Jutta Treiber “Julia mängib Juliat”

Originaalis 2004. aastal (tõlge e. k. 2006) ilmunud Austria noortekas tütarlaps Juliast, kes tahab sisse saada tantsu-laulu-näitekunsti stuudiosse. Varasem pagas on väikelinna balletikool alates viiendast eluaastast, mõned aastad kooliteatrit, mingi aeg džässtantsu ja laulmist. Juttu tuleb pisut sellest varasemast, pisut eksamiteks ettevalmistamisest, suurem jagu on sisseastumiskatsed ja siis lõppu natuke seda, mis pärast sai. Mu meelest oli kuidagi tuimalt, kobamisi ja katkendlikult kogu see lugu kirja saanud, no viimastel lehekülgedel oli vist midagi kirjanduse sarnast isegi natuke olemas, aga üldiselt pigem kehvapoolne raamat. Aga kui teema huvi pakub, siis võib ju kõigist puudustest mööda vaadata ja ikkagi lugeda. Nii halb see ka ei olnud. Kusjuures, ma arvasin kogu lugemise aja, et autor on lihtsalt noor ja kogenematu, tuli välja, et tegu on tuntud ja tunnustatud laste- ja noortekirjanikuga, kirjutamise ajal juba pealt 50se daamiga.

Daniel Glattauer “Kõik seitse lainet”

Iigaav! Kui raamatu eellugu, “Hea põhjatuule vastu” tekitas mus mõningaid küsimärke, aga liigitus ikkagi üsna okeiks lugemiseks, siis see raamat oli lii-iihtsalt ii-iigaav. On ainult kaks tegelast (ok, kolmas vilksab korra ka läbi), aga kirjanik ei viitsi kummagi kirjutamisstiili kuidagigi isikupäraseks teha, kahekõne asemel oleks nagu üks lõputu monoloog, aint alla on mõnikord kirjutanud Leo ja mõnikord Emmi (“Hpv-s” see nii tüütult ühetasane ei olnud). Ja armulugu, ehh, veniv, väheusutav ja iigaav (X ilmutab huvi, Y ütleb tere vastu, X ilmutab suuremat huvi, Y blokib, X taandub, Y: “Kuhu sa jäid?”, X: “No me võime ju ilmast ka rääkida…”, Y: “Ma tahan rääkida rohkem, kui ainult ilmast!”, X blokib, X: “Saame kokku!”, Y: “Ei!”, X: “Jaa!”, Y: “Ei!”, X: “Ei!”, Y: “Jaa!”, X: “Olgu.”  Aaarghh!).

Kui kellel iganes tekib tahtmine seda raamatut lugeda kiri-romaani näitena, siis soovitan soojalt, lugege parem Pierre Choderlos de Laclos’ “Ohtlikke suhteid”.