Eva Roos “Teistmoodi mööblipood. Nähtamatu tüdruk”

See ei ole punkti täitmine lihtsalt lasteraamatuga, Eva Roosi “Teistmoodi mööblipoe” esimene osa meeldis mulle täitsa hästi ja ma tahtsin järge lugeda juba siis, kui see kirjutatudki veel polnud.

Minu jaoks läks selle osa algus kuidagi natuke venimisi, aga hetkest, mil Matilda ehk Matu mööblipoodi sisse astus, läks lugu käima, hoogsalt, ootamatute nükete ja mõnusa sõnastusega. Mis mulle eriti meeldisid, olid Matu arutlused nähtamatusest ema ja isaga, see osa oli kuidagi eriti südamlik, helge ja hariv. Võõrsõnu sai kokku mu maitse jaoks sutsu liiga palju — vaene Piru! — aga loo seisukohast oli see päris tore võte. Ja kui mul meeles on, siis ma hakkan edaspidi raamatute liigitamisel kasutama kategooriat “nebuloosne ulme” :) Didaktikat oleks võinud kröömikese vähem olla, aga ehk see paistis ainult mulle nii ja laps-lugejad seda ei märka, sest suuremalt jaolt oli see värvika tegevustiku ja/või värvikate tegelastega ja/või värvikas sõnastuses edasi antud.

Igatahes on mul suured lootused järgmiste osade suhtes :)

Asko Künnap “Minu riik”

Asko Künnapi luule on minu jaoks romantiline, mänguline, müstiline, irooniline, hämar, sünk, seosetihe, üllatav ja ilus. Piisavalt paljusõnaline, et ette antud teemasse sisse minna, ja piisavalt vähesõnaline, et luuletustest oma fantaasiatega edasi minna. Künnap võib võtta ette terve maailma või üheainsa väikse toa ja teha sellest imeriigi, helgema või sarkastilisema ja mõnikord mõlemat korraga ning lasta neil riikidel siis raamatulehekülgedelt kaugemale asuda. On omaette võimas, kuidas ta fantastilised pildid tabavad reaalsust ning realistlikud sõnavalikud turgutavad fantaasiailmu. Hämmatavalt täpselt tajub ta mu jaoks Lõuna-Eesti olemust, neid luuletusi on vähe, aga need on kuidagi nii õiged. Tema armastusluuletustes on romantikat just mulle sobival määral. Ma ei tea, mis kana Künnapil kirikuga kitkuda on, aga ju siis on, mõned norrabläkimehed käiksid ilmselt kõrvadel, et mõni luuletus laulusõnadeks saada. Kui olla kuulnud, kuidas Künnap räägib või oma luuletusi loeb, siis see rütm ja häälekõla tulevad raamatuisse kaasa. Raamatutes annavad luuletustele oma lisadimensiooni kujundus ja illustratsioonid, mis stiililiselt ei ole võib-olla just minu maitse, aga mis mind tegelikult alati ikkagi võluvad ja oma maailma sisse tõmbavad ja alati raamatuga nii imehästi kokku kõlavad. Teistes luulekogudes vast vähem, aga siin on küllalt seda ainest, mis annaksid tahtmise korral selle kogu ka gooti subkultuuri alla panna, st siin on olemas mitmed aspektid, mis mind ka gootikute juures veetlevad.

Üks möödundsügisene pooletunnine intervjuu:

Ave Taavet “Valerahategija”

Jutukogu. 14 juttu, millest osad koosnevad omakorda juttudest.

Lugeda oli päris huvitav. On huumorit, on kurbust, on mõtisklust, on mõttevabadust, on vahvaid vihjeid, on ootamatuid sõnavalikuid ja seoseid. Jutud on lopsakad, käänulised, unenäolised. Heinsaarelikud. Ja siit tuleb ka mu mure, et liiga heinsaarelikud. Heinsaar on juba mitu aastat ja mitu raamatut meiega oma unenägusid jaganud, kas meil on juurde vaja üht noor-nais-heinsaart? Mulle tundub, et ega nii väga ei ole, ma tahaks pigem Ave Taavetit lugeda, kogumiku algus- ja lõpuloos ja vahel ka mõnes teises loos ma näen Ave Taavetit ka täitsa olemas olevat. Ehk on teda tema järgmises raamatus rohkem.

