Kuuekümnendad oli Eestis kirjandusplahvatus. Ilmus palju huvitavat ja omanäolist ning kirjanduslukku jäi neist täitsa suur jagu. Aga sellest küllusest ma sedakorda siiski lugemist ei valinud, võtsin hoopis tõlkeriiulist.
Umar Hajjami “Nelikvärsid” (1967) on mul mälus lapsepõlvest, üks ema sõpradest tavatses koosistumistel vahel selle raamatu riiulist võtta, lasta igaühel öelda numbri ühest sajaviieteistkümneni (sest nii palju neid luuletusi siin kogus on) ja luges siis selle luuletuse ette. See oli segu kirjandusloost ja müstikast (et noppigu igaüks välja, mida selle luuletusega just talle sel hetkel saatuse poolt öelda taheti) ja meelelahutusest. Ja koosviibimistele sobib see luulekogu kenasti, sest on lausa hämmastav, kuidas üks 11.-12. sajandi pärsia poeet võib lakkamatult värsse luua veinist, savist ja kadunud noorusest :) Kaine peaga rubaiide üksi järjest lugedes lähevad need teemad natuke tüütuks ära, aga parajas seltskonnas on neist rõõmu ja ka järelemõtlemisainet, kuigi, eks ma sain nüüdki nii vaikselt naerda turtsuda kui pisut targutamismõtteid heietada.
Tõlge, järelsõna ja kommentaarid Haljand Udam. Kes raamatu vastu huvi hakkas tundma, siis 2000. a ilmus raamatust ka täiendustega kordustrükk ning kui laiemast netist otsida, siis Umar Hajjami tänapäevane nimekuju on ’Omar Khayyām.
1968. a raadiosaates loeb värsse Olev Eskola: https://arhiiv.err.ee/vaata/76747
Sulepuru 