Bergsveinn Birgisson “Must viiking”

See võib tunduda teemapiiridest (Põhjala loodus) väljas oleva raamatuna, sest eelkõige on see raamat ajaloost: ajalugu, isikulugu, ajaloo uurimine, ajaloo kirjutamine.

    • Ajalugu — Aeg on 9. saj. teine pool – 10. saj. algus, aga tehakse ka põikeid ettepoole ja tahapoole. Norra, Iirimaa, Island ja jupike Põhja-Siberit.
    • Isikulugu — Raamatule pealkirja andnud mees on Geirmundr Mustnahk, kes oli üks esimesi Islandile alaliselt elamaasujaid ja kes oli üks jõukamaid. Ta sündis Norras, Rogalandis, oli mõned aastad Põhja-Siberis, tuli korraks Norrasse tagasi ja läks siis Iirimaale ning läks sealt edasi Islandile, mis jäigi ta elupaigaks.
    • Ajaloo uurimine — Laias laastus on ajaloo toetuseks kirjapandu (kroonikad, saagad), arheoloogilised leiud, tõlgendused ja tuletised analoogiate põhjal.
    • Ajaloo kirjutamine — Üks lähtepunkt selle raamatu kirjutamiseks oli, et kuidas on võimalik, et üks omal ajal nii oluline mees on jäänud välja saagadest, kroonikatest, suguvõsapärimustest ja keegi ei ole väga huvi tundnud tema elupaikade arheoloogilise uurimise vastu. Et ajaloolaasel on valik, milliseid fakte ja tõlgendusi rõhutada ja milliseid maha vaikida ja see võib tulla teadlikult ja ka ebateadlikult kaasaja trende järgides (või neile vastu hakates).
    • Ja mainiks ära ka geneoloogia — Geirmundr Mustnahk on autori esiisa.

Aga. See on ka raamat loodusest: geograafia, bioloogia, ökoloogia, loodusfilosoofia.

    • Geograafia — Mered ja mäed, karid ja kurud. Kaardid. Kliima. Rahvastikugeograafia. Kui uurida ajalugu, siis muuhulgas on oluline teada, kustkaudu olid võimalikud ühendusteed, milline oli tolle aja kliima, kus suundades toimus rahvaste liikumine (ja arutleda siis, kas liikumise põhjused olid poliitilised või geograafilised). Ja mulle on alati, nii ajaloos kui geograafias, meeldinud maakaardid, nendes on mu meeles nii toredalt palju informatsiooni.
    • Bioloogia — Kes ja mis kus elutseb. Millised olid võimalikud jahiloomad, millised võimalikud koduloomad, mida saadi korilusest ja mida andis kasvatada. Kuidas liigid levivad ja kuidas nende levikut saab soodustada ja/või piirata. Minu jaoks uus teadmine oli laevausside olemasolu.
    • Ökoloogia — Looduses peab valitsema tasakaal. Paraku see, et inimene mingi ökosüsteemi untsu keerab ja sellega mingi piirkonna väljakujunenud elukorralduse lõpetab, ei ole mingi uus asi, seda on harrastatud vähemalt 9. sajandist saadik. Selles raamatus on mainitud mitmete morsapopulatsioonide hävimist.
    • Loodusfilosoofia — Kuidas näevad loodust urbanistlikus ühiskonnas kasvanud inimesed ja kuidas näevad/nägid loodusrahvad, on ikka väga erinev. Kokkuvõtvalt sain ma aru umbes nii, et autor arvab, et urbanistlik inimene oskab nautida looduse ilu, sest ta teab, et ta saab varsti turvalisse tuppa tagasi, loodusrahvas peab loodusega võitlust, teisalt jälle, et loodusrahvas küll kardab, aga ka austab loodust ja arvestab selle seaduspärasustega.
    • Ja jupike geeniteadusest — Valdavalt Norrast tulnud asukate kõrval on ka kelte ning mongoliidsed näojooned islandlastel võivad pärit olla nii Gröönimaalt, Vinlandist kui Siberist.

Ja “Mustal viikingil” on ka filoloogiline tasand: keeleteadus, kirjanduslugu, folkloristika.

    • Keeleteadus — Veidi on sellest, kuidas vanapõhja keel on aja jooksul muutunud, aga väga palju on nimedest: isikunimedest (kuidas neil on erinevates keeltes ja erinevates allikates erinevad kujud) ja kohanimedest (kuidas migrandid võtavad uuele maale minnes kaasa vanad kohanimed).
    • Kirjanduslugu — Selge see, et kõige enam on siin juttu saagadest ja ma pean tunnistama, et ma sain saagade olemusest päris palju uut teada. Neid kenninguid teadsin ma ennegi, aga ma ei olnud endale teadvustanud, et kes, millal ja mille põhjal neid saagasid kokku kirjutasid.
    • Folkloristika — Islandi pärimus on rikas ja seda on palju kirja saanud ja palju räägitakse niisama põlvest põlve edasi. Elava folkloori üks tunnus on, et see muutub (keegi unustab midagi ära, keegi paneb midagi juurde, keegi ajab midagi segi), aga üks püsivamaid ja paremini edasikanduvaid folkloori liike on kohamuistendid.
    • Ja eraldi toon veel leksikoloogia — See, kuidas mingil ajal on asju nimetatud, on üsna oluline. Kui sa juhtud teadma, et erinevates tekstides on morsad kas kalad, vaalad või koletised, siis muutuvad paljud ajaloolised tekstid palju arusaadavamateks.

Seda raamatut oli täitsa hea lugeda, väikseid korduseid ja konarusi küll oli, aga valdavalt jooksis tekst üsna sujuvalt ja lugejasõbralikult (see üks ilukirjanduslik katsetus seal keskel ehk peatükijupp “Üks päev Geirmundri elust” oli küll mage, aga see ei rikkunud ära kogu muljet). Viiteid ja märkuseid on vägevalt (vastavalt 27 ja 49 lk), lisaks mõned värvilsed illustratsioonid. Ja läbi raamatu oli palju kaarte, mustvalgeid küll, aga asi seegi. Kokkuvõttes oