Anna Kaare “InteГрация”

Suhteliselt juhuslikut näppusattunud luulekogu.

Põhitoonilt sinna “noorte vihaste tüdrukute” kanti.

Naiseksolemisest läbi mitme prisma, läbi mitme meeleolu, läbi mitme stiili. On realismi, on sarkasmi, on irooniat, on otseütlemist, on ümbernurgaütlemist. Poeetikat ja romantikat on vähem, aga ideoloogiat ja mängu selle eest topelt.

Neil feminismiluuletustel pole miskit häda, natike deklaratiivsed ja jubakuuldud küll tunduvad, aga kui teada, et autor armastab pigem lavaluulet kui kirjapandut, siis elavas esituses mõjuksid need luuletused kindlasti täitsa efektselt.

Üks väga omamoodi külg on Anna Kaarel oma mustlaspärandi luulesse toomine, olgu siis möödund põlvede meenutusena või sama värvi silmadega kaasaegsete äratundmisega või siis meeldetuletusluuletus mustlastantsu harrastajatele, et mõelge tantsides siis päris mustlaste peale ka.

Eraldi tahaks kiita luulekogu illustraatorit Ellu-Marie Meost nutika ja omapärase lahenduse eest.

Mart Kangur “Armkude”

Ma loen “Müürilehte” vähem kui peaks/võiks, aga mulle on päris mitu korda näppu jäänud need suvised lugemishoroskoobid. Need on sellise mõnusa huumoriga, seal tegijate kambas on palju neid, kes kirjandust hästi teavad, ja vähemalt üks, kes on tuttav tähemärkide stereotüüpidega. Sel suvel pakuti Kaladele “Eesti novelli” ja Mart Kanguri luulekogu. Novellikogust loobusin, võib-olla kunagi väga kauges tulevikus sirvin, aga luulekogu tõstsin lugemislauale ja nüüd sain suve lõppedes läbi ka.

Sõnad, armastus ja üksindus. Vahele paar meelespealille ja lonks kohvi, aga lõppeks on ikkagi sõnad, armastus ja üksindus.

Kui hea see luulekogu on, ma ei oska hinnata. Mulle oli see kurbadest teemadest hoolimata kuidagi meeldiv lugemine, sõnad kui pärlid kees ja kogu kogu kui keede rida, natuke erinevad pikkuselt ja pärlite kujult, suht samas toonis ja meeles, aga igavaks ei lähe. Mõni koht pani küll natuke kulmu kergitama, aga valdavalt voolasid sõnad tasakesi ridarealt raamatust pähe ja südamesse.

Kindlasti ei ole see minu jaoks aasta parim luulekogu, aga ma ei imestaks üldse, kui see kogu järgmisel varakevadel Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade nominentide hulgas oleks.

Selle suve lugemishoroskoop on siin.

*


armastusest üle saamine
võtab aega
sest armastusel ei ole silda
ega paadimeest
ega isegi kaldaid
armastusel ei ole
otsa ega äärt
armastusest üle saamine
võtab kogu su aja
midagi ei jää üle
ta võtab su keha
ja hinge
ja elu
ja lõpuks jääb ikkagi ainult
see piiritu armastus

 

Neeme Põder “Aken sinisesse”

Teistkümnendatel on minu mulje põhjal jõujooned paika jooksnud ja kõik toimetavad keskmiselt kenasti enda väljavõideldud alal. Ühtteist natuke loksutavat ilmub, aga üldmulje on kuidagi tasane ja justkui oldaks millegi uue ootel.

Kirjastuspildi kinnistunud muutus on see, et Eesti Raamat annab välja väga vähe luulet. Sealt vähesest jäi mulle näppu Neeme Põdra “Aken sinisesse” (2013), mis mind kahjuks eriti võluda ei suutnud. Ei suutnud ma kaasa minna autori mõttekäikudega ega tunda täit rõõmu sõnastustest, no mõne emotsiooni varju tundsin ära, aga enamasti mattus liiga palju mu jaoks sõnavahu alla. Aga soovitada võin ju ikka, sest mõni teine lugeja võib ju seat teabmida üles korjata, st lootusetu see luulekogu mu meelest pole.

 

Värve justkui poleks

Valge armastab üksindust;
must poeb tolmuna pragude vahele;
punane maskeerib end verena me soontes;
kollane irvitab, lootes end olevat Heliose poeg;
rohelist värvi pole olemas, ta on olemas vaid me mõtteis,
ja me mõtleme, hehee! näe, see kleit ja need heleda juuksed
ja kõrged kontsad seal tänaval kõpsutamas,
tüdruk kui võilill,
kollased juuksed,
milline kleidike;
ning sinist pole lihtsalt nähtud,
aga see on olemas.
Vaadata kas või Õismäe tornmaja viimase korruse korteri aknast
õhtulääne suunas
ja uskuda, tulevik ongi selline,
nagu sealt paistab –
siniruuduline, valgete vuukidega,
electro-hõnguline, aga muidu peaaegu nagu lapsepõlv.

