Johnnie Christmas, Dante Luiz “Crema”

Selle postitusega tahaks ma saata tervitused oma kodukohvikule :) Seda nii nime pärast kui nende kirglise suhtumise pärast kohvisse. Kohviku pilt on pärit Katzi blogist.

Niisiis. Crema vastuseks sain ma eelkõige, et see on kohvivaht, aga seda on kasutatud ka espresso või tavalise musta kohvi tähenduses ja ma ei tea, kas see on veel mingi sordisegu või jahvatusaste, aga kohvipakkidel on ka vahel see sõna peale kirjutatud. Ma küll armastan kohvi, aga nii fanatt ma ei ole, et et väga peensustesse viitsiks minna ja täpsemalt järgi uurida.

Nagu eelnevast jutust aru saada, siis see raamat on kohvist. Peategelane töötab kohvikus, armastab kohvi ja saatus viib ta ka kohviistandusse. Aga siin on kõrvale veel igasuguseid huvitavaid teemasid: kummitused, ajalugu, üle haua kestev armulugu, pärandus, majandus, survestamine, naistevaheline romantika, introverdi hingeelu.

Reaaliat, romantikat ja õudust on kuidagi väga õigetes kogustes ja õige vaheldusastmega ning kuigi lõpulahendus on lihtne, siis tee sinna on päris huvitav. Turundatakse seda lugu muidugi maagilise realismina. Kui kedagi ekstra huvitab, et kuidas see LGBT-teema on lahendatud, siis mulle meeldis, et hästi tavaliselt, kui üks või teine tegelane oleks teisest soost olnud, siis lugu sellest eriti palju muutunud ei oleks.

Koomiksi joonistamisstiil ei ole mu lemmik, aga see on stiilne, läbimõeldud, väljapeetud ja silmale kena. Valik võtta värvidest valdavalt vaid pruun ja sinakashall ja siiasinna siis tuhmimalt muid värve toetab seda kohviteemat nii hästi ning tegelased on mõnusalt igaüks ise nägu ja läbi koomiksi oma nägu, see on asi, mida ma olen õppinud hindama.

Kokkuvõttes — ega siin mingit imet ei ole, aga see on Kanada kirjutaja ja Brasiilia kunstniku väga tore koostöö väljendus. Vahepalaks täitsa mõnus ja mõttega lugemine. Kohviisu tekitav ka :)

Paolo Coelho “Spioon”

spioon_kaas.inddSee raamat näeb kena välja.

Aga lugemiselamus on jorradi-jorradi-jorr. Okei, paar lauset olid enam-vähem, aga üldmulje oli mage.

Igav, ebausutav ja valikud, millest millises mahus kirjutada, minu jaoks täiesti arusaamatud.

Jorrrr, — selline karakter ja selline elukäik ja kui uskuda järelsõna, siis hunnik uurimistööd, ning tulemus on suht ilmetu käkk.

Raamatu põhiprobleem on ikkagi see, et ma ei usu. Ei usu, et on aasta 1917, ei usu, et naine kirjutab nii oma tütrele, ei usu, et nähes korra ilusat idamaist tantsu minnakse seda paari aasta pärast lavale esitama ilma igasuguse harjutamiseta, ei usu sõnavara ja ei usu kangelannat. Lõpus advokaadi osa oli juba natike usutav, aga siis oli pettumus juba liiga suur, et püüda sealt midagi head leida.

A no eks igaüks saa mõelda Mata Harile oma loo…

Mata Hari, Margaretha Geertruida Zelle