“Isaac Asimov 100”

Ma olen Asimovit väga vähe lugenud. Arvestades kui palju Asimov jõudis kirjutada, teeb see vähene kokku peaaegu mittemidagi. “Isaac Asimov 100” on aga täis hommage’e ja järjelugusid Asimovi loomingule. Seega jääb mul selle raamatu tarbeks oluline mõistmiskiht puudu, aga võib-olla ongi huvitav vaadata, et kuidas need lood iseenesest, ilma tausta teadmata toimivad.

Triinu Meres “Tegi-tegi-tegi-tuld”. Täitsa kena lugu. Mu meelest on Triinu Meresel isiklik missioon tuua ulmekirjandusse rohkem tundeid. Mingite lugude puhul on mind see emotsioonide-kesksus häirinud, aga see lugu — kuigi ka väga tunnetepõhine ja emotsioone kirjeldav — on kuidagi parasjagu paigas, sellesse lukku see agenda sobis.

Kristjan Sander “Sees”. Mu jaoks on Kristjan Sander seni olnud kirjutaja, kel pole just palju ideid, aga on kirjutamisoskus ja hea stiilitaju. Selles loos on idee, pisike ja pisut kulunud küll, aga jutu tarbeks sobiv, aga paraku jäi stiil minu jaoks natuke lombakaks.

Tea Roosvald “Jänesehautis”.  Täitsa asjalik robotilugu oma mõnusate detailidega, paneb kaasa mõtlema. Kuigi dialoogid kisuvad kohati monoloogideks, on ses loos mu meelest hoogu ja eripära ja kaasakiskuvust.

Reidar Andreson “Heategu!”. Robotikrimi. Lugeda oli täitsa mõnus, aga ega päev peale loo lugemist enam suurt ei mäletanud, milles point. Lobedalt kirjutatud, aga mällu seisma ei jää.

Indrek Hargla “Õnnelik robot”. Humoristlik-satiiriline pildike joodik-robotitest. Folkloristika mõnusa kasutuse eest tuleb niipalju plusspunkte, et matavad muu tekkida võiva jorina enda alla :)

Siim Veskimees “Sulguvate teraskoobaste aeg”. Ühtpidi on see väga Veskimehelik lugu — suured ideed ja rauakolin kõrvus. Teistpidi — lugu on nii lühike, et õnneks ei jõua Veskimehele omane tüüp-matšondus oksi laiali ajama hakata, vaid püsib kenasti loo edasiviimise teenistuses. Mulle täitsa meeldis.

Veiko Belials “Raske piisk pilvest”. Ma ei teadnudki, et Belialsil nii hea krimisoon on. Ligi kolmekümne-leheküljelise loo sisse mahub mitu mõistatust ja mitu lahendust ja puändiga lõpp, niiet tunne on, et oleks romaani jagu robotikrimi kätte saanud. Kogu lugu on ühtaegu voolavalt ja hoogsalt kirjutatud. Enamjaolt käib tegevus dialoogide kaudu ja need dialoogid on sujuvad, täpsed, parasjagu mahlakad ja õige koguse infoga. Igatahes mind tõmbas küll sinna lukku kõrvuni sisse.

Joel Jans, Maniakkide Tänav “Inspektor ja planeet”. Järgmine robotikrimi. Iseenesest täitsa tore lugu, hea hooga ja trööpab mõnuga nii krimi- kui ulmeklišeesid, aga kuna Belials tõstis enne lati nii kõrgele, siis on mulje pisut nõrgem, kui muidu lugedes olnuks.

Heinrich Weinberg “Patrioot”. Lugu nagu oleks, kohati on täitsa häid detaile ka, aga kokkuvõttes see lugu mind köita ei suutnud.

Veiko Belials “Asum ja psühhoajalugu”. Siinkohal tõstan ma käed üles — aru ei saanud ja huvitanud ka.

Mairi Laurik “Valesti ajastatud”. Mitte just kohutavalt originaalse ideega, aga sujuvalt, kaasahaaravalt, lugemakutsuvalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja saanud jutt. Lauriku loos on hea tasakaal eluoluliste detailide ning ulmelise teoreetitsemise vahel.

