Liisi Ojamaa “Ajalaulud”

Seda raamatut lugedes ma nutsin ja naersin ja tahtsin kirjanikku kallistada

Nojah, nutsin, sest kurb, nutsin, sest ilus, naersin, sest ilus, naersin, sest valus. Kallistama ma eriti inimesi ei kipu ja praegu on juba hilja ka, aga kunagi aegu tagasi ma sain talle ära öelda, et ta luuletused on mulle korda läinud. Kui ma oleks siis ta juurde kallistamisjutuga läinud, ma arvan, et ta oleks selle ära talunud, tal oli vist üldse suht suur taluvusaste inimeste kummaliste käitumiste suhtes, ta nagu osanuks näha sügavale inimeste sisse ja aru saada põhjustest, ka neist, mida endalegi ei tunnistata.

Ega ma kõigest aru saa, millest ta just kirjutab, aga sõnad on ritta säetud nii, et lummavad. See rütm ja sõnatunnetus. Ja mõtted, mis sõnade taga. Osad ta luuletused on pealtnäha nii lihtsad, aga seal taga on nii paljut ning iga lugeja saab sinna ühtteist veel juurdegi mõelda, kui ka algtõuge tabamatuks jääb, siis võimalused tühjad kohad oma fantaasiaga täita on avatud ning nõnda kõnelevad need luuletused erinevate inimestega tõenäoliselt vägagi erinevatel tasanditel, et toon on paigas, aga rõhud lisab lugeja…

Kaherealised katked pooltosinast luuletusest:

***

On jälle kewad. Jälle sama kewad.
Nahk õhuke & meeled ripakil.

***

Meri laulab, nagu ikka,
otse naha all.

***

Sa oled, Sa lihtsalt oled
nagu kiwide kohal tuul

***

korrax toetab & terwitab
tema sealt teiselt poolt.

***

Lootus on pilkaselt pime.
Ma loodaxin ikka veel.

***

Elame mööda.
Elame yle.

***

Raamatukogu raamatus on veel väike proosalisa “amarok.doc”, mida poest ostes luulekogu juures polnud. Sama oli ka “Jõega asfaldi all”. Need docid mõjusid mulle kuidagi eriti valusalt, kirjutada ma neist ei mõista…

Eva Roos “Teistmoodi mööblipood”

Mu meelest on see raamat kõik selle kohta öeldud kiidusõnad kuhjaga ära teeninud. Igati uhke fantaasialend, toredad peategelased, mõnus-muhe-üllatusterohke sõnastus ja väga hästi on see maagilisuse ja reaalelu tasakaalu tempimine välja tulnud. Ja ma ootan nüüd tosinat järjeraamatut :)

Aimée Beekman “Tondinahad”

Raamatu annotatsioon: “Huvitav allegooriline lugu, milles veel kord leiab kinnitust tõsiasi, et töö on teadaolevatest mõnudest kõige suurem mõnu.” Hmm… Huvitav, kas selle lause kirjutaja nuttis või naeris, kui ta seda kirja pani. Ma küll armastan oma tööd, aga see lause kõlab jubedalt. Võiks ju olla kaasakiskuv lugu uutest avastustest ja kohanemisest ja ellujäämisest, aga pigem oli see nihkes ühiskonna mudeldamine, millest liiga suur osa kulus kurtmisele, et inimesed (siin siis tondinahad) on lollid. Igatahes pole mul põrmugi kahju, et ma sain oma lapsepõlve ilma “Tondinahku” lugemata ära elatud. Helvi Tikandi illustratsioonid, mis mind lapsepõlves raamatust eemale hoidsid, ei meeldinud mulle nüüd ka.

Indrek Hargla “Kolmevaimukivi”

Luges seda raamatut kevadtalvel Kuressaare-Tartu bussis mu kõrval istunud noormees. Raamatu äratundmiseks piisas vilksti silmanurgast piilumisest ja kuna mul oli kindel plaan see raamat kunagi läbi lugeda, siis siia punkti alla see jäi. Kõrvalepõige — minu suurim lugupidamine kõigile saarlastele, kes on viitsinud Tartus kõrgemas koolis käia, see bussisõit oli kohutavalt pikk!

Hargla vist ikkagi ei ole päris minu kirjanik. Jah, tal on aegade jooksul ilmunud mu meelest mitmeid häid ja väga häid lugusid, aga siia kogumikku neid mu jaoks nagu ei jagunud… Et sellised keskmised. Aga Hargla keskmised, mis tähendab üleüldisel skaalal siiski kirjanduslikust keskmisest midagi rohkemat.