Ave Taavet on ka kunstnik ja filmitegija.

“Ülestõusjad ja kodukäijad”

Tosin ulmejuttu elavatest surnutest.

Mann Loper “Kungla rahvas” — pildike sellest, kuidas kultuurimälu digiteerimise projekt hakkab elama oma elu. Üsna tuntud troop, et muutuste käivitajaks on teistmoodi laps, on täitsa osavalt ära kasutatud. Kirjutamisstiil on vist meelega pisut vanamoeline, aga lugemine oli üsna meeldiv.

Indrek Hargla “Toonela tagasitulek” — kosmiline etnoõudus. Jee! Just seda tüüpi lugu, mida ma Harglalt ootan: paraja lobasusega ja huvitavate tegelastega omapäraselt folkloristikat kasutav põnevalt keriv lugu. See kosmosevärk on boonus :) Üks kogumiku lemmikutest.

Joel Jans ja Agur Tänav “Maatriksilaev” — patriootlik Matrix, piisavalt omanäoline, et plagiaadis mitte süüdistust saada. Selle tandemi kohta ootamatult turvaliselt kirjutatud ja kulgev lugu. Ma ei teagi, mida sellest nüüd nii väga arvata, aga meelde see lugu igatahes jääb.

Meelis Friedenthal “Kõik äratatakse ellu” — lugu algab I Maailmasõja päevilt ja lõpeb vist kuskil kuuekümnendatel. Kõik äratatakse ellu, aga õnne õuele ei saabu, düstoopia lehvitab tiibu. Ingel, vist tiivutu, aga mõõga ja sõnumiga…

Heinrich Weinberg “Karmavõlg” — selles loos on pisut seda “Tõrkeotsingu” maailma ja meeleolu, lisandunud on haldjad, trollid, päkapikud ja maffia asemel on lihtsam krimiliin. See lugu mulle täitsa sobis ja selles maailmas toimuvaid lugusid loeks veelgi.

Mart Kivastik “Tema tädi pärandus” — Kivastiku ulmelisema kandi lood on mulle päris hästi meeldinud, realistlikuma suuna omad mitte. See jutt oli valdavalt selle realistiku sätungiga ja mulje on pigem, et ehh, no milleks…

Kadri  Pettai “Taranditagused” — mõnusa stiili ja jutujooksuga, hea eluolukirjeldusega, toredate karakteritega, täitsa huvitava teispoolsusega jutt. Kahju ainult, et lõpp tuli kuidagi äkki ja jäi liiga lahti.

Mart Sander “Peiteaeg” — täitsa kobe ulmejutt Sandrilt, et üldjoontes jääb mu meelest alla kogumiku keskmise, aga mu senise Sandri-lugemuse skaalal on see üle keskmise Sandri jutt, niiet lugemiselamus on pigem positiivne.

Jaagup Mahkra “Kõtse talu elajajad” — stiilipuhas etnoõudus. Võrdlust Kitzbergi “Külajuttudega” võetagu komplimendi, mitte etteheitena. Laval on Eesti külaelu, nii 19. saj. paiku, jutustamisstiil pajatav-rahulik, sündmused … nojah, seda lugege ise.

Peeter Helme “Tööjõureform” — poliitika, meditsiin, zombid. Üsna keskpärane jutt, lausestamisoskust Helmel on, aga idee ja karakterid on nõrgavõitu.

Joel Jans “Hallvanake ja Ussikuningas” — etnoküberpunk. Tegevus toimub “Vinguvast jalaluust” tuttavas Kreutzwaldi mängumaailmas ja ma loeks Jansi sedasorti jutte üha edasi :) Üks kogumiku lemmikuid.

