Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu”

Ära nuta, Nerissa,
sind äratatakse ellu,
kõik äratatakse ellu,
isegi kasuksepp
ja pehme kass,
mis ta sul nüüd oligi,
must või valge…
See on kui
suve tagasitoomine.
Mis ootab ees,
kas võõras jumal või ingel
või deemonid ja trilobiidid?
Kes teab, kes teab…
Aga vinguvast jalaluust
me ei pääse, Nerissa,
ka siis, kui kõik, kõik
äratatakse ellu.

Selle raamatuga on nüüd nii, et kuigi mu soovituslause on tagakaanel, siis raamatu otsast otsani lugemiseni jõudsin alles nüüd. Muidugi oli mul enamus jutte varem loetud, siia kogumikku ongi saanud suuresti kusagil varem ilmunud jutud. Aga oli omamoodi huvitav vaadata, et kuidas need jutud siis nüüd mõjuvad ning kuidas lood nii koos olles üksteist mõjutavad.

“Võõras jumal” — kuidas loomad endale sabad said ja mõned endale jumala. Minu jaoks kuidagi antiigi- või klassitsismihõngune lugu.
“Must või valge?” — kui selleks, et üks saaks elada, on vaja eemaldada teine. Ootamatult helges ja lõbusaski meeleolus alanud jutt võtab lõpuks üsna mõtlikud toonid.
“Nerissa” — kui “Nerissa” ilmus, siis meeldis see mulle väga, siin kogumikus teiste kõrval on see lihtsalt üks huvitav jutt, vaimustust enam ei tekkinud. Aga üks teemadest — raamatud ja nende mõju — võiks lugejale rahvale ekstra huvi pakkuda, niiet kes pole seda juttu lugenud, siis soovitan küll.
“Kasuksepp” — libahundid ja hingepäästjad, kes ja kuidas, lugege ise, minu jaoks üle lugedeski mõjuv ja tasemel lugu ja ka selle kogumiku lemmik.
“Kass” — pildike 17. saj. Tartu agulielust.
“Pehme” — üsna huvitav ideemäng, oleks tahtnud näha, kuhu see verevahetus välja viib.
“Deemonid ja trilobiidid” — vahelduseks on siin tänapäevane keskkond, Tartu ja Aruküla koopad, aga välja tuleb kuidagi väga friedenthalik ajaloo, teoloogia ja psühholoogiaga mängiv õudusjutt :) Ja siin jutus on väga hea õuduse definitsioon: “Õudus ei ole kohalolek, õudus on eelaimus, kohaloleku puudumine.”
“Suve tagasitoomine” — mõttemängune lugu, stiil istus mulle päris hästi, aga mõtet oleks kröömikese veel tahtnud.
“Ingel” — ikka on jutukogudes sees see üks lugu, mis täitsa mööda külgi maha jookseb. Minu jaoks oli siin see “Ingel”.
“Vinguv jalaluu” — vilepill, nägemused, Ida mütloogia ja natuke hull teadlane, ses mõttes, et ikka on vaja ise katsetada, kirjandusest ja oletustest ei piisa :)
“Kõik äratatakse ellu” — siin on sutsu teistsugune lõpp, kui sellel jutul, mis kogumikus “Ülestõusjad ja kodukäijad” oli, mulle meeldis see varasem udusem vist rohkem, aga autori idee toob selle kogumiku variant muidugi paremini välja ja sobib lõpulooks niimoodi suurepäraselt.

Kogumikku kokku võttes — mul on väga hea meel, et see kogumik ilmus, paljud jutud mõjuvad siin kogus üksteisele tuge andvalt paremini, kui needsamad jutud teistest kogumikest leituna tundusid, ainus erand on “Nerissa”, mis säilitas küll oma tugevuse, aga kaotas natuke sära, teised lood on ainult võitnud. Et jah, lugege. Ja laske end üllatada :)

“Wõitlused Jalu jõe ääres”

Seda et… Ega mul suurt ajalooraamatuhinat teema väljakuulutamise peale ei tulnud, aga hakkasin kataloogist sobivat raamatut otsima ja siis Ester tõi ette, et seda teost saaks kohe wõrgust lugeda. Oma ilmumisajal — NB! 1904. a — oli see kaasaeg, nüüd juba ammune ajalugu. Jutt käib siis Vene-Jaapani sõjast, Jalu jõe lahingust ja Port Arturi saatusest. Kogu see jutt on suht veidras stiilis, et ühelt poolt nagu korralikult patriootlik, et meie vaprad vene soldatid, mist tost, et lahingu kaotasid, ikka on vaprad, teiselt poolt on kasutatud väga paljusid erinevaid allikaid, nii Venemaa suuremaid ajalehti kui mitmeid saksa ja inglise ajalehti, ja püütud võimalikult objektiivne pilt kokku saada. Minu jaoks oli palju tüütut lahingukirjeldust, aga kui võtta, et see oli ajakirjandus, sündmused toimusid 18.-21. aprillini ja raamatuke, illustreeritud veel pealegi (ja minu jaoks üllatavalt on jaapanlaste pilte rohkem), oli väljas juba 5. mail, siis see oli omaette tugev saavutus. Pean tunnistama oma kesist ajaloohuvi, et enamjagu nimesid olid täitsa võõrad, ainult kindral Kuropatkin tuli tuttav ette, tõenäolisest jutustas temast Põldsepp mingil kontserdil kurbliku 20. saj. algusest pärit sõdurilaulu saateks.

 

Triin Tasuja “Seksistentsialism”

Ma olen Triin Tasuja luuletaja-teekonda päris hoolsalt jälginud. Tema esikkogu “Provintsiluule”, mis pälvis kirjandusringkondade üldise tunnustuse, mind eriti ei köitnud, tema teine kogu “Armastust on ja armastust pole”, mida kriitikud debüüdist nõrgemaks pidasid, meeldis mulle päris hästi, kolmanda kogu “Vastuseta kirjad” kirjandusüldsuse vastuvõttu ma ei mäleta, aga mu meelest oli see ta parim kogu, paremuselt teisele potsatab nüüd see äsjailmunud “Seksistentsialism”. Miks teisele kohale? No seda pea-püsti-mässumeelsust, mis seob Tasuja loomingu mu jaoks punkluulega ja mida esimesed kogud kisendasid, jätkus natuke kolmandasse ka, siin neljandas on see mässumeelsus juba natuke resigneerunud ja sellest on mul kuidagi kahju. Kolmas kogu oli ka kuidagi üldisem ja pakkus rohkem samastumisvõimalusi, siit kogust sain pigem sellist võõra inimese päevikulugemise tunnet. Aga see päevik oli huvitav, mõne koha pealt silmiavav, mõne koha pealt jõhkralt karm ja mõne koha pealt ootamatult romantiline. Triin Tasuja luuletuste peateema on armastus ja elu pahupool, see kuidas ta need teemad kokku seob, on ainulaadne ja tabav ning tunnetest niivõrd tulvil  (kuigi need tundetulvad võivad olla argisõnadesse peidetud), et see teeb kaasaelamise ja kaasamõtlemise teemade raskusest hoolimata suhteliselt kergeks. Vennaskonna laulusõnade tsiteerimise eest ka aitäh. Ja raamatu kujundus on nii omamoodi ja luuletustega sobiv.

Wimberg “Just praegu”

Veider luulekogu. Poliitikat, päevapoliitikat, ajalugu, kirjandusajalugu, reisimuljeid, igapäevaelu, meenutusi, mõtisklusi.

Wimberg on üks neist Tallinna ühiskonnakriitilistest luuletajatest, minu maitse jaoks liialt otse ja lahmiv, liig realist ja üldistav.

Ma tunnustan, et Wimbergil on pilku märkamaks. Mõnikord on see pilk teravam, mõnikord hägusem, vahel on millegi uue avastamist, vahel vana asja tuiutamist ning vahel ka tunnelnägemist. Enamik luuletusi tunduvad sellised ajalaulud ja juhuluule, mis kõlavad korraks siin ja praegu, aga püsima ei jää, aga vist on vahel sellistki auruväljalaskmist või tellimustööde esitlust vaja.

Ühtteist endale lugemisväärset leidsin ma ikka ka, näiteks kogu nimiluuletus “Just praegu”, mis ei ole küll üleliia originaalne, aga kuidagi selles lullas asjad klapivad kokku ja on nii detaile kui üldistust kui värsket pilku kui läbimõtlemist kui rütmi kui ütlemist.

Wimbergi mäng keelega, n tava kirjutada topeltkonsonante sinna, kuhu need reeglipäraselt ei käi, mind ei sega, juurde mu meelest väga palju ei anna, aga no las siis olla, kui autor nii tahab. Ja ma sain kogu lugedes aru, et minu ja Wimbergi huumorisoolikas on täiesti erineva kujuga, ühe huumoritaotlusega luuletuse, mis mindki kõnetas, ma siiski leidsin:

Tõdemus

Film Kalevipojast
on juba tehtud
ja nimeks on sel
“Barbar Conan”.

Lilian Härm “Naeratus varjude varjus”

Imearmas luuleraamat. Kui keegi tahab vaielda, et siia punkti ei sobi, siis põgus vestlus raamatu ilmumist toetanud inimestega annab mulle kindlust väita, et sobib küll. Need luuletused on kunstniku kontsentreeritud ja väga valitud sõnadega väljendatud isiklikud mõtted. Lisaks on pea pool raamatust illustratsioonid, pealegi viisil, mida ma polegi varem Lilian Härmi nime all näinud, nimelt abstraktsed akvarellid. Kokku moodustub kena tervik. Luuletused on lühikesed, haikulikud, tabavad ja mõtteküllased, tundeid, kujutluspilte ja mälestusi äratavad. See, et autor on 92-aastane debütant, annab luulekogule veel mingi lisamõõtme juurde, et me kõik saame vanaks, aga see ei tähenda, et me vanast peast ei võiks uusi asju teha proovida, võib-olla õnnestubki, Lilian Härmil igatahes õnnestus. Ma tahaks kohe pool raamatut siia näitena kirja panna, aga no ei saa ju :) Olgu siis mõnigi luuletus:

* * *

magavate majade
suletud silmade taga
unenäod astuvad
läbi tummade tubade

* * *

mahedad mõtted
kassikäppadena jäid
soojendama öid

* * *

Kersti Merilaas “Kaks viimast rida”

1973. aasta oli “”Loomingu” raamatukogus” üsna huvitav aasta — ilmus hulk huvitavaid tõlkeid, mis on mingites seltskondades kultusraamatu tiitli saanud: Fernando Pessoa “Autopsühhograafia”, Saul Bellowi “Mr. Sammleri planeet”, Herman Hesse “Stepihunt”, Veikko Huovineni  “Joodiku eetika”, Richard Bachi “Jonathan Livingston Merikajakas”, Thomas Stearns Elioti “Valik esseid”. Tol aastal tuli sarjas koguni viis näidendiraamatut: Georg Bücheri “Dantoni surm”, Kazys Saja “Polüglott ; Abstinent ; Maniakk”, Joseph Helleri “Me pommitasime New Havenit”, Tadeusz Różewiczi “Kartoteek ; Veider vanake” ja Kersti Merilaasi “Kaks viimast rida”.

Tõenäoliselt oleks ma kõigist neist, mida ma lugemiseks ei valinud, saanud parema kunstilise elamuse, aga uudishimu on uudishimu ja põikpäisus on põikpäisus, nimelt seda nimekirja vaadates tekkis mul kinnisidee, et kohe kindlasti peab eesti autori näidendit lugema.