Indrek Hargla “Einsteini viimased sõnad”. Seda lugu ma lugesin möödund aasta lõpus autorikogumikust ja ei hakanud nüüd üle lugema, lasin meeldetuletuseks kohati diagonaalis silmad üle. Mõnuga loetav alternatiivajalugu, kus tuntud nimed on teistes rollides. Ja loos vilksatas mu Hargla lemmiktegelane pan Grpowski :)

Kogumiku parim lugu oli minu jaoks Veiko Belialsi “Raske piisk pilvest”.

Väike lisanüanss — mul on hea meel, et koostaja Raul Sulbi on igale autorile pisukese tutvustusteksti kirjutanud.

Ma autorite pilte ei hakkanud ükshaaval välja otsima, sel Jaana Muna Estconi ühisfotol peaks suurem jagu olemas olema:

Jaan Kross “Maailma avastamine”

Raamat, mille eest hakatakse tõenäoliselt kujundusauhindu saama — kõrgem ja sihvakam formaat, tüpograafiaga mängimine, läbimõeldud ja stiilne kujundus –, aga mis paneb raamatukoguhoidjaid vaikselt ohkama, sest ebastandardset formaati on üsna tülikas riiulil pidada.

Raamatus on tegelikult üksainuke pikemat sorti viieosaline poeem, mis on ka varem ilmunud, näiteks kogus “Voog ja kolmpii”. Selle esimene osa, “Kõik inimesed on sündinud Genuas…” meeldis mulle üsna hästi. Tõenäoliselt oleks nooremana rohkem meeldinud, sest selle luuletusega kaasaminemine eeldab teatud hurraa-optimismi, sest mõneti on see mu meelest ülemlaul inimvaimu otsingutele, loovusele, uudishimule ja rännata-tahtmisele, praegu segab mind näiteks arusaamine, et uudishimu on tore seni, kuni kass ellu jääb, ning teadmine, et Kolumbuse-päeva peavad mitmed põlisameeriklased mitteametlikuks leinapäevaks. Teised osad tunduvad veel rohkem ajalised, aga ka neis on endiselt ilusaid või mõtlemapanevaid hetki, n “väsimatu rohi on tedremunakirjut sosinat täis”, “minu ea jooksul on teadmise helesinine liilia kasvanud”, “on olemas rattad, koormaks kaks halli kaalikapoolt”.

Lugemist ja/või ülelugemist tasub see raamat küll.

Maailma avastamine

 

Kolumbus oli kangru poeg
Genua linnast pärit

1

KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS

Kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres

Kõikide isad
on kummargil kangaspuude kohal
kudumas kangast
lastele jätkata

Kõik lapsed jooksevad kangaspuude lõginast
sinise mere kaldale vahtima
varbad vees
laevade kadumist silmapiiri taha

Sest lapsed peavad sinna jooksma
ja laevad peavad sinna kaduma
ja varbad peavad saama märjaks

Ja kõik asuvad teele
sest kõik peavad asuma teele
Karavellidega
galeoonidega galeeridega galeassidega korvettidega
fregattidega parklaevadega prikkidega brigantiinidega
pargastega kuunaritega kaljastega kutritega jahtidega
praamidega lotjadega luupidega parvedega paatidega
venedega süstadega džonkidega butradega kanuudega
praudega sampaanidega piroogidega kajakkidega aurikutega
õhupallidega dirižaablitega bi- mono- aero- ja hüdro-
plaanidega allvee- mootor- rootor- turboelekter- ja
aatomlaevadega batüskaafidega TU-dega rakettidega
ja vöö vahele pistetud hõlmadega
ning avastavad uue maailma

Kõik
Mõni kõikide
vähesed paljude
igaüks iseenese jaoks
Sest igaüks peab avastama oma maailma

Teel
peab ta vaigistama nurinad
ja lämmatama vastuhakud
iseeneses iseenese vastu
sest tuhat kätt kisub teda
tagasi