Tuuli Tolmov “Elava surnu päevik” — inspireeritud Euroopa keskaja maagidest, alkeemikutest, rännumeestest, vampiirilegendidest ja idamaistest muinasjuttudest ning see on üsna maitsekat tänapäeva üle tõstetud, seda ajaloolisust ja teatavat vanamoelisust oli kaasaja ja lähitulevikuga päris osavalt timmitud.

Kokku üks ilusa kujundusega kirju kogu ja suurem jagu jutte lähevad sinna õnnestumise poolele. Jah, soovitan lugeda.

Jürgen Rooste “Kõik tänavanurkade muusikud”

Mis on luule? Kes on tänavanurkade muusikud? Mis saab pärast Päikese loojumist porilompi? Kas Smaug on ärganud? Kuhu peita oma sisemine hiir? Mis toimub püssirohujuuretasandil? Kesse karja koju kärgiks? Mes sääl kodo om? Mida teha või tegemata jätta tõniselaupäeval? Mis juhtub laupäevaõhtuses Tartus? Aga argipäeviti ja -öiti Taanilinnas? Kelle silmist otsida kirikindakirju? Kas kaelkirjakpiiga läheb lage värvima? Mida tähendab vabadus? Kes kellega noris? Mis särab tekstitihnikus? Mida riputada Facebooki? Kas elu on lill?

Vastuseid neile ja paljudele teistele küsimustele võib otsida ja leida Jürgen Rooste uuest luulekogust “Kõik tänavanurkade muusikud”.

Kirjatüki stiil on näpatud Loterii blogist.

2013, ilmus Lugemissoovituse blogis

 

Kaja Sepp “Vastassuunavöönd”

Mul on hea meel, et Epp Petrone on Kaja Sepa üheksakümnendatel ajakirjanduses ilmunud jutukesed kokku kogunud ja välja andnud. Neid jutte ma omal ajal ajakirjandusest lugema ei sattunud, küll aga on mul meeles kahjutunne, kui Kaja Sepp oma ajakirjanikutöö lõpetas, sest tema artiklid olid mu meelest südamega, heas sõnastuses, omapärasest vaatenurgast ja mõnusa pehme huumoriga kirjutatud.

Jutukogu lugude lahterdamise raske töö on Kaja Sepp eessõnas ise ära teinud: “… valisin liigituse aluseks ööpäeva. Ere päikesesära, mil mured on sama naeruväärselt lühikesed kui varjud, kummalisi mõtteid tekitav salapärane videvik, ürgseid hirme esile kutsuv pimeöö ning uue päeva rahulik koidik, kus hommikusest hallusest hoolimata peitub ometi lootus uuele ilusamale päevale.”

See kogumik on üks kähkune lugemine — parasjagu paarkümmend minutit bussisõitu linnast maale ja teist samapalju maalt linna tagasi.

Minu jaoks oli siin kolm suurepärast lugu: “Röövkass”, “Soovide täitumise öö” ja kogumiku nimilugu “Vastassuunavöönd”. Üldse olid kaasahaaravamad jutud videviku- ja ööpoolelt, olgu siis ulmelisema sätungi või tumedamate teemade pärast. Päeva- ja hommikulood, kus ju ka oma valukohad olemas, panid pigem õlgu kehitama, aga päris raisatuks ma nende lugemisele kulunud aega ka ei pea, kui mitte muud, siis üheksakümnendate hõngust andsid nad edasi küll.

2015, ilmunud Lugemissoovituse blogis

Heinrich Weinberg “Tõrkeotsing”

Ma olen Weinbergi lugemist ikka edasi lükanud, isegi siis, kui “Tõrkeotsing” sai Stalkeri, siis ma keerutasin raamatut käes ja jätsin ikkagi lugemata. Mõnes mõttes oli mu sisetunne õige — Weinberg ei ole minu veregrupi kirjanik –, aga teisalt on mul hea meel, et ma nüüd lugesin, sest uudishimu sai oma osa kätte ja lugemisrõõmu jagus ka. Ja ma ei imesta sugugi, et see teos Stalkeri sai.