Teemasid on selles näidendis iseenesest päris palju: vananev näitlejanna, arstieetika, ärimiis nõukaajal, lahutus ja eksid, sõbrannad ja eksid, mälestused ja vaikimine, lein, seaduskuulekus, teatritöö, pereväärtused, lastekasvatus ja vanavanemad. Näpuga väga ei näidata, enamasti püsitakse pooltoonides, aga nii liiga roosasid kui liiga rohelisi karaktereid on küll ka ja need jäävad kuidagi õblukeseks, mõne puhul tekkis küsimus, et miks nad seal mängus üldse on, võtavad ainult aega ära ja tegevust edasi ei vii, pigem oleks võinud peategelased mahlakamaks kirjutada. Aga noh, selline see näitemäng oli. Ja ega omas ajas tükil vast väga viga polnudki, igatahes teenis ta välja J. Smuuli aastapreemia. Lavale jõudis näidend Vanemuises, sellest on ka üks pilt netiavarustest, aga mis rollides keegi oli, seda peaks “Teatrimärkmikust” järgi vaatama. Praeguse pilguga on näidendis liiga palju nõukogude olmet ja moraalitsemist, liiga ilmseid nutunuppe ning peategelase vanus (55) selgelt liiga väike vanuse pärast hädaldamiseks ja endale mulla peale kraapimiseks. Aga vähemalt kirjatehnika on Merilaasil olemas, lava jaoks võib-olla on tema laused isegi liiga kirjanduslikud, aga lugeda kannatas küll. Ja mõnede teemade tõstatus oli päris üllatav.

Gerli Kase “Mind ei ole olemas, ma mõtlesin end välja”

Mitte just kuigi meisterlikud luuletused, aga emotsioonid on ausad. Natuke naiivsevõitu, aga see on ju debüüdi puhul ka loomulik. Ühtpidi üsna otse, aga õnneks ei lähe Kase paljusõnaliseks, vaid jätab luuletustesse nii vajalikku tõlgendamisruumi ja õhku. Klišeesid on, aga minu jaoks mitte häirivalt. Nooremale vanusegrupile on vast äratundmist ja kaasaelamist ja ehk ka südamesseminevaid ja tugeandvaid värsse, vanemad lihtsalt noogutavad nostalgiliselt, et oli jah kunagi umbes nii, täitsa tore, et keegi vahel seda meelde tuletab, olgu selle värsitehnikaga siis, kuidas on…

Üks suur pluss on see, et kujundus on hea, illustratsioonid on veidi vaieldavad, aga üldine kujundusjoon mulle väga meeldis. 

Tauno Vahter “Pikaajaline kokkusaamine”

Mul oli selle raamatu kohta kaks eelarvamust. Esiteks, et realistikud jutukesed ei ole nagu üldse minu teema, ja vastukaaluks teiseks, et ma olen Tauno Vahterit esinemas näinud, nii elusast peast kui ekraanilt, ja tema artikleid lugenud, niiet kuskil mälusopis on ta sõnaosava mehena mul kirjas. Seekord võitis sõnaosavus.

Tauno Vahteri lugusid lugeda on nagu vaadata ootusärevalt kiikujat seal kõige kõrgemal hool, et kas kukub nüüd siiapoole või sinnapoole või prantsatab otse alla või kasvatab tiivad ja läheb lendu. Lood kukkusid nii siiapoole kui sinnapoole. Päris maha ei prantsatand miskit. Tiibu oli küll, vast mitte kõrgele ja kaugele, aga mõned kenad liud ikka, näiteks taevas Tartu kohal.