Harjumus hoida kalda ligi
õudusjutud põlvest põlve räägitud
veekoletistest ja põlevaist väävlimeredest
ja põhjatusse kukkumisest sealpool äärt
hirm jäämägede ees mille hingamist
on oma huultega tuntud
ja tulemägede ees
mille purskamist on nähtud oma silmaga
ja vesikatkud nagu hõljuvad rohelised köied
ja see mis on nõnda suur
et punkti selle järel on võimatu panna
TUNDMATUS

Aga ometi saadakse pärale
Sest igaüks saab mingil määral pärale
ning avastab uue maailma uue mandri uue saare uue laiu uue rihvaribagi
uue jalatäie maad mõtte ja südame tarvis
Tulgugi tal seal kanda
omast ajast ja ruumist kütkeid
iseenese piiridest ahelaid
või jalaraudu kaaslaste kadedusest
leitagugi pärast et maa mille ta leidis
või mõte mida ta mõtles
või armastus mida ta armastas
pole hoopiski see mille tema arvas selle olevat
siiski on igaüks
kõikide nimel
oma maailma asekuningas

Sest kõik asuvad teele
ja kõik jõuavad mingil määral pärale

Ja kõik isad on kummargil kangaspuude taga
kudumas kangast lastele jätkata

Ja kõik inimesed on sündinud
sinise mere ääres

JA KÕIK INIMESED ON SÜNDINUD GENUAS

Krafinna “Kasse täis linn”

Nagu viimati loetud Ehingi: armastus ja omamütoloogia ja hinge pealt ära. Sarnaselt Ehiniga ma mõistuse tasandil väga hästi ei adunud, mis parasjagu käsil, aga seeeest emotsioonid said siit kogust oma osa kätte. Kui Ehini kogu pani pildiga mängima, siis see kogu äratas mus sahtlipoeedi:

.

 

Sinised saapad ja kassiküüntest räsitud tagi
kolm meetrit salli ja kaksteist meetrit seelikut
puudega enam ei räägi ja imesid enam ei oota
Varesekraaksatus Tartu tolmusel tänaval
lööb hinge lahti    Päev ja öö lähevad segi
Sina lehvitad ületulevast ja tunamullust kätt
üle Emajõe ja Raekoja platsi    Kadakalõhna on
ühtäkki kõik kohad täis    Veri tuletab end meelde
Murrab läbi    Kätteõpitud trikkidest mööda    Uute
hommikuteni    Siin- või sealpool klaasseina
Kuu kui punane käpik soos    Hundiulg kutsub koju
Tähed jooksevad paberile pakku    Mjäuh

Kristiina Ehin “Aga armastusel on metsalinnu süda”

Tartu Linnaraamatukogu tegi oma laenutuste edetabeleid eelmise aasta kohta viies kategoorias ja ma valisin sealt luuleraamatute kohta käiva.

Ma olen vist natuke imelik. Mulle meeldivad debüüdid, neis on mu meelest värskust ja õhinat. Hilisemates kogudes on küll rohkem küpsust ja meisterlikkust, aga mõnikord näib mulle, et luuletajad kaotavad vanemaks saades selle õhina ja sära kuskile ära. See ei kehti kõigi ja isegi enamiku kohta mitte, aga see vast kümnendik on mu jaoks ka juba päris palju. Kristiina Ehini debüütkogu mulle meeldis. Aga iga järgnev kogu läheb must sammukese kaugemale, et ilus ja kena ja puha, aga ma ei taba enam hästi ära, et millest ja milleks. Siin “Metsalinnus” on üsna ohtralt riimluulet, mida ma hästi ei talu. Ja vabavärss lihtsalt ei haagi. Ühe reaga olen ma nõus küll: “Kes tapab unistusi upub raudselt…”, aga ülejäänu oli lihtsalt sõnade lugemine. Kahju. See millest ja milleks on siin kogus vist armastusest ja omamütoloogiast ja hinge pealt ära, aga emotsioonid mulle see kord lugedes väga pärale ei jõudnud. Võib-olla mu jaoks veel see Ehini aeg ja mõistmine tuleb, kas mõnes teise koguga või sedasama paarikümne aasta pärast üle lugedes, võib-olla…

Aga ma sain raamatuga teistmoodi lustida ja siin on mu esimesed katsetused raamatufotograafia alal:

Reeli Reinaus “Morten, Emilie ja kadunud maailmad”

Noortekas. Paduängne realism põimitud õrna müstikaga.