Raamatus on hulk teemasid ja detaile, mille hulgast lugeja saab valida, mida oluliseks pidada ja millele kaasa elada: alternatiivajalugu, militaarteemad, kriminaallugu, teaduse areng, kloonid, eksperimendid, loodus, psühholoogia, ametkondlikud rivaalitsemised, kättemaks, spionaaž, isikulood, kohalugu (ma nautisin Tartu kirjeldusi) jne. Ometigi ei tee teemaderohkus romaani laialivalguvaks, vaid moodustab üsna parajalt doseeritud buketi. Kõik teemad ei ole mu meelest just ühtviisi usutavalt välja kukkunud, aga kokkuvõttes täitsa korralik ulmelugu. Seda enam, et kesksed tegelaskujud on suhteliselt omanäolised ja meeldejäävad.

Ahjaa, mõned detailid mõjusid täna lugedes teistmoodi, kui oleks olnud paar aastat tagasi ilmumisajal. Ja kui küsida, et kas mul oleks endast kahju olnud, kui see raamat oleks lugemata jäänudki, siis ei, ei oleks, aga lugemisest ka kahju ei ole.

Lõpupilt on Kõrvemaast, foto Aleksandr Abrosimov: 

Piret Bristol “Paralleelmeri”

Kui ma olin lõpetanud Piret Bristoli raamatu “Paralleelmeri”, siis esimene emotsioon oli soov öelda autorile aitähh. Päris hea lugemine oli.

“Paralleelmeri” koosneb omavahel üsna lõdvalt seotud juttudest. Teemaks inimesed ja kohad, mälestused ja seosed, juhused ja juhtumised, uned ja elud. Kõik kuidagi väga isiklikud, kuid samas nii äratuntavad. Mustade seintega erakat on paljud näinud, erinevus on detailides. Kohtumised Kirjaniku, Filosoofi, Kapteni ja Sellega, Kes Ei Tea, Kes Ta On võivad moonduda kohtumisteks Kunstniku, Ajaloolase, Metsavahi või Sellega, Kes Teab, Kuidas Asjad Peavad Olema. Salaruumid, mis muudavad ajas ja mälus kohta või asuvad ainult seal, kus teadja silm neid näha võib, on Tartus olemas. Ja üllatust, kuidas üht mõttelõngajuppi harutama hakates hoopis kaugetele mõtterännakutele jõutakse, on vast ka igaüks kogenud. 

See tuttavlikkus pole kummatigi sugugi igav. Selle eest kannavad hoolt eelkõige omamoodi mõtted, laused, sõnad ja sõnastused. Kuigi tekst on parasjagu nii napp kui võimalik ning eelneva ja järgnevaga tugevas seoses, olgu siinkohal üks mulle eriti silmahakanud jutukatke ka ära toodud: “Usk tõenäosusesse ei tasu ennast kunagi ära. Raamatud on meil selleks, et usuksime ebatõenäosusse.” (lk. 61)

Raamatut võib soovitada nii neile, kel aega napib – lugedes keskmiselt paarileheküljelisi jutukesi näiteks üks hommikuse kohvitassi juurde, üks lõunapausi lõpuks ja üks õhtul enne magamaminekut – on 21 päevaga* raamat otsas (seda enam, et raamat on piisavalt väikses formaadis, et seda käekotti panna ning piisavalt hea kujundusega, et seda avalikult kotist välja võtta), kui neile, kel aega küll – need saavad siis parimate kohtade kallal mõnusalt mekutada ja omi mälestusi edasi heietada.

