Tiiu Lumberg “Investeerimine — põnevust pikaks ajaks”

Lugu raamatust, mida ma ei lugenud. 

Kui ma aasta alul palusin inimestel endale raamatuid soovitada, siis sain ma selle raamatu soovituse umbes sõnadega, et lase end üllatada. 

Naah, ma mõnda lehekülge proovisin lugeda ka, aga no ei, see ei ole minu teema, seda raamatut ma ei loe. No võib-olla püss kuklas loeks, loeks ja nutaks.

Palun ärge mulle enam selliseid raamatuid soovitage…

Urmas Nemvalts “Laura, Martin ja metsavana maailm”

Kingiks saadud raamat, mis trügis lugemisjärjekorras ettepoole :) Tegu on Tallinna Keskraamatukogu välja antud raamatuga, mille said Tallinna koolide esimeste klasside lapsed sel sügisel. Tore, et raamatukogu julges riskida ja tellis koomiksiraamatu. Ilus, värviline, õpetlik. Kohati liig näpuganäitavalt õpetlik, aga selle eest topelt soe ja värviline. Paralleelmaailmad, loodushoid ja hirmust ülesaamine. Ja ma juba tean, kellele see raamat edasi sokutada :)

Jaan Kaplinski “Teiselpool järve”

Kaplinskilt oleks valida paljut — et mida üle lugeda ja mõned asjad on mul lugemata ka. Aga kuna mul on pooleli mitu eriti lohisevate lausetega raamatut, siis hindasin seekord lühidust ja võtsin selle haikukogu. Loodust ja ilma ja argihetki ja igavikulisi tõdemusi. Osad haikud puudutasid sügavamalt, osad pigem pinnapealselt. Ma mäletan, et ma olen seda kogu varem lugenud, osad emotsioonid tundusid tuttavad, mõne luuletuse puhul oli tunne, et see on ajaga paremaks läinud, mõni oli küll ka ajaga mu jaoks tähendust kaotanud. Kokkuvõttes tasakaalus. Kui see kogu on lugemata, siis soovitan. Teksti on vähe, aga mõtteid palju. Kujundus on ka täitsa kena.

Katariina Roosma “Nutmata pisarad”

Minu jaoks oli see ühe hobiluuletaja täitsa atsakas luulekogu.

Kuidas ma teen vahet, kes on hobiluuletaja ja kes on päriselt luuletaja? Najaa, tunde küsimus, aga laias laastus võib umbes öelda, et minu jaoks hobiluuletaja kirjutab endast, see võib küll ka paljusid lugejaid puudutada, aga autori lähtepunkt on ainult ta ise, päris luuletaja vaatab ilma ja inimesi laiemalt, võib küll kirjutada läbi enda, aga suudab selle siduda mingite ühiskondlike suundumuste, nähtuste, trendide, õhkkonnaga, kirjandus- või niisama ajalooga (isegi siis, kui kirjutab armastusluulet). Ja on mingi tabamatu käsitööoskuse vahe, et kes on lihtsalt andekas sõnaseadja ja kes tunnetab sõna kaalu sügavamalt. Ja hobiluuletajad kipuvad olema hõredama tekstiga, st luuletuses on üks, äärmisel juhul kaks mõtet, päris luuletajad suudavad ühte lühikesse teksti suruda rohkem tõlgndamisvõimalusi. Aga kokkuvõttes on see ikkagi puhtalt lugeja tunnetuse küsimus (mis võib hakata omama kaalu, kui lugejaid on palju ja enamus arvamusi kalduvad ühele või teisele poole, või siis, kui lugejal on kirjandusteadlase tiitel).