Mul on mulje, et Tauno Vahter oskab kuulata ja märgata ja meelde jätta ja siis mängeldes need kuuldud/nähtud situatsioonid mõnusasse juttu just õiges doseeringus sisse visata. Vahter suudab kuidagi eriliselt hästi oma lugudes kokku põimida nukruse ja koomika, argiräsi ja sõnade sütitava loomuse. Vahel on lugedes kaheksa kassi nurr kõrvus ja vahel on kõik need kaheksa kassi küüntega küljes, mitte just vereni, aga kriimukohad sügelevad pärast mitu päeva. Tihtipeale on need nurr ja küüned üsna ühekorraga. Ja ongi hea.

Ja ongi hea. Soovitan.

Silvia Urgas jagab raamatu kohta häid sõnu Sirbis https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/seltskonna-hing-kollases-raamatus/

Eva Roos “Teistmoodi mööblipood. Nähtamatu tüdruk”

See ei ole punkti täitmine lihtsalt lasteraamatuga, Eva Roosi “Teistmoodi mööblipoe” esimene osa meeldis mulle täitsa hästi ja ma tahtsin järge lugeda juba siis, kui see kirjutatudki veel polnud.

Minu jaoks läks selle osa algus kuidagi natuke venimisi, aga hetkest, mil Matilda ehk Matu mööblipoodi sisse astus, läks lugu käima, hoogsalt, ootamatute nükete ja mõnusa sõnastusega. Mis mulle eriti meeldisid, olid Matu arutlused nähtamatusest ema ja isaga, see osa oli kuidagi eriti südamlik, helge ja hariv. Võõrsõnu sai kokku mu maitse jaoks sutsu liiga palju — vaene Piru! — aga loo seisukohast oli see päris tore võte. Ja kui mul meeles on, siis ma hakkan edaspidi raamatute liigitamisel kasutama kategooriat “nebuloosne ulme” :) Didaktikat oleks võinud kröömikese vähem olla, aga ehk see paistis ainult mulle nii ja laps-lugejad seda ei märka, sest suuremalt jaolt oli see värvika tegevustiku ja/või värvikate tegelastega ja/või värvikas sõnastuses edasi antud.

Igatahes on mul suured lootused järgmiste osade suhtes :)

Asko Künnap “Minu riik”

Asko Künnapi luule on minu jaoks romantiline, mänguline, müstiline, irooniline, hämar, sünk, seosetihe, üllatav ja ilus. Piisavalt paljusõnaline, et ette antud teemasse sisse minna, ja piisavalt vähesõnaline, et luuletustest oma fantaasiatega edasi minna. Künnap võib võtta ette terve maailma või üheainsa väikse toa ja teha sellest imeriigi, helgema või sarkastilisema ja mõnikord mõlemat korraga ning lasta neil riikidel siis raamatulehekülgedelt kaugemale asuda. On omaette võimas, kuidas ta fantastilised pildid tabavad reaalsust ning realistlikud sõnavalikud turgutavad fantaasiailmu. Hämmatavalt täpselt tajub ta mu jaoks Lõuna-Eesti olemust, neid luuletusi on vähe, aga need on kuidagi nii õiged. Tema armastusluuletustes on romantikat just mulle sobival määral. Ma ei tea, mis kana Künnapil kirikuga kitkuda on, aga ju siis on, mõned norrabläkimehed käiksid ilmselt kõrvadel, et mõni luuletus laulusõnadeks saada. Kui olla kuulnud, kuidas Künnap räägib või oma luuletusi loeb, siis see rütm ja häälekõla tulevad raamatuisse kaasa. Raamatutes annavad luuletustele oma lisadimensiooni kujundus ja illustratsioonid, mis stiililiselt ei ole võib-olla just minu maitse, aga mis mind tegelikult alati ikkagi võluvad ja oma maailma sisse tõmbavad ja alati raamatuga nii imehästi kokku kõlavad. Teistes luulekogudes vast vähem, aga siin on küllalt seda ainest, mis annaksid tahtmise korral selle kogu ka gooti subkultuuri alla panna, st siin on olemas mitmed aspektid, mis mind ka gootikute juures veetlevad.

Üks möödundsügisene pooletunnine intervjuu: