Tõnis Tootsen “Uttu”

Tõnis Tootseni luulekogu. Nagu ta esikromaan “Esimene päev” on see kogu väga läbimõeldud täiesti teistmoodi kujundusega. Sedakorda siis poolläbipaistvad raamatulehed ja rohkelt illustratsioone. Teksti šrift on küll tavaline, aga paigutus on eriline.

Luuletused ise on sellised pealtkeskmised, väga hingekinnilöövad pole, aga nuramiseks pole ka alust. On tabavamaid ja huvitavamaid hetki-sõnu-kujundeid ja pisut ka trafaretsemaid, aga mingi oma hääl on neis luuletustes olemas ning enamik tekste sellest kogust mõjuksid päris hästi ka ilma selle uhke vormindamiseta. Kuigi minu puhul oli just raamatu välimus see, mis eelkõige tähelepanu köitis ja miks ma üldse raamatu kätte võtsin.

Luuletuste põhiteemad on elu, surm, aeg, saatus, sõda, linnud, lood. Näiteks Juhan Liivi preemia nominatsiooni saanud luuletus:

vares rogiseb rannas kui konn
pöörab nokaga ümber ühe lapiku kivi
et mis seal all on
ei midagi
lonkab mõlemat jalga
järgmise kivini
pöörab ümber
et mis seal all on
ei midagi
lonkab mõlemat jalga
järgmise kivini
pöörab ümber
joob kivipesast nokatäie soolast vett
ikka pidulikum kui merest
lonkab mõlemat jalga
järgmise kivini
et mis seal all on

vaeseke
mis mõttetus
mõtlen

ja pööran järgmise lehe
et mis seal peal on

Lenno Vaitovski “Minu Riia”

Kokkuvõttes viiepallisüsteemis 4,75 palli. Üks täispall tuleb koha ehk siis Riia eest, teine tuleb era-, töö-, muiduelu ja linnatutvustuse tasakaalu eest, kolmas tuleb üldise kirjutamisstiili eest (olgu, siin võiks veidi värvikamat vahel tahta, aga üldjoontes on sorav ja mõnusalt läbi raamatu samas stiilis, niiet pigem ikka tulevad stiili täispunktid), neljas täispall tuleb sellest, et ikkagi oli päris palju avastushetki, mida ma Riiast varem ei teadnud, pool palli tuleb Riia õhustiku tabamise eest, aga see on nii kohutavalt individuaalne ja see pall on kohutavalt subjektiivne, lihtsalt minul on Riiast sutsu teistsugune mulje jäänud, mis muidugi ei tähenda, et minu oma õige oleks, kaugel sellest, sest nii hästi ma seda Riiat küll ei tunne, aga mulje on mulje, selle eest ma annan igasuguste kasside eest veerand palli juurde, niiet väga nukraks see palliseis ei jää :) Reisisoovitus — minge Riiga. Või mujale Lätti. Aga enne uurige, milliseid vaktsiinipasse teil vaja on, sest Läti on nendega praegu vist päris karm. Minu ostusoovituskoht Riias on Randoms Record Store, üsna lai valik ning asjatundlikud ja entusiastlikud müüjad. Söögikohti ma eriti ei tea, nendesse olen ma sattunud juhuslikult ja tulemused on olnud juhuslikud, tõele au andes pigem igal pool maitsvamapoolsed. Asi, mida ma reisidel tavaliselt igatsen, on hea kohv, lätlaste suureks kiituseks tuleb öelda, et head kohvi võib saada ka täiesti suvalisest putkast. Ja läti teeninduskultuur on midagi fenomenaalset! See, kuidas teenindaja tabab ära, kui kaua lasta ostjal niisama uidata ja mis hetkel hakata korraliku müügitööd tegema ning vormistab selle kõik nõnda, et jääb mulje, et mõlematel on olnud sest tehingust kasu ja hea meel. Kes veel Riia-reisis kahtleb, lugegu raamatut julgustuseks :)

Tuuli Tolmov “Neetud taevakivi”

Kui see raamat paar aastat tagasi ilmus, siis ma keerutasin seda käes ja jätsin lugemata. Aga nüüd on juuli lõpus (29. juulil kell 19 Magasini Tänava Suvilas) üks tore kirjandusõhtu tulemas, teemaks “Mütoloogiate põimimise võimalustest, vajadustest ja eesmärkidest noortekirjanduses”, räägivad Mann Loper, Tuuli Tolmov ja Mairi Laurik, ning ma tundsin teatavat kohustust Tuuli Tolmovi loomingut lugeda. Kohustus läks õige pea lihtsalt lugemislõbuks kätte ära.

Tegevuse lükkab käima Kaali meteoriit. Oma tulekuga muudab ta siinse paiga tasakaalu ning keegi (ja see käivitab seiklusloo) peab selle tasakaalu taastama.

Kuna raamat on juba küllalt kaua saanud lugejate laual olla, siis on sellest ühtteist ka arvatud.

Palju kiidusõnu on pälvinud eesti mütoloogia kasutus. Mulle meeldis, et kasutatud oli nii ammuteada (st kokku korjatud ja edasi antud) rahvapärimust kui ka vabat omamütoloogiat (selle kokkukorjatu süsteemi paigutamine omade lisandustega). Kokku tekkis mõnus segu vanast tuttavast ja millestki uuest ja müstilisest ning see keskkond ja tegelased oli vägagi edasilugemakutsuvad.

Siinseal on kriitikat olnud liig tänapäevaste mõistete ja keelekasutuse pihta, mõneti ma oleks nagu nõus, et pisut läbimõeldum ja aja(s)tukohasem sõnavalik oleks mõnel puhul parem olnud, aga üldjuhul ma tasandasin selle ära sellega, et jutt ongi tänapäevasele noorele lugejale mõeldud, las siis olla vahele ka tuttavamat keelepruuki; postmodernism, stiilide segu ja muu moodne kirjanduskriitika sõnavara pakub autori valikutele lisaõigustust.

Kiidetud on teglaste nimesid — jaa, täitsa nõus, kui uusi tegelasi juttu sisse tuli, ma hakkasin juba ootama, et huvitav, millised toredad nimed neil on.

Päris mitmed on toonitanud, et tegevustik ja loo külg pakkusid üllatusi. Mulle ka, mulle ka :) Ja ma olen siis selles paadis, kus üllatused ja loopöörded heaks kiidetakse.

Kui tavaliselt on noortel autoritel vastassugupoole kirjeldamiste ja tegustemiste ja mõtlemiste kirjapanemisel teatud raskusi, siis siin tundusid need poisid mulle küll täitsa usutavad tegelased olevat. Igaüks isemoodi ja oma agendaga.

Peale koroonat oli seda raamatut kuidagi veider lugeda, noh, et haigus ja kolle Saaremaal jne. Seetõttu lähevad mu erilised kiidusõnad autorile läbinägelikkuse eest, nüüd ma võin pisut omast kogemusest öelda, et autoril on üsna adekvaatne arusaam kriisisituatsioonis ühiskonna toimimisprotsessidest. 

Ma ei tea, kaua ma teist osa (äsjailmunud “Põhja Nõida”) käes keerutan, aga ükskord see mu lugemislauale jõuab ka, luban.

Vahur Afanasjev “Õitsengu äärel”

Hmmm. Algus oli hea, täitsa pikalt oli hea lugemine, siis läks venima, siis läks heaks tagasi, siis tuli mingi soga, siis läks korraks suht okeiks tagasi, siis tuli soo ja keskpärane lõpp ja otsas oligi. Mul on tunne, et autor tahtis enda jaoks midagi olulist hinge pealt ära öelda, aga ei tahtnud seda otse teha, vaid lobises tühjastähjast ja ajas pula ja põimis enda jaoks olulised asjad ka sisse, aga tulemus on suht Kört-Pärtli särk, et lugejana oli mul üsna raske aru saada, kus siin see tõsine jutt ja kus niisama möla.  No lugeja õnneks on nii tõsi kui möla suht huvitava tegelaste galeriiga ning valdavalt lugemist-turgutavate sõnavalikutega edasi antud. Tegevustik oli see, mis mus kõige enam õlakehitust põhjustas. Üldidee ise oli täitsa okei ja enamasti oli selle võimalusi päris hästi kasutatud, et sai pilku nii erinevatele üksikisikutele kui laiemalt ühiskonnas toimuvatele hoovustele, viiteid kaasajale ja minevikule pähkliks peal. Iga ilmaga ei sobi, aga asjaolude kokkulangemisel võib täitsa hea lugemiselamuse saada.

Maniakkide Tänav “Laevakaitsjad”

Nooh, mis sealt siis tuleb? Tuleb tulevikuvisiooni, mis on üsna hästi läbi mõeldud ja toredate omamoodi nüketega, tuleb kangelase arengut suht suvalisest ludrist üksuse juhiks, sisemist arengut natuke ka, tuleb suvalise kamba militaarüksuseks kasvamist, tuleb kosmoselendu ja uusi planeete, põhiliselt küll Pluutot, tuleb relvi, strateegiat ja lahinguid, samm-sammult suuremaid ja hullemaid, tuleb küberpungist tuttavat uut tehnoloogiat, tuleb päris lahedaid keskkonnakirjeldusi, tuleb mitut masti tulnukaid, tuleb sõprust ja tuleb armastust. Hoogne poistekas. Ma arvan, et kui mõned loogikaaugud ära siluda, siis oleks sel raamatul tõlkepotentsiaali, sest kuigi Maniakkide Tänav tasemelt Scalzi ja Heinleinini veel ei küündi, siis ega väga palju ka puudu ole ja üks hurraa-kosmose-militaar-seiklus kulub ikka ära, olgu lugeja Maarjamaalt või mujalt.

Mele Pesti “Minu Kuressaare”

Ma ei tea, mida ma ootasin, aga seda ma küll ei oodanud. Aga kuna Mele Pesti on ikkagi sõnaosav inimene, siis veenis ta mu ära, et see, mis mu elus just nüüd puudu on, on isikliku vaatenurgaga väikelinna ajalugu. Ega see “Minu Kuressaare” mulle eriti ei meeldinud, aga ega ma eeldanudki, et meeldiks, kõike kokku võttes oli valdavalt ikkagi positiivne lugemiselamus ja kui koolilapsed tulevad tuleva talvel jälle “Minu…”-sarja raamatute kohta soovitusi küsima, siis seda Kuressaare juttu soovitaks küll, kuigi lõpupeatükid kiskusid liig päevapoliitiliseks kätte ära.

Manfred Kalmsten “Raske vihm”

Raamatukoguhoidja 1 tõmbab riiulist raamatu välja ja näitab kolleegile: “Ma olen viimase jutu juures ja see raamat on hea!” Raamatukoguhoidja 2 vaatab raamatut ja vastab: “Ja mida mina siis kogu aeg räägin!” Lugeja läheb mööda ja hakkab raamatu autorit-pealkirja üles kirjutama, kui selgub, et tegu on täitsa vaba raamatuga, võtab lugeja raamatu rõõmuga kaasa, olgugi, et ta rohkem raamatust midagi muud, kui et raamatukoguhoidjad seda üksteisele kiidavad, ei tea. Paar päeva hiljem küsivad paar situatsioonist kuulnud tuttavat veel üle, et mis raamatust juttu oli…

***

Sai siis raamat läbi ja peaks nagu midagi kirjutama ka.

Esiteks vabandused, et oleks võinud ju Kalmsteni jutte juba varem lugenud olla ja et tegelt ma olin üsna üllatunud, et see jutukogu nii hea lugemine oli.

Mulle meeldis siin nii palju asju. Kirjutamise stiil on kohati selline natuke poeetiline, mis õnneks ei lähe ära ilukõneluseks, kohati reaaliat, mis ei lähe rämedaks, lobedalt ja voogavalt, sõna järgneb sõnale nii loomulikult, ei paista mingit konstrueeritust. Kalmsten on suurepärane meeleolude looja ja suurepärane uute ja huvitavate keskkondade looja. Seda uue asja tasub rõhutada, sest ulmeski on omad stambid, aga Kalmsten võtab neid kasutada siis, kui see talle kasulik on, kuid mõtleb iga loo juurde mingi seninägematu uue nurga või keskkonna või arengu või vahel koguni uue sõnavara. Ma arvan kohati aru saavat, kus on Kalmsteni eeskujud ja mõjutajad ja ma lihtsalt istun ja hõõrun käsi, et küll on tark poiss, et on osanud oma eeskujudelt näpata just need kõige tugevamad ja mõjuvamad võtted ning eeskujude nõrkused on halastamatult ukse taha visatud. Dialoogid — jee, ma just lugesin mingit kirjutamisteooriat, et vähe sellest, et iga tegelane võiks oma hääle ja tooniga olla, võiks ka arvestada, et sama tegelane suhtleb erinevate tegelastega erinevalt, kasutab erinevaid registreid, jäädes milleski põhilises siiski samaks. Ma ei tea, kas Kalmsten on seda teooriat lugenud, igatahes kasutab ta seda küll. Ja edukalt. Lugude ülesehitused on lugemist soosivad, tempod ja tempode vahetused kuidagi minu lugemisega väga sobivad, tegelased parasjagu lahti kirjutatud ja parasjagu varjatud ning usutavate motiividega. Valik, mida kirjeldada ja mida kirjeldamata jätta, sobis mulle päris hästi — kirjeldatust sain tegevuse-meeleolu-maailma piirjooned kätte ja midagi jäi enda fantaasia hooleks ka, et tühikuid täita. Ehk siis autor tuli poolele teele vastu, aga saiapudi suhu ei hakanud toppima :)

