Ma ei pea eriti arvet, et mis maa kirjanikke ma olen lugenud ja mis maa omi mitte, aga kuna seda raamatut tutvustati, et Kirmen Uribe “Bilbao-New York-Bilbao” on esimene otse baski keelest eesti keelde tõlgitud romaan, siis arvasin, et no ei ole baski kirjandust enne lugenud. Aga siit tuleb see piiride tõmbamise koht — raamatu järelsõnas on ka sellest juttu, et kas baski kirjandus on ainult baski keeles kirjutatud kirjandus (järelsõnast jäi mulje, et üldiselt on baskid ise rohkem seda meelt) või läheb baski hispaaniakeelsena kirjutatud kirjandus ka arvesse (n Miguel de Unamuno) — aga tõmbame seekord piirid keelepõhiselt.
Kummaline raamat. Ühtpidi oli see juba minu jaoks väljakutse, et tegu nn “omaeluloolise” kirjandusega ja selles suhtes on mul paras tõrge ja ilma lugemise väljakutseta — kui keegi oleks enne lugemist mulle reklaaminud, et jee, raamat sellest, kuidas kirjanik kirjutab raamatut — siis ma oleks selle raamatu kõige kaugemale riiulisoppi surunud ja sinna see olekski jäänud. Aga võtsin kätte ja lugesin läbi ja polnudki nii hull, täitsa hea oli laias laastus, aga romaaniks keeldun ma seda ikkagi nimetamast. Seda, mis on ses raamatus head, kirjutavad paremini lahti Peeter Helme ja Kätlin Kaldmaa, vastukaaluks blogipostitus, mis loetleb üles ka asjad, mille kallal saab viriseda. Ja kaasanoogutamise kohti on on mul nii kiidu- kui laidusõnade kohal…. Kokkuvõttes — lausvaimustust pole, aga proovida soovitan küll (eriti kuna teemajuppe on palju, siis mingi osa vast ikka haagib).
Paar lauset raamatust:
“Lood peidavad endas tegelikkuse nüansse.”
“Kummaline, kuidas töötab mälu, kuidas me mäletame igaüks omal moel, kuidas me kunagise tegelikkuse fiktsiooniks muudame.”
Sulepuru 