_______________________

*Meie raamatukogus on laenutusaeg on 21 päeva :)

2008, ilmus Lugemissoovituse blogis

Jürgen Rooste “Vana hiire laulud”

Jürgen Rooste kogude lugemiselamused on mul kuidagi valsitaktis: 1; 2; 3; 1; 2; 3 ehk mõh?; ahah; ouau!; mõh?; ahah; ouau! “Vana hiire laulude” lugemine läks sinna “ahah” kategooriasse.

Selles luulekogus on päris palju: ehedat emotsiooni, toredaid keele- ja mõttekujundeid, ootamatud võrdlusi ja teraseid tähelepanekuid, sotsiaalkriitilist pilku ja endassevaatamist, armastuse hellust ja argielu räsi. Aga midagi on nagu puudu… või üle… või… võib-olla on see lihtsalt teemade ja stiilide eklektilisus, mis mind segama jäi. Mõned näited teemadest ja stiilidest:

Algab luulekogu koolikiusamisteemalise poeemiga:

/ see ongi see et kui ma nüüd
näen siukest kiusajat
jobu siis ma löön vastu
ja löön nii palju et ta enam
ei tõuseks — ja see ei tee mu olemist paremaks
see ei tee midagi paremaks / (lk. 13)

Vahele iroonilist-satiirilist ühiskonnapeegeldust:

/ hommikuti õgime end
täis me kaerahelbeid
õhtul läeme valima
õigeid eesti helmeid / (lk. 16)

Sekka arutlusi luuletajaks olemise rollist:

/ ma tean
valetan end hulluks luuletajaks
alkohoolikuks geeniuseks bukowskiks
valetan nii hästi
et jään ise uskuma
olen rollis veel öiti ja
hommikuti

siiski kui mu etendus ammu
lavalt maha on võetud / (lk. 51)

Ja lõppeks nunnud kiisusalmid:

/ kass käib üle minu
ma olen talle üks
muhe küngas mis

aeg-ajalt üles tõuseb
ja süüa
paneb

ja kurgu alt kratsib
säält kus on see arm
millel karvad ei kasva / (lk. 56,57)

Mis sinna luulekogusse veel mahtus, saab igaüks huvi korral ise lugeda.

2016, ilmus Lugemissoovituste blogis

Paavo Matsin “Kongo tango”

Budapest, London, Kairo, Brüssel, Praha. Rongad, ingel, krahv Saint-Germaine. Sufid, juudid, vabamüürlased. Briti rongameister, Tšehhi alkeemiateadur, Belgia kelner. Legendid, legendid, legendid…

Kuidas need pusletükid omavahel kokku käivad ja millised tükid siit nimistust välja jäid, jätan ma lugedatahtjatele endile lugeda, ütlen vaid, et mu meelest olid põnevad nii tükid üksiti kui kogu pilt, mis pärast kokku sai.

Matsinilt olen ma varem lugenud “Gogoli diskot” ja too mulle ei meeldinud, ei olnud mu jaoks ei huvitav, originaalne ega vaimukas ja tundus liiga lõdva randmega kokku kirjutatud. “Kongo tango” oli hoopis teine tera, oli haaret ja taustatööd, kohalolutunnet ja fantaasialendu, mängu ilu ja ka rappimist. Mulle meeldib, kui mulle jääb mulje, et autor on teemaga kursis ja paneb raamatusse vaid need killud, mida peab just selle loo jutustamiseks vajalikuks, aga kuskil kirjaniku ajuriiulil on taustamaterjali mitme raamatu jagu, “Kongo tangost” mulle see mulje jäi. “Gogoli disko” monstrumsõnadest oli alles vaid sürpriis-kapriis, selle väljendi võis muu üsna täpse ja ladusa ning parasjagu tempot hoidva sõnajärje puhul ära taluda.

Kui siinseal on vaidlust olnud, et kas on ulme, siis ma erilist kõhklusalust ei näe, mu meelest tavaline urban fantasy, mu lugemisajaloost sobiksid võrdluseks vast enim Brom ja Charles de Lint.