Mulle meeldisid mõned detailid ja Hargla pajatamisoskus ning tahtmine stiiliga mängida ning seeläbi juttude keskkond usutavaks muuta. Juttude alguse- ja keskosad olid nagu täitsa olemas, aga lõpud vajusid kuidagi sohu ära… Aga see, et kirjanikul mingi suurem plaan või mõte nende lugudega ja lugude taga oli, paistis välja küll.

Kõige suurema kaasamõtlemisega lugesin ma vast “Einsteini viimaseid sõnu”. Otsuse eest kogumikku “Mirabilia saladusega” alustada ja “Suvitusromaaniga” lõpetada tuleb lisapunkte. Ja Hargla järgmist ulmekogumikku ootan ma ikkagi ka.

 

Joel Jans “Tondilatern”

Seda raamatut ootasin ma päris mitmel põhjusel. Esiteks näitab kolmas raamat, et on lootust, et see kirjastus jääb püsima ja elab ja õitseb rõõmsalt edasi. Teiseks on sel raamatukaanel kirjas “II koht 2019. aasta romaanivõistlusel” ja nii pealiskaudne või uudishimulik olen ma küll, et ma aegade jooksul nende romaanivõistluste esikolmikuraamatuid olen püüdnud kui mitte just lugeda, siis vähemalt veidi sirvida. Kolmandaks on see Joel Jansi esimene päris ise kirjutatud romaan, et varasemalt on tal (mõned nime all J. J. Metsavana) jutte-raamatuid kahasse kellegagi varem ka ilmunud ja need on täitsa toredad olnud, Stalkereidki võitnud, ta üksikirjutatud juttudega ma nii hästi kursis pole, ühtteist on näppu jäänud ja andnud mingi taustateadmise, et sel mehel on piiramatu ja pöörane fantaasia. “Tondilatern” andis kinnitust, et selle pöörase fantaasia on Joel Jans suutnud päris hästi ühe korraliku loo tarbeks õigetes kohtades vahtu lüüa ja õigetes kohtades tagasi hoida. Tegu on noorteromaaniga, mida pole ka täiskasvanul piinlik lugeda. Tegelased on usutavad ja inimlikud ja omapäraga, tegevustik hoogne, parajate käänakutega ja kaasakiskuv, maailm ja taust hästi läbimõeldud ja tekitas tunde, et mingite reaalsete teadmiste põhjalt edasi arendatud, mitte lihtsalt umbluu. Tempo ja ülesehitus on kuidagi sujuv ning detaile on puistatud kuidagi lugemismugavalt parajate vahedega ja mõnusas sõnastus. Üleskutse õpetajatele ja (kooli)raamatukoguhoidjatele — lugege ise ja laske lastel ka lugeda :) Ulmefännid leiavad niigi üles, eksju?

Jüri Kallas kirjutas Meie Maas https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=72&artid=89904

Ain Kütt “Risti soldati mõistatus”

Seda raamatut lugesin ma kaua, alustasin suvel, siis jäi seisma ja lõpetasin nüüd. Aga hea, et nii läks, sest suvel lugedes ma omaette natuke iroonitsesin, aga praegu ma võtan kokku, et oli selline nunnu kodukootud, maavillane ja kolkakultuuri edendava maiguga raamat, aga miks ka mitte, üldse mitte kõikse hullem harrastuskirjandus, mida ma lugema olen juhtund. Kindluse mõttes — see ei ole halvustus, see on tunnustus :) Sest keegi peab ju seda ka tegema ja tore, kui seda hästi tehakse :) Jätkugu autoril kirjutamislusti ka järgmiste osade jaoks!

Tõnu Õnnepalu “Pariis”, “Aaker”, “Lõpmatus”

Minu eelnev kokkupuude Õnnepalu loominguga ei ole just mahukas. Mu meelest on ta kirjutanud ühe geniaalse romaani — “Piiririik” — ja pinutäie päris häid luuletusi, aga kõik muu tema loodu on mul paraku erinevatel põhjustel kas pooleli jäänud või puhta lugemata, et kui ma ei näe, et see oleks parem kui tema debüütromaan, misasja ma sest siis loen… Nüüd leidsin põhjuse, raamatukogus oli kirjanduskohvik ja selle tarbeks ju pidi lugema, lisaks hakkas see uudishimu-uss ka vaevama, et kõik loevad ja kiidavad, kuidas ma siis see viimane teadmatuse post olen. Järgnev jutt on väga isiklik muljelahmimine.

“Pariis” oli lihtsalt igav. Mõttetu mehe* mõttetu päevaraamat**. Mingeid mõtisklusi ju oli, aga mul ei tekkinud mitte ühtegi seost või kaasaelamist, see Pariis ei olnud kindlasti mitte see Pariis, millest mina kord vaimustuses olin. Aga. Kirjanduskohvikus toodi välja, et ju tal oli seal Pariisis ja kirjutamise ajal üsna sant tuju, ma läheks isegi kaugemale, et see on selline depressiivsuse aste, et “kuulge, ma tulin hommikul üles, mis te must veel tahate” ja no nõnda isegi loetavalt kirja saanud.
____________
* mõttetu mees — kui inimene kirjutab kuskil raamatu keskel, et tegelikult talle kassid eriti ei meeldigi, siis ta on ju mõttetu mees.
** mõttetu päevaraamat — ta ei tee seal Pariisis selle kuu aja jooksul ju mitte midagi, korra käib raamatupoes, korra plaadipoes ja korra kontserdil ning tänavatel jalutab ka ainult sellepärast, et mingit kehalist koormust saada.

“Aaker” oli hoopis teine tera. Oli hoogu ja oli kirjutamislusti ning igatsugu erinevaid teemasid, millele kaasa mõelda ja kasvõi vastu vaielda. Rännud je reeglid ja Kanada eluolu ja ajalugu. Päris paljusid lugejaid köitis väliseelstluse teema, et no ei kirjuta Õnnepalu sest nii, nagu on harjutud, üldjoontes oli ta mu meelest üsna leebe (no olgu, paar õelat lauset ikka oli ka), aga kuidagi teistmoodi vaatenurga alt ning kõigile küll teada, aga varem esiletoomata aspekte rõhutades. Üks suur tükk raamatust on Kanada loodus ja sinna kõrvale mõtteuite looduse uurimisest ja ka Eesti loodusest. See teema ei ole just mu lemmik, aga ma tundsin, et vähemalt autorit ennast see haaras — need teistmoodi puud ja linnud ja loomad — ja haaras niivõrd, et lugejal on suhteliselt lihtne kaasa elada, olgu jutuks valgemännid või metsarännakud või kopravaatlused või teada-tuntud Humboldti lugu. Eks parasjagu filosofeerimist või targutamist (kes kuidas sõnastab, eks ole) oli ka, aga need lõigud lasin ma pigem hingeminemata diagonaalis üle, et nohjah, olgu siis, kui just peab. Aga selle raamatu suur pluss ja positiivse mulje tagaja oli minu jaoks see, et mu üks lemmikkirjanikke on Charles de Lint ja ma tundsin ära, et tema ja Õnnepalu kirjeldatud Kanada on suht seesama. Võib küll “Wikmani poiste” Penni moodi öelda, et eelneval tuhmil taustal säras “Aaker” eriti eredalt, aga miskit mõnusat ja kaasamõtlemapanevat oli ses raamatus iseenesest ka.

“Lõpmatus” jääb mu lugemismuljes sinna kahe eelnenu vahele, et lausigav ei olnud ja eriti huvitav ka ei olnud. Stiili mõttes vilksatas mingit tarbetut veiderdamist, mis esialgu häiris tugevalt, hiljem vähem. Kohustuslik kirjandus kõigile, kes tunnevad mingit sidet Vilsandiga. Mina ei tunne muud, kui et Suumani Sassi luuletused meeldivad mullegi, aga kuna ma mere suhtes olen suht ükskõikne, siis ega ma seda kõike päriselt ära ei tunneta, mis Sass kirja on pannud, aga meeldida võib ju ikka ning Õnnepalu seletuskatsed on tsiba abiks ka. See, et Õnnepalu oma kõrges vanuses (55!) surma ootab, on minu jaoks pigem poos kui tõsiseltvõetav eksistentsiaalne äng, aga noh, Luuletaja asi, kirjutab, millest  tahab. Lõpulause tuleb kirjanduskohvikust (vabandust, ma ei mäleta täpset sõnastust, aga nii see mulle meelde jäi): “Õnnepalu on nagu õnnetu kassipoeg, no ikka teed pai, kui mööda lähed.” Nojah. Olgu siis: pai. Kui ta ei oleks Õnnepalu, õiendaks ma nende raamatute kallal tõenäoliselt rohkem.

Kokkuvõtteks: Kui määratlus “tõsieluline” või “omaelulooline” on see, mis raamatu juurest peletab, siis parem ära loe, kui aga see on just see, mis meelitab, siis on see just sinu tassike teed, loe ja naudi! :)