Julio Llamazares “Kollane vihm” ja Albert Sánchez Piñol “Külm nahk”

Kirjastus Pegasus on oma kaasaegset tõlkekirjandust tutvustavas sarjas (mis kannab sellist ebaoriginaalset nime nagu “Pegasuse väike sari”) avaldanud järjest kaks romaani Hispaaniast pärit autoritelt: hispaanlase Julio Llamazaresi “Kollane vihm” ja kataloonlase Albert Sánchez Piñoli “Külm nahk”.

Tegevuspaigad ja tegelased on raamatuis küllaltki erinevad – Llamazaresi raamat kirjeldab ühte mahaajäetud küla Hispaanias ja sealset viimast elanikku, Piñolil toimub tegevus üksildasel saarel Antarktika lähistel, osalisteks majakavaht, ilmavaatleja ja meremonstrumid. Aga milleski on need raamatud üsna sarnased.

Mõlemad raamatud räägivad paljuski üksindusest. Kui Llamazaresi tegelane on jäänud päris üksi, siis Piñoli peategelane muust maailmast eraldatud paigas sunnitud seltskonnas on pigem üksildane.

Peategelaste arengus on mitmeid sarnaseid etappe: tegutsemiskihk vaheldub minnalaskmismeeleoludega, mälestustest on kord tuge, teinekord teevad need haiget, kontakte väljaspool olijatega kord otsitakse, kord välditakse paaniliselt, selleks, et enda mina täiesti kaotsi ei läheks, leiutatakse rituaale ja püütakse neid täita. Üksindus võib olla küll piinav, kuid lõppeks oli see mõlema raamatu peategelasel suhteliselt teadlik valik.

Kirjeldused, põhjendused ja meeleolud on raamatuis realistlikud ja usutavad. Mõningane müstiline moment, mida võib enam või vähem võtta unenäolisuse, allegooria või kaalutletud kirjanduslikku võttega, on ka “Kollase vihma” peategelase võime suhelda surnutega ning “Külma naha” inimesesarnased kahepaiksed. Ja mõlemas on see kuidagi õigel kohal ja mõjus.

Raamatust jääb õhku nukker meeleolu, tunnetus, et mingid ajad on pääsmatult kadunud ja elu läheb edasi uute reeglite järgi. Meeleolu rõhutamiseks on kummalgi oma märksõnad – Piñolil tuletorn ja suhted monstrumitega, Llamazaresil kollane vihm, mis uhub minema kõik olnu, murendab maju ja mälu.

Kui keegi küsib, et miks ta peaks neid raamatuid lugema, siis mingit mõistlikku vastust mul anda ei ole. Aga kui te soovite paariks tunniks sukelduda Püreneede-tagusesse kurbusesse, nautides sõnade võimu vormida silme ette pilte, hinge meeleolusid ja pähe seniselitamatuid mõtteid, siis on need raamatud hea valik.

2008, ilmus Lugemissoovituse blogis

Arturo Perez-Reverte „Dumas’ klubi“

Tegevuskohad: Hispaania (Madrid), Portugal (Sintra), Prantsusmaa (Pariis, Meung).

Tegelased: Peategelane on raamatukütt (st. haruldaste raamatute vahendaja) Lucas Corso, kel tuleb tegemist teha raamatukaupmeeste, bibliofiilide, kirjandusajaloolaste, restaureerijate, politsei, oma rolli liiga sisseelanud näitlejate, mõrvarite ja salapäraste naistega.

Teemad:
* Vanad raamatud: Raamatute kogumine, ost ja müük, erinevad bibliofiilia ilmingud ning raamatute ja käsikirjade võltsimine ja ehtsuse määramine. Ehtsuse tõestamist vajavad romaanis väidetavalt 1666. aastal trükitud „Varjuderiigi üheksa väravat” ja A. Dumas’ käsikirjakatke.
* Demonoloogia: Romaan pakub mõtterännakud kuradi ja langenud inglite olemasolust ja väljakutsumisvõimalustest.
* Intertekstuaalsus: Vihjeid kirjandusajaloole on romaanis palju. Et vihjeid tabada, on hea, kui on olemas mingi aim A. Dumas’, A. C. Doyle’i, H. Melville’i, U. Eco ja mitmete teiste loomingust. Raamat paljastab hästi lünki lugemuses, minu lugemist ootavate raamatute nimekirja lisandus näiteks J. Cazotte’i „Armunud kurat”.
* Ja romaani pealkirjale vastavalt: Alexandre Dumas vanema värvikas elu ja rohke looming, pearõhuga tema tuntumail romaanil „Kolm musketäri“. Seoses sellega mõtteuit, et olles näinud nii mitmeidki musketäride filme, on mul tihti kahju, et filmitegijad ei usalda vana Dumas’ andekust ja püüavad ise mingeid intriige juurde toppida…

Pärl: „Bibliofiili tunneb alati sellest ära, kuidas ta raamatut hoiab“ (lk. 61); „Pole midagi kaunimat, eks ole, ei midagi kaunimat kui nahka kaunistava kulla mahe läige klaasi taga… Rääkimata aaretest, mis neis peidus on: sajandid uurimistööd, tarkusi… Vastused maailmakõiksuse ja inimsüdame saladustele.“(lk. 60)

Kujundus: Võrreldes teiste netis leiduvate kaanepiltidega on Toomas Nikluse kujundus täitsa arvestatavalt kena ja sisuga kokkusobiv, eriti kiidan kaaneselga.

Žanr: põnevus, seiklusromaan, ulme (kuigi M. Bulgakovi „Meister ja Margarita” on rohkem ulme kui „Dumas’ klubi” ), krimi.

Seos filmimaailmaga: 1999. aastal valmis romaani põhjal Roman Polanski film „Üheksas värav” (“The Ninth Gate” USA-Prantsusmaa), mis mulle igatahes meeldis.

Soovitan: Soojalt.

Tilk tõrva meepotis: Ka selline kirjastus nagu Varrak on kokku hoidnud toimetaja pealt ja raamatut illustreerima pidanud 3×9–st gravüürist on üks puudu ja üks topelt.

2007, ilmus Lugemissoovituse blogis