Merle Sild “Karlova pruudid”

Lugesin selle raamatu läbi sisemise sunnihäälega, et lugemise väljakutse ja kodulooline mõõde. Esialgu tundus, et kõige positiivsem lause, mis ma suudan selle raamatu kohta öelda, on, et nii halb ei olnud, et oleks vanduma pannud. Need lugejad, kes otsivad “elust ja inimestest”, võivad isegi keskmiselt hea lugemiselamuse saada, sest on mitu põlvkonda naisi, suhtekeerkäike, ajastukirjeldusi ja kinnisvaramuresid, autor on oma loo ja saladused läbi mõelnud, ülekonstrueeritud küll tundus, aga pigem olgu nii kui loogikaaukudega. Stiil ei ole hea, aga otseselt halb ka mitte. Unenäod olid kirjanduslikkust lisav võte, kuigi ma isiklikult seda võtet ei salli, siis siia raamatusse kuidagi sobis. Ajaloodetailidega oli nii, et mõni asi võis ju kuskilt tuttavgi ette tulla, aga mingid asjad olid sellised, et tuli tahtmine toriseda, et nii see nüüd küll ei olnud. Aga eks meil kõigil ole oma kogemus ja vaatepunkt. Tegevustik ka just usutavusega ei hiilanud, aga see asjaolu segas kuidagi vähem. Et mulle see raamat ei meeldinud ja ma ei usu, et see kunagi kellegi lemmikraamat oleks, aga et mõnele lugejale ajaviiteks enamvähem sobib, seda võib küll olla.

Merle Sild on kunstnik. Ma toon siia näitena mõne lillepildi, kuna need tunduvad raamatu meeleoluga kõige paremini sobivat, aga tal on ka maastikke, figuure, abstraktsemat ja igast muud, näiteks kangadisaini. Mõned ta pildi meeldivad mulle päris hästi.

Triin Tasuja “Armastust on ja armastust pole”

Triin Tasuja luulekogu hakkasin lugema poolkohustuslikus korras, aga see lugemine mulle päris sobis. 1989. aastal sündinud Triin Tasuja sai oma esikluulekogu “Provintsiluule” eest 2009. aastal Betti Alveri preemia.

2011. a ilmus tema teine luulekogu “Armastust on ja armastust pole”, kus Triin Tasuja kirjutab veenvalt, kaasahaaravalt ja mõtlemapanevalt noore inimese muredest, ängidest, hirmudest, lootustest, ja meeleheitest; kokkuvõttes elust ja armastusest. Esikkogu taotluslik rabedus on saanud kindlamad toonid ja selgema väljenduse ning paljudele, eriti neile, kes kunagi Tartus kõrgemas koolis käinud, peaksid meeleolud, situatsioonid või mõttekäigud mingitpidi tuttavad olema, see heiastus ootaski Triin Tasuja pea-püsti-mässumeelset (kui laenata iseloomustavat sõnastust Jürgen Roostelt) luulesse valamist.

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Hugo Vaher “Punk ei ole surnud”

Punk on minu jaoks eelkõige omadussõna, mille tähendusväli on umbes selline: midagi pigem positiivset; segane, hooletu, kirev, narmendav, energiline, ootamatu, lärmakas, kontrastne, entusiastlik, isepäine ja norme eirav; kiirustades ja ülepeakaela tehtu, aga siiski efektselt välja tulnu; segu siirusest ja teatraalsusest, kätteõpitud poosidest ja vabast mõtlemisest, eputamistahtest ja maailmaparandamisest; pisukese koomilise varjundiga. Ja sellisena ei sure punk mitte.

Mulle meeldib pungi juurde kuuluv väljendusvabadus ja suhtumine, et ega sa enne ei tea, et sa midagi oskad, kui sa proovinud pole, seega proovi, katseta ja loo. Pungist eemale panevad mind hoidma üle võlli minna võiv agressiivsus ja optimism.

Võrdluseks pungist Wikis.