Ja tõesti, ma suudan peaaegu uskuda, tulevik ongi selline,
nagu see paistab –
siniruuduline, valgete vuukidega,
electro-hõnguline, aga muidu peaaegu nagu lapsepõlv.

 

Eda Ahi “Maailma avastamine”

Eda Ahi esimesed luulekogud said kriitikutelt valdavalt kestvaid kiiduavaldusi, ma veidi proovisin neid kogusid lugeda, aga kuna mul see silm, mis riimluulet loeb, on valdavalt selline hägune ja laseb üsna valitult infot ajju, siis päriselt ma neid ei lugenud. “Maailma avastamine” on üsna pikalt juba lugejatele kättesaadav olnud, aga kriitikutelt ei piiksugi. No miks ometi? Lugejatele näib see kogu meeldivat. Meeldis mulle ka. Päris mitme kandi pealt. Eda Ahi kirjutab siin luulekogus emaksolemise kogemusest. Ju see pealtnäha nii tavaline teema ongi vist kriitikud eemale peletanud. Lugejana nautisin seda, kuidas igituttavad situatsioonid on igavesti värsked ja avastamist väärt, kuidas Ahi vahetab vaatepunkte ja jutustajahäält, kuidas ta suudab sünteesida ninnunännu ja reaalprobleemid nii, et see ei lähe lamedaks, olgu, mõni värss võib-olla kõlgub piiri peal, aga päris üle piiri mu meelest ei jõuta, vastukaaluks on kõrvalt võtta mõni eriti vahva leid. Mu meelest on siin kogus värsitehnikaga rohkem ja lõbusamalt mängimist kui ma varasemast mäletan. Ja kuigi luulekogu teema on lapse maailma avastamine, siis seoseid varemloodud kirjandusega on siin kogus ka täitsa toredalt, mul näiteks oli väga hea meel, et mul Jaan Krossi “Maailma avastamine” eelnevalt loetud oli. Ja vahelduseks oli täitsa kena oma põhitoonilt optimistlikku ja elujaatavat luulekogu lugeda :)

Livia Viitol “Ajalootund”

Nullindaid on kriitikute poolt nurklikeks nimetatud. Et selline natuke rabe ja nügimiste aeg, positsioonide pärast võitlemist, üheksakümnendate plahvatuse taltumine ja taltsutamine, soov ja soovimatus korraga olla see õige eesti kirjandus. Ei oska veel öelda, mis neist nullindatest järele jääb, aga mingid jõujooned loksusid selle kümnendiga paika.

Livia Viitoli “Ajalootund” (2009) sobib ses mõttes hästi, et siin kogus on seda suure ajaloo ja üksikisiku eluloo põimumist ja põimimist, suurte nimede võlu ja lihtsa inimese elu, kohtade mõju alates kaluritalust ja lõpetades suurlinnaga, esivanemate vaime ja laste tulevikku, üleajalist targutamist ja argielupilte. Ja vett, vihma, mere või jõena, enamasti jõena.

Istun ja kuulan:
jõgi voolab,
ajalugu
ise kirjutab
end

Ain Prosa “Viimased naeratused Alice’ile”

Ma arvan, et üheksakümnendad on mu lemmikkümnend. Noh, et ise sai noor oldud ja uudistamist ja avastamist ja lootust ja rõõmu oli palju ning igasugusust uut ja huvitavat kirjandust tundus järjest ja mürinal peale tulevat. Kirjastusi tuli ja kadus, autoreid tuli ja kadus, aga nii jääjad kui kadujad olid põnevad, igaüks omamoodi.

Üks neist, kes kirjandusmaailmale on kaotsi läinud ja tegutseb muul alal, on Ain Prosa. See luulekogu oli tollal lugedes kuidagi hästi salapärane ja sünk, nüüd takkajärgigi uuesti lugedes märkasin nii mõndagi, mis varem varju jäi, olgu siis tekstiviiteid või mingeid mõttekäike või ümberütlemisi. Ja et nukruses on ka mängu. Kindlasti jäi seegi kord mul mingi osa tabamata, aga mu veendumust, et tegu on küpse ja huvitava luulekoguga, see ei muuda, pigem annab juurde, et mul on 30 aasta pärast siit kogust jälle midagi uut avastada. Alice, vihm ja aed on jäävad.

