokkusattumusi kuhjub ja armulugu on liig klišeelik. Tõenäoliselt parema keeleoskuse korral kurdaks ka sõnavara vähesust.

Kellele:

Kõigile, kes noortekaid loevad.

Tekstinäide:

“There are places where kids like me go. Sad kids, bad kids, bored kids and lonely kids, kids that are different. There are thousands of us. If you choose to find us, that is – most people don’t.”

“It was one of those grey October days when it never really gets light. The rain wasn’t exactly falling – it was just there. hanging in the air, in your face, blotting everything out.”

Mida veel:

Oodata on järge “Numbers 2 – The Chaos”.

PS. Küsimus, mitte ainult selle raamatuga seoses:

Kui autorid lasevad oma teismeliste peategelaste vanematel ära surra, siis kas sellepärast, et enne oli mõte, et vaatame, mis saab sest inimesest ilma vanemliku toeta, või oli vaja kangelane panna raskesse olukorda ja selleks tuli vanemad ära tappa?

Luke Arnold “The Last Smile in Sunder City”

Ulmekrimi. Miskipärast meenutas kohati Kalmsteni ja pooleliolevat VanderMeeri. Maailm, kus on toimunud muutus, siin raamatus kadus järsku maagia, ja üksik detektiiv proovimas ühekorraga nii juhtumit lahendada kui maailma päästa. Kõik ei ole muidugi nii, nagu alul paistab ja tasapisi minevikus sorides saab asjadest parema ülevaate. Kangelane saab vintsutatud, aga jõuab lahenduseni, abikäsi ja -sõnu tuleb õiges järjekorras, lahendus on küll veidi teistmoodi kui oodatud ja mingid olulised asjad jäävad järgmisse raamatusse.

Suur aitäh, Irina ja Diana, et te seda raamatut tutvustasite! Ma ise poleks seda üles leidnud.

Raamatu maailm ei paistnud mulle kuigi originaalne, tundus loetud-nähtud teostest kokku pandud, ka kirjutamisviis ei olnud just midagi ennenägematut, aga seda oli kuidagi väga mõnus lugeda. Kokkupanemiseks olid võetud head tükid ja neid siis toredalt omamoodi keeratud ning raamat oli täis muhedaid sõnastusi. Nukrus ja huumor olid parajasti tasakaalus. Mingitest äkšn-kohtadest ma lasin natuke diagonaalis üle, aga suuremalt jaolt oli selle raamatu lugemine lihtsalt lust. Kaasamõtlemist ja kaasaelamist ja head meelelahutust pakkuv teos. Muuhulgas oli tore, kuidas mingid detailid olid edasise loo mõistmise jaoks olulised tähele panna ja mingid muud detailid olid üldise keskkonna loomiseks ning mingid olid lihtsalt kirjutamisrõõmust sisse saanud.

Ma lähen nüüd guugeldama, kust ma teise osa saan ja kui kaugel see kolmas on :)