Katariina Roosma kirjutab varjamatult endast. See ei tähenda, et ta luuletused lugejaid ei suudaks kõnetada või sügavamalt puudutada, suudavad ikka, vast küll mitte iga lugejat, aga arvatavalt päris paljusid. Luuletused on elust, armastusest, tööst, enda leidmisest — selline suht tavaline noore inimese maailma avastamine. Aga need luuletused ei ole igavad, vahele tuleb nii tuttavaid tundeid kui nutikaid ootamatuid sõnastusi. Ma veetsin täitsa toreda õhtupooliku noore daami sõnade seltsis. Üks sõna, mis luulekogu veel võiks iseloomustada, on see paljukasutatud “uussiirus”, igatahes ma tundsin, et autor on minuga aus ja see tundus sümpaatne. Ja pealkirjast hoolimata ei ole see läbinisti kurb kogu, lootust ja rõõmu pakutakse siin ka.

ma juba aastaid
homme hakkan tubliks
ja loodan
et ei ole ainuke

#lootussurebviimasena

 

***

Tegelt oleks siia punkti alla olnud võimalik võtta väga palju väga erinevaid autorid ja oleks võinud lugeda kolleegide raamatuid (Mairi Laurik, Eve Pormeister, Ago Pärtelpoeg), aga tuju tuli sihuke, et meie sekretär on Kristiina ja Kristiina ja Katariina on suht sarnased nimed ju küll.

Marianne Mikko “Naise koht”

Kui mult küsida, kas ma olen feminist, siis jah. Ma olen veendunud, et naine on inimene. Ma ei ole aktiivne feminist ega tunne eriti huvi feminismi teooriate ja erinevate lainete jne vastu, aga põhiprintsiip, et naise keha on naise oma ja Y-kromosoomi olemasolu ainuüksi ei ole kõrgema palga jaoks mõjuv põhjus, on mu meelest elementaarne.

Ilma väljakutseta poleks ma seda raamatut kätte võtnud. Ja sellest oleks isegi natuke kahju olnud, sest kuigi see raamat mulle erilisi avastusi või lugemiselamust ei pakkunud, siis mõnede teemade ülekordamine on mõnikord asja ette, sest paraku: “Naiste õigused pole kunagi kivisse raiutud. Iga põlvkonna naised peavad teraselt jälgima, et kord kätte võidetud õigusi neilt ära ei võetaks.”

Raamatu teemade ring on lai: hariduspoliitika, Eesti naisliikumise ajalugu, noppeid väliskogemustest, naine meedias ja avalikus ruumis jne. Need ei olnud mu jaoks eriti nagu peatükid, vaid pigem sellised natuke pikemad eri teemadel arvamusartiklid, mis tutvustavad probleeme, aga enne kui lahenduste pakkumiseni jõutakse, saab tähemärkide arv otsa. Aga ikkagi, meeldetuletuseks, mis on hästi ja kus on kitsaskohad ja vaade ajalukku, miks miski nii on, on see raamat täitsa asjaks.

Monica-Linde Klemet “Rinpotše. Ühe pühendumise lugu”

Kaasaegne olmeromaan. Täitsa ok oli lugeda. Kolmekümnendates abielupaar, kes püüavad välja nuputada, kuidas ühildada töö-, era- ja usuelu, nende omavahelised suhted ja suhted teiste inimestega, erinevaid rahvuseid ja karakteritüüpe, argielu ja eksootikat. Üks väheseid eesti autori teoseid, mis kirjeldab budismi igapäevaelus. Teose peateema on gurundus ja gurundusega seotud probleemid, aga igasuguseid argisemaid asju mahub siia raamatusse ka. Täitsa soovitan. Ok, teatud žanritaluvusaste peaks lugejal siiski olema.

Joonas Veelmaa “Alaska”

Nõndaks. Noore mehe debüütkogu. Väljast roosa, nagu viieaastase plika barbiunistus või vanaema vannituba. Sees noore mehe vingumised. Ojaa, mõned luuletused tekitasid ju äratundmist ka, aga kokkuvõttes – oli siis seda nüüd vaja? Autorile kindlasti, aga lugejale? Ei, halb ei olnud, aga mul oli tunne, et ma olen kõike seda juba lugenud, natu teises sõnastuses küll, aga põhimõtteliselt … ei midagi uut ja värsket ega üllatavat. Ja oma vanuse lisandudes on mul tüüpilistele noore mehe virinatele juba natuke raske kaasa elada ka. Aga nooremale lugejale võib-olla kannatab see „Alaska” täitsa lugeda ja võib-olla isegi meeldib ja võib-olla on avastuslik … Niiet vastus eelnevale küsimusele — no vast ikka on lugejaid ka, kellele seda luulekogu vaja on, lihtsalt mulle ei ole. Kirjastus reklaamib luulekogu kui humoorikat, ma ühe huumori poole kalduva luuletuse isegi leidsin :)