Raamatust

Ühelt poolt on tegu noorsooromaaniga, st kirjeldatud on noore inimese, antud juhul keskkooli lõpuklassi õpilase, küpsemise, kujunemise ja arengu lugu. Teisalt jääb kirjeldatud noorpõlv ligi veerandsaja aasta taha ja seetõttu määratud pigem vanemale põlvkonnale. Mõneti meenutab see Aidi Valliku raamatuid “Kuidas elad, Ann?” ja “Mis teha, Ann?”, kus jooksid paralleelselt teismelise  ja tema vanemate lood ja mis püüdsid nõnda lugejaks nii noori kui nende vanemaid.

Noorsooromaanile viitavalt on raamatus käsitletud aegumatuid teemasid: suhted vanematega, koolimured, sõbrad, esimene armastus, viited subkultuurile, alkohol, lisaks konkreetsest ajastust tulenevad mured. Teema, mis just tihti kajastust ei leia, on peategelase muusikaarmastus (esimesel hetkel meenub vaid Eve Petersoni “Copia”), mis on huvitav, aga ka parasjagu turvaline, sest kõikehõlmav ja aega nõudev muusikaharrastus jätab vähe võimalusi jamadesse sattumiseks.

Minu meelest on raamatus päris hästi doseeritud koomiline ja traagiline, olme ja hing, südamlikkus ja poos, skemaatilisus ja isiklik. Tasakaalust jäi puudu skaalal tihe ja hõre, oluline ja ebaoluline, detailne ja ülelibisev, usutavus ja liigne kokkusattumus, kirjandus ja lobe lugemine.

Lisalugemist

Arvustused:
Margus Haav Postimehes.
Mart Niineste Eesti Päevalehes.
Jaan Martinson Õhtulehes.
Blogi Becamp.
Klassikaraadios reedel, 29. juuni kell 12.30 ja kordusena laupäeval, 30. juuni kell 11.05 räägib raamatust Peeter Helme.
Andus Org üldisemalt kaasaegsest noortekirjandusest.

Raamatuid pungist:
Tony Blackplait & Cat Bloomfield “Eesti punk: 1976-1990: anarhia ENSV-s”
Stephen Colegrave & Chris Sullivan “Punk: a life apart”
Tõnu Trubetsky “Anarhistid: anarhia agendid”

Valik punk-kirjandust:
“Punk fiction”
“Tagasi prügimäele”
“Varjatud ilus haigus”
“Sõnaga näkku”
Villu Tamme “Tuvi oli tihane”
Tõnu Trubetsky &  Anti Pathique “Daam sinises”

Ja tervitused Tartu Kunstikoolile, mida on kirjeldatud kui vabaduse kantsi.

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Kaupo Pähkel “Ehatähe rüütel”

Vana skinhead õpetab noort:
“Vaata – see imelikus hõlstis, pikkade juustega, naeratab, kitarr õlal – see on hipi. Kakelda ei oska ja ei taha. Neid võib peksta. Vaata – see naljakate riietega, värviliste  juustega – see on punkar. Armastab kakelda, aga ei oska. Temaga võib nalja saada. Vaata – see mustas nahas, pikkade juustega – see on metallist. Kakelda ei armasta, aga oskab. Parem hoia eemale. Vaata – see imelikus hõlstis, pikkade juustega, naeratab, toigas käes – see on larpar. Tahab kakelda ja oskab ka. Ja vaata, et sa teda hipiga segi ei aja!”
– rahvasuu –

Sellest raamatust kirjutama ajendas mind kogemata wõrgust leitud Tõnise blogipostitus “Ettekanne kirjanduseriala kevadkoolis + Kaupo Pähkel “Ehatähe rüütel” (Elevuskirjandusest Eestis) ja selle täiendus “Elevuskirjandusest/õhinakirjandusest veel veidi”.

Kaupo Pähkli “Ehatähe rüütlit” on mul raske hinnata. Mitte sellepärast, et lugemisest on möödas neli aastat ja muljed pole enam värsked, vaid segaduse tõttu žanrimäärangul. Kui raamat on mõeldud koomilise ulmena, parodeerimaks mõõga ja maagia fantasyt, fanfictionit, larpimist ja arvutimänge, siis, heaks naljaks on asi küll pikavõitu, aga hästi välja mõeldud maailm, lobe jutustamine ja omamoodi sõnakoomika venitavad nelja välja küll; kui autor oma lugu aga tõsiselt mõtles, nagu kirjastuse kaanetekstist võiks välja lugeda, siis, no parimatel päevadel ja heas tujus olles, tugev kaks, sest tegelaste  kirjeldused ja tegutsemise põhjendused on alla igasugust arvestust ning stiilivigu on üle igasuguse määra. Mulle meeldiks mõelda, et tegu on esimese variandiga.

Ma ei tea, kes peitub nime Kaupo Pähkel taga, aga arvan, et tegu on larpariga (larbist pikemalt saab teada siit). See sobiks ka Tõnise elevuskirjanduse teooriga – kes iganes on kuulnud larpareid pärast mängu muljeid vahetamas, see saab aru.

Loterii arvustus hindab raamatu hoogu ja sündmustikku ning arvab romaani paroodiate hulka, kommentaariumis lahatakse raamatut üsna põhjalikult edasi. Kaarel Kressa Eesti Päevalehes tundub lugu tõsiselt võtvat ja leiab midagi isegi kiita. Karl Martin Sinijärve muljed Sirbis on omaette kunstiteos – oma suhtumist peitev särav sõnavaht. Ja muidugi on raamatu kohta üht-teist Ulmekirjanduse Baasis. Aga otsustamaks, millega siis ikka tegu on, tuleb igaühel endal raamat läbi lugeda. Ja kui tervet raamatut ei jõua, siis stiilinäide siit. 

Ilmus varem Lugemissoovituse blogis

Karl August Hindrey “Ants oli väikene saunamees”

Nuujah. Kui samal aastal ilmunud Jaigi “Hunt” oli täitsa tore lugemine, siis Hindrey saunamehe lugu polnd pooltki nii hea. Lugu oli küll hoogne ja seikluslik, aga värsid na konarlikud, et võtsid mul tuju ära. Algab lugu: “Ants oli väikene saunamees, saun oli suure metsa sees! Hundid, karud käisid seal, rebane istus katuse peal.” Ants läeb linna abi otsima ja kuigi tal seal linnas on sekeldamist omajagu ja esialgu tundub, et ega noist küll abi ole, siis lõppeks hundid-karud-rebased “üsna kaugelt vaid Antsu sauna näha said”. Rahvasuus on lauluna tekst, kus Ants on aus saunamees ja lõviosa jutust jäetakse rääkimata. Kumb kummast inspiratsiooni on saanud, seda ma ei tea :)

Maniakkide Tänav “Teekond Ridamuseni”

Mõnes mõttes oli see jutukogu mu jaoks pettumus. Aga see on puhta mu enda ootuste süü. Jüri Kallas kirjutab järelsõnas, et Maniakkide Tänav on arenev kirjanik ja ma olen temaga nõus. Ma ei ole lugenud kogu Maniakkide Tänava loomingut, aga üsna paljut küll. Minu jaoks oli esimene hüpe “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi”, kui jutukirjanikust sai romaanikirjanik. Järgmine hüpe oli jutukogu “Euromant” ja sealt jutt “Euromant”. Järgmine hüpe oli koostöö Joel Jansi (J. J. Metsavanaga). Järgmine hüpe jutt “Läbi valu ja vaeva”. Vaikne kasvamine on kogu aeg sees olnud ja mingeid vahehüppeid, mis mul praegu meelde ei tule, ka. Seega — ma ootasin Maniakkide Tänavalt midagi uut, aga tegu oli vahekokkuvõttega. Sellisena on muidugi kena, et see olemas on, aga mul ei olnud praegu seda vana Mandi juttude kallal mekutamise tuju :) Aga see raamat jääb mu riiulisse seisma, sest võib-olla tuleb kunagi vastav tuju just nende juttude jaoks. Sest oma konks on neis kõigis olemas.

Karin Saarsen “Lohengrini lahkumine”

Välis-Eestis (või tegelt meeldib mulle termin Ulgu-Eesti isegi paremini, aga see Välis-Eesti on kuidagi kinnistunum) ilmus müriaad igast huvitavat luulet ja ma olen kõigest sellest ilust lugenud vaid väga vähest. Valik, mida lugeda, oli segu raamatukogujoidja soovitusest ja ehku peale minekust, st ma vedasin päris mitu luulekogu koju ja lugesin neid jupiti, väljakutsesse valisin Karin Saarseni, sest see üllatas mind enim.

Siin kogus on armu- ja leinaluulet. Luuletused on valdavalt lühikesed ja vormilt üsna mitmekesised. Siin on palju vähetuntud sõnu, mõnele on isegi joonealune seletus kaasa antud, ja ootamatuid sõnakombinatsioone, mis panid nii mõnegi luuletuse mitu korda üle lugema. Ma ei saanud hästi aru, kas see on siin hingeväljavalamisluule või täitsa tõsine kirjandus, mõte hüppas nii ühele kui teisele poole, aga emotsionaalselt mõjuv oli mu jaoks küll.

Mu meelest kui hästi tahta, siis võib siit kogust leida mingeid sarnasusi noore Karevaga.

Näiteluuletus:

Nevermore

Kunagi enam ei siruta

me hergistuina
kuldkoidikule leebelt vastu.

Kunagi enam ei vibutu

me hommikrõõm
kui lõovividin vabaks lastu.

Kunagi enam ei sirvi

me meebeina
koos lehti lemmikraamatus.

Jim Ollinovski “Luuletused”

Üks vana luulekogu maeiteamitmekordsel ülelugemisel. Ja ikka on midagi avastada. Ja alati on nii kurb, et me ei saa kunagi teada, millised oleksid olnud küpse Ollinovski luuletused. Ma arvan, et need oleksid mulle meeldinud. 

See kogu on kokku pandud peale noore luuletaja surma sellest, mis järele jäi. Ühtpidi on sedakaudu siin ka natuke nõrgemaid luuletusi ja kes soovib kureeritumat valikut, siis 2009. aastal ilmus “Aeroplaan esimesest pilgust”, aga mu jaoks on see 1994. aasta valik kuidagi südamelähedasem ja õigem. 

Kel Ollinovski veel avastamata, neile julgen soovitada küll, ükskõik, kumba luulekogu, umbes pool on kattuv. Mõnes mõttes on ta looming mu jaoks nagu eel-Erakkond.

Üks luuletus lauluna. Mul on nagu meeles, et ma olen seda Pööloy Gläänzi esituses kuulnud, aga võib-olla ma mäletan valesti. Siin on Lauri Sommeri akustiline versioon.

Pilt Keiti Vilmsi Tartu tänavaluule projektist:

Manfred Kalmsten “Kaarnalaul”

Ega meil seda kodumaist fantasyt eriti võtta pole (urban fantasy on teine asi, seda juba omajagu on): on Belialsi “Ashinari kroonikad”, millest mul on hämar positiivne mälestus, kuuldavasti Ferreira värvide-sari, mida ma ei ole lugenud, Pähkli “Ehatähe rüütel” on pigem paroodia kui tõsiseltvõetav romaan, mõni varasem Hargla, mis omal ajal mõjus uudselt ja võimsalt, aga ma ei ole kindel, kas need mõjuks nõnda ka tänasele lugejale, Järve “Klaasmeri”, mis oli kiire hamburger, Tolmovi Kaali-sari, mis oli päris hea noortekas, ja kedagi ma unustasin nüüd kindlasti ära, täiendatagu :) — sellel maastikul on väga lihtne Kalmsteni uus teos sinna kuskile Haanja kanti paigutada. Kui võtta võrdlusaluseks suurem jagu maakeeles ilmunud fantasyt, siis … no Muna- ja Meremägedeks päris ei kvalifitseeru, aga ega sealt Lõuna-Eesti küngastelt end kuskile kaugele madalikule nüüd ka ennast vedama ei pea. Täitsa tubli tükk tume-fantasyt. Raul Sulbi on järelsõnas toonud võrdluseks Zelaznyt, aga mina eriti Zelaznyt ei näinud, ma nägin pigem Abercombiet ja Bretti ja Moorcocki ja Leiberit ja killukest Martinit.

Maailma ehitus on ühtpidi vägev: viis maailma oma eripäradega, lähemalt räägitakse küll vaid kahest. Teistpidi on tegu lühivormiga, niiet lugejatale antakse aegapidi ports märksõnu ja sellest tuleb pilt endal kokku panna. Mis on nii mõneski mõttes nutikam käik, kui et kõik üksipulgi lahti seletada. Ajastuliselt oli mul natuke tegu, et millist ümbrust sinna Maavalda ette kujutada, kui on voorimehed ja päikeseprillid, aga no, mingi kujutluspilt ikka tuli.

Karakterid on omanäolised. Ei saa öelda, et kaasaelamapanevad, aga huvitavad küll. Avanevad pigem läbi tegutsemiste, plaanide ja vestluste kui kirjelduste kaudu. Ma kiidaks Kaarnat, et eesti ulmekirjanikel on tavaliselt raskusi naistegelase kujutamisega, Kalmstenil puhul see nii ei ole. Pisut Merese mõjudega Kaarna sõnavara ja väljendusstiil esimeses jutus tundus olevat, aga teise jutu Etalia oli juba omamoodi ja kolmandas jutus läks ka Kaarna puhul see mõjude mulje üle.

Lugu ise on sünk ning ühtaegu eepiline (ehh, ma tegelt ei salli sõna “eepiline” kasutust selles tähenduses, aga olgu, siia mu meelest sobib) ja samas üksikisisiku pilgu läbi. Tasapisi hukatuse poole ja kas seda uut tõusu tuleb või ei tule, jääb lugeja hooleks. Loterii blogis on sisust pikemalt, ma selle osa jätan siin lahti kirjutamata. Seal on mainitud ka, et teatud seigad jäävad häirima. Jäävad jah, aga see on pigem sedalaadi ebamugavus, nagu Kosinski “Kirgast lindu” lugedes, et häirib, aga ongi sinna loosse selleks kirjutatud, mitte pole kirjaniku ebapädevusest tekkinud kivike kingas.

Ma tean, et mõned lähevad veidi täpiliseks, kui lugeja tahaks need kolm juttu kokku lühiromaaniks siduda, aga ma olen ka just selline lugeja. Mu jaoks moodustavad need jutud kolmekesi kokku tugeva loo ja jääksid üksiti kuidagi ulpima. Niiet kena, et nad kõik siin nüüd ühtede kaante vahel on. Ideeliselt mulle meeldib, et illustreeritult (pildid Liisa Berezkin), kuigi neljast illustratsioonist meeldis mulle vaid üks.

Rentsi blogis on ka raamatust juttu ja tema toob lisaks välja asju, mille peale ma lugedes mõtlesin, aga ise sõnastada ei osanud, sealt meeldis mulle eriti lausejupp “ega jumalaid ei huvita, kas haamer on ilus või kole, kuni sellega naelu annab taguda“.

Andrus Kivirähk, Veiko Tammjärv “Rehepapp” 1. osa

Teose ühest meediumist teise ülekandmine pole just lihtne asi, oluline on, et teosest valitakse need õiged tükid, mis uue meediumiga sobituksid, et miskit tähtsat tee peal ära ei pudeneks ja teose hõng kestaks edasi, aga et ümbertõstja enda autorimina saaks ka kuidagi väljendatud.

Veiko Tammjärvel on see nõks käpas. ““Hukkunud alpinisti” hotell” oli väga hea ja “Rehepapp” on sama hea :)

Kui hea just, seda ma momendil ei lahka, aga pikemalt kirjutas koomiksist Laura siin. Minge vaadake Veiko Tammjärve lehel ka veel ringi, seal on näiteks lühikoomiks “Kratt“.