 

kas mäletad veel alice kuis me suveaias
tol varahilisõhtul jõime hiina teed
ja nagu ikka äkki algas padu
ja justkui äkki ikka algas vihm
ning oma nukraid noote kallas tassidesse
suurt suvemuusikat need silmini said täis
ent meie ikka naerdes jõime lõppematut teed
jah jõime sajus sadu lõppematuid teid
ehkki tassi juba kukkus kehkjaid koldseid lehti
ehkki paled pargis kustusid ja algas öö
ehkki hinge lämmatama kippus lume valge sall
kuni viimaks peegliks jahtus sydasuine tee
kuni lõpuks kajaks lahtus syda kirg ja janu
kevad tuli nagu ikka nagu ikka kevad
tyhjad toolid suveaias pragunevad tassid
millel nukrad draakonid ei mäletanud meid
miks kyll nukrad draakonid ei mäletanud teed
mida mööda Sina tuleks mööda yht alleed
tuleksid ja saaksid minu tuleks

Mari-Liis Müürsepp “Strippari pisarad”

Kogutäis noort ühiskonna- ja sotsiaalkriitilist naisluulet. 
Halb ei ole, täitsa okei on, on nii rütmi, sõnavalikuid kui teravaid teemasid, isegi musta sorti huumorit, aga kuidagi  pleekinud tunne jäi pärast, sest ma oleks nagu miskit sarnast juba teistest noornaisluuletajate (Liina Tammiste, Triin Tasuja, Kelly Turk, Sveta Grigorjeva jne) kogudest lugenud, et mingit väga oma joont ma siit ei leidnud ja tunded jäid pigem mängult kui päriselt… 
Aga, ma usun, et kui liiga tummist krunti all ei ole, siis on see kogu täitsa kabe lugemine, sest sõnavaldamine on Müürsepal päris hästi käpas ja luuletused on täitsa naksakad.

Vootele Ruusmaa “Purgatoorium”

Pisike luulekogu leinast. Ma usun, et sest kogust võib parasjagu teemas sees olijale lohutust ja mõistmist olla küll, muile on lihtsalt mõistmist. Luuletused on napid ja nukrad, vahele paar eluolulist proosalaastu.

***

see kirvevars
mäletab veel
sinu haaret

lõhun puid,
hoides sest
kramplikult
kinni, justkui
sinu käest

ja muudkui
raiun ja raiun

hinge kinni

silme eest
mustaks

***

/—/ harjuda iseenda tumedate pooltega on valus ja raske. enese poolikuse ja saamatusega. miski jääb alati kripeldama.

 

 

Doris Kareva “Salateadvus”

Kaheksakümnendate alul oli kirjanduses mu jaoks pikalt sellist “vaikus enne tormi” seisundit. Tekkis küll päris mitmeid huvitavaid mullistusi, milledest mõned said kõigi (või no peaaegu kõigi) osaks ja mõned sirasid natuke ja vajusid siis laiali tagasi, aga takkajärgi vaadates oli paljuski ses mingi vaikus või ootus või sebimine ajatäiteks. Kaheksakümnendate lõpuaastad kuuluvad aga mu meelest oma loomu poolest otsapidi juba nagu järgmisse kümnendisse, see pulbitsus on äge ja kirev.

Doris Kareva on mu meelest hoopis omaette kõrgustes — imeline, eriline, särav. Kareva “Salateadvust” (1983) olen ma lugenud mitumitumitu korda, aga ikka jäävad need värsid mulle mõistatuseks, millekski müstiliseks ja ilusaks. Täis vihjeid, mida ma lugeda ei oska ja ometi nii kaunis sõnastuses. On miskit nii maist ja inimlikku ja miskit sealt, kust pärit unenäod… Ja sõltumatut ajast… Ja mul said sõnad otsa.

 

 

Vait, varjud on toas! Ära päri,
ära taha, et räägiksin loo.
Tinasõdurit-tantsijatari
enam tulest välja ei too.

Must koer magab
maailma tuhas.

 

Rudolf Rimmel “Ohvrikivi”

Seitsmekümnendad on mu jaoks Eesti kirjandusmaastikul segased. Ühtpidi on nagu huvitavaid asju ja komeedivilksatusi, aga teisalt katab paljut argielu surutis…

Ma olen Rudolf Rimmeli “Ohvrikivi” (1972) kunagi sirvinud, aga siis otsisin ma ühte kindlat luuletust taga, nüüd tuli mõte korralikult üle vaadata, mis seal kogus veel on. Täitsa paljut on. Minu jaoks üllatusena on Rimmel tehniliselt väga mitmekesine luuletaja, (uuema)rahvalaululikust riimvärsist alliksaarelike vabavärsipassažideni ja mitut moodi vahekatsetusi veel sekka. Ka temaatiliselt on see kogu kirju, esimene osa “Küpsemine” on noore mehe eneseotsingud, teine osa “Hauakiri” leinaluule, kolmas osa “Sajune” otsib eesti mütoloogiat, neljas osa “Mäluvideo” tegeleb ühiskondlike asjadega olevikus ja tulevikus ning viimane viies osa “Bumerang” on isiklikum enda lahkamine. See viimane osa jäi mulle kõige võõramaks, teistest osadest oli päris palju saada rõõmu sõnade järgnevusest (kuidas need luuletused on kirjutatud), hingekriipivaid emotsioone (mis meeleolu need luuletused kannavad) ja ka ajuderagistamist (mis mõtted on ses luuletuses sees ja kuhu need mõtted edasi võivad minna) ning mulle tundub, et Rimmel on asjatult unustusehõlma vajunud, tema looming väärib taasavastamist küll.

Näiteluuletused:

Jätka lugemist