Ma sain tausta uurides teada, et Joonas Veelmaa on nimega “Pöial on jala Alaska” fb- ja instaluule viljeleja. Jaa, sealsesse keskkonda sobivad need luuletused küll ja sealses keskkonnas mõjuvad need kohati isegi kuidagi tähenduslike ja tabavatena. Sama asja paberile ületõstmine ei ole mu meelest õnnestunud. Aga mul on see mure varemgi olnud, et netis täitsa heana tundunud tekst mind paberil enam üldse ei kõneta. Niiet lugege ise, paberit ja netti, mulle tõenäoliselt sellest ühest maitseproovist piisab.

 

Sass Henno “Mina olin siin. 2. Tagasitulek”

Kaua tehtud, kaunikene. Või kuidas see rahvasõna käiski. Seda raamatut on küll kaua tehtud. Kaunikene? Najaa, päris esimese osa tase ei ole, aga väga palju puudu ka ei jää. Ja olgem ausad, see esimese osa latt oli ikka väga kõrgel ka. Esimest osa lugesin siis, kui see ilmus, vahepeal üle lugenud ei ole, niiet mälestused pole just kõige värskemad, aga midagi on meeles ka, et võtta võrrelda seda esimest ja teist osa.

Ausus — See, kui südamest on tahetud kirjutada, või tasakaal, et kui palju on autori/tema sõprade kogemusi ja kui palju on seda ilukirjandusega tihendatud, on vist umbes sama.

Vihasus — Kui esimeses raamatus oli autor vihane kuidagi sihitult ja kogu maailma peale, siis siin teises osas on see viha suunatum, osalt teadlikult ja osalt, ma arvan, et autorilgi teadvustamata.

Keelekasutus — Oleks nagu natuke muutunud. See tänavakeel on endiselt ehe, aga mulle tundub, et teises osas on sellega pisut tagasi tõmmatud. Seeeest tundub asi lihvitum, teksti voolavus on võib-olla isegi sutsu parem siin teises osas.

Usutavus — Jaa, olemas mõlemas loos. Iseäranis, kui panna see ajastu konteksti. Aastatuhandevahetus oli hoopis midagi muud kui on praegune üldine ühiskondlik foon. Et ma mäletan neid meeleolusid, aga ma ei näe juba ammu sedasorti asju enda ümber.

Rass — Kui esimese osa Rassi ma suutsin isegi kuidagi mõista, et valed valikud küll, aga ma sain nagu aru, mis pinnalt need tulid, siis teise osa Rassi hästi ei suutnud. Olen ma ise vanemaks jäänud või on autor Rassi natuke teistsuguseks kirjutanud või midagi muud või nende kombo.

Pätipoiss eliitkoolis — Kui muidu võiks öelda, et paljud asjad on ühiskonnas võrreldes paarikümne aasta tagusega edasi läinud, siis see on küll üks punkt, mis on tagasi läinud. Siis oli võimalik, et kui poisil on ajud, siis ta sinna eliitkooli ka saab ja seal püsib, tänapäeval ainult ajudest ei piisa.

Vägivallavastasus — Kas vägivalda kirjeldav raamat saab olla vägivallavastase sõnumiga? Ilmselgelt saab. Kuigi mulle tundub, et esimesse ossa sai see natuke kogemata sisse kirjutatud ja teise ossa natuke liiga teadlikult sisse kirjutatud.

Tartu — Esimene osa oli väga Tartu, ma olin nii kohutavalt pettunud, kui film tegevustiku Tallinnasse tõi. Teises osas oli seda tartulikkust sutsu vähem, aga minu jaoks siiski oli Tartu täiesti tuntavalt kohal.

Kas soovitan — Ikka. Nii esimest kui teist osa. Nii noortele kui nende vanematele.

Marje Aavik “#Koduõpe”

See raamat ei ole kindlasti esimeste hulgas, mis mul pähe tuleks, kui vaimsetest probleemidest noortekirjanduses teemana ette öeldakse. Ka ei oleks see mu esimene valik, mida noorele lihtsalt noortekirjandusena soovitada. Aga tasapisi ja oma nurga alt on siin päris paljudest asjadest, muuhulgas ka vaimsest tervisest, juttu ja halb see raamat ei ole. Võib-olla liig teadmiskilde täistopitud, (võlts?)positiivne, väljajätteline, liig korraliku keelekasutusega ja aeg-ajalt ebausutav (oleks autor peategelaseks poisi asemel tüdruku võtnud, oleks mu jaoks usutavam olnud), aga üldjoontes kannatas lugeda küll, mingid jupid olid täitsa noortepärased ja mingid jupid katsid olulisi teemasid (ja mingid jupid on tõenäoliselt koduloolise väärtusega, ilukirjanduslik hetkejäädvustus sellest, milline oli Viljandi 2019. aasta kevadel). Ja tegelt võib mu ebalus tulla põlvkonnavahest, ega need tänapäeva noored ongi vist üldjoontes korralikumad kui meie ajal oldi.

“Päeviku pidamine aitab mul mõtteid ja tundeid väljendada, ärevusega toime tulla ning mingeid imelikke sisemisi pingeid, mida see eriolukord minus tekitab, maandada.”

Vaimse tervise poole pealt oli teemadeks lein, suhtlemisbarjäärid, oma mina leidmine, depressioon, kohanemine, ühtteist veel. Probleemide tõstatamine oli küll tihtipeale kuidagi distantsilt, mitte emotsionaalse sisseelamisega (kõige paremini oli mu meelest lahti kirjutatud leina-osa), aga pluss oli see, et välja oli toodud ka mõned üldlevinud lahendused, raamatust õhkus veendumust, et kui on miskit kehvasti, siis üldjuhul saab seda olukorda muuta või sellega toime tulla. Peategelane on 13-aastane poiss ja raamat on päeviku vormis. Omapärase sisukujunduse eest tuleb lisapunkt :) (See oli see osa, mida ma isegi uskusin, mu tädipojal on umbes sarnane ümar, hästi loetav, ühtlane, ilus käekiri :) )

Taavi Turk “Minu Taani”

Kaks moeinimese minu-maad on ees olemas, võib-olla on mõni veel, aga mina tean Urmas Väljaotsa “Minu Pariisi”, mis oli mulle natuke pettumus, ja Anu Samarüütel-Longi “Minu Londonit”, mis oli mu jaoks teistpidi üllatus, ma ei osanud kuidagi oodata, et sellest saab üks mu lemmik minu-maadest. Taavi Turgi “Minu Taani” läheb sinna vahepeale, eks aeg näita, kuhupoole mulje päriselt settib.

Jutustamisstiil — pealt keskmise, et igav just polnud ja mõned toredad nükked olid olemas, aga neid nükkeid ja värve oleks võinud pisut julgemaltki olla.

Informatiivus — jaa, olemas, kes iganes soovib minna Taani õppima, tööle või pikemale reisile, saab siit raamatust kindlasti rodu kasulikke näpunäiteid.

Eraelu — no kuidas võtta, sõpru ja seltsielu on küll, aga mul on tunne, et mingid peatükid on kirjutamata jäänud. Aga ma ei arva, et kõiki valgeid kohti peaks ilmtingimata täis joonistama, niiet ok.

Koolielu — seda oli omajagu, aga ma oleks seda veel rohkem tahtnud :) Õpetajate galeriid või tsiteeringuid loenguist või pikemalt tööst kollektsiooniga ja kui mitu neid kollektsioone õpingute ajal õieti pidigi siis tehtama jne.

Aga igatahes on see raamat, mida soovitada noortele, kes mõlgutavad mõtteid välismaale õppima minna. Sellest raamatust (nagu ka Anu Samarüütel-Longi omast) kumab läbi, et kui teil on huvi, tahtmist ja võimalusi, siis minge, arvestage ka tagasilöökidega (et need ei tabaks täieliku üllatusena), aga ikkagi minge :)