Juttude põhjalikult lahtikirjutamiseks ei ole mul praegu tuju, mainin vaid, et takkajärgi mõeldes olid lemmikud avalugu “Raske vihm”, kus oli tore seenine kuplialune linnake ja õige mitu pöörakut, ja “Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus”, kus vägagi trööbatud teema saab uue ja huvitava pöörde ning lisaboonuseks on rääkiv kass. Järgmine sats häid lugusid: “Kuuekandjad” (muusika ja maagia), “Lumemarjaveri” (lumevaikus), “Põgeneda rottidelinnast…” (puändiga postapo) ja “Tundmatu surm” (soo ja sisalik) ja lugudepaar “Valitsusaeg I – Kroonitants” ja “Valitsusaeg II – Kuningaringlus” (paroodiahõngune sekeldamine). Pisut vähem läksid mulle korda “Loheisand” (lõke, neid ja lohe), “Optimus – plekid paradiisil” (küberpunklik lugu) ja “Murtud süda” (alternatiivajalugu). Päris sellist lugu, mis mind täitsa õlgu kehitama oleks pannud, selles kogus polnudki.

Kui küsida, mis oli siin raamatus minu jaoks see kõige-kõige, siis vastus on, et õhustik. Süngevõitu, kohati meeleheitlik ja kohati tegudele utsitav, segu müstikast ja realistikest argumentidest, lugejat omi mõtteid edasi mõtlema õhutav atmosfäär oli mu meelest kõikides lugudes sees.

Kätlin Kaldmaa “Hundi taltsutamine”

Novellikogu. Ma olen selle raamatu lugemise järel ühteaegu ülevas vaimustuses kui sügavalt pettunud.

Mis mulle kohutavalt meeldis, oli stiil — sõnad, mida autor on valinud, vormimängud, ülesehitused, tempod, voolavus, voogavus, kujundusvõtted, meeleolude ülesehitamise oskused jne. Mis mulle ei meeldinud, oli sisu — et ma ei saanud aru, et milleks ja miks jälle tõsieluliste tätšiga. No milleks-poolele annab veel vastuseid välja mõelda — et osalt eneseteraapia ja hinge pealt ära, kohati oli koomikataotlusi ja üsna laialt seda “märka imet elu pisiasjades”. Aint et see pisiasjadeime on minu jaoks liialt kulunud mõte ja võte, koomika puhul sain aru taotlusest, aga lugedes ei tulnud mul naljavirvendustki, ning hinge pealt ära oleks luuletustena parem olnud, sest ma tundsin küll kaasa autorile, aga mitte autori kirja pandud kirjanduslikule minale. Tõsielulise tätši puhul ma tean, et ma istun selle seisukohaga üsna üksi kuskil saarekese peal, aga mulle ei meeldi, üsna aktiivselt ei meeldi, kui kirjanikud tegelikkust proosasse valavad, selle asemel, et oma fantaasiat kasutada, sest esiteks on see igav ja teiseks võib keegi haiget saada, aga see on minu isiklik probleem, seega ma soovitan siia kogusse sisse vaadata küll.

Nimilugu “Hundi taltsutamine” oli siit kogust mu lemmik.

Kätlin Kaldmaa “Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas”

Kaunilt kujundatud pisike poeetiline fragmentaarium väga isiklike olupildikestega ühest väiksest külast Kreekas ja ühest väiksest külast Islandil. Pisut petukaup, sest nii õhuke, isegi luulekoguks oleks mu meelest liialt õhuke. A nu, meeleolupilte, eluolu ja mõtterännakuid on üsna tihkelt.

Ketlin Priilinn “Emily raamatuklubi”

Segu naistekast ja väga mahedast krimist. Mulle tundub, et autor on hoolega kuulanud-vaadanud, mis inimestele raamatutes meeldib ja selle siis kenasti kõrva taha pannud ning nende teadmiste põhjal raamatu kirjutanud. See ei ole etteheide, sugugi mitte, pigem tunnustustus kirjaniku suurepärasele käsitööoskusele ja turusituatsiooni tabamisele. Ma usun, et seda raamatut saadab lugejamenu. Mulle, ja ma usun, et väga paljudele tulevastele lugejatele, oli see kerge parasjagu põnev ja parasjagu tuttavlik meelelahutuslugemine. Ainus asi, mille kallal ma nuran, on rõivakirjeldused, aga ma olen vist selle koha pealt mingi imelik ka, mind on paljudes muudeski raamatutes rõivakirjeldused häirinud. Muidu kulges lugu mõnusalt tuta-tuta-tuttaa raamatutest pereprobleemideni, krimiloost suhtelooni, tööst sõpradeni ja nõnda edasi ja nõnda tagasi :)