Tekst on ladus ja läheb kiirelt, on üsna mitmeid teemasid ja probleemipuntraid, mille üle noor lugeja saaks järele mõelda, ning raamat on üsna rikkalikult illustreeritud (pildid Marja-Liisa Plats).

Koolipoiss Morten ja tema igapäevaelu, segased (no see on nüüd küll hästi pehmendav sõna, aga ma ei tahaks mittelugenuile päris ära seletada) peresuhted ja püüd uude koolikeskkonda sobituda ning rõõmud kassinurrust ja hästi tehtud fotost. Kummaline tüdruk Emilie. Ja raba. Raba, kus saab olla vaba ja mis on koht, mis kahte peategelast omavahel ühendab.

Võib-olla selle raamatu peategelane ongi tegelikult raba. Mulle näib, et raba kirjeldades laseb Reinaus oma tunded vabaks, inimeste puhul on ta kammitsetum, ka taustainfot, nii folkloorset kui argiteaduslikku, jagab Reinaus raba kohta pisut lahkemalt kui oma inimetegelaste mineviku kohta. Pealegi on raba praegu moes, rabas ei käi enam kolamas üksikud loodusfanatid, vaid ka nn tavainimesed on raba võlu üles leidnud, seega võiks raamat juba ainuüksi seepärast tänast lugejat köita.

Tuli meelde Jääääre “Soo”. Niisugust sügavust ja emotsiooni, nagu see laul mu jaoks sisaldab, raamat mulle pakkuda ei suutnud, aga kohati vihjeid sinnakanti oli.

Ilusaid rabapilte on lehel https://www.puhkaeestis.ee/

Maniakkide Tänav ja Joel Jans “Kosmose pikk vari”

Oi, poisid, see on teil küll hästi tehtud! Aitäh, aitäh toreda lugemiselamuse eest! Ma loodan, et sihandseid tuleb veel :)

Selgituseks mittelugenuile — maailm on hästi üles ehitatud ja arusaadavalt kirja saanud, tegelased on kaasaelamapanevad ning sündmustik käbe ja ootamatusi täis, tempo on väga hästi timmitud, iga lause on ses raamatus seepärast, et jutustada just seda lugu, ei midagi ülearust, ei midagi puudu. Jei!

Pildid esitluselt: Jaana Muna

Katriin Fisch “Lubaduste lennurada”

Mis on head? — Korralikud laused ja korrektne eesti keel. Ja mõned detailid. Ajalisel ülesehitusel polnud ka midagi viga. — Mis on halba? — Igav, nii lõpmatult igav. Ja mõned eriti tüütud detailid. Ebaloomulik dialoog ja kiretud karakterid. Kõige enam masendasid mind tegelaste riietuste kirjeldused. — Mis see raamat olla tahab? — Ma ei tea. Naisteka jaoks on mu meelest liialt veniv ja targutav, kirjaniku arenguromaaniks liig pealispindne, ajastupildi jaoks ebausutav, psühholoogilise romaani jaoks liiga palju kantseliiti ja tarbetut ilukõnet ning liiga vähe süvenemist ning iga eelmainitud asja jaoks on liiga vähe emotsiooni. Aga kõigi eelmainitute alged on olemas. — Loovkirjutamise harjutus? — Jaa, see sobib küll, harjutuse või proovitööna ütleks, et täisa kabe. — Kokkuvõttes? — Võib olla, et selle raamatu jaoks on võti täitsa olemas, ainult mina ei leidnud üles… Aga võib ka olla, et ma viskasin kõik võimalikud võtmed ise põõsasse hetkel, kui lugesin esimest rõiva-kirjeldust, et pisiasi, aga kohutavalt segav, nagu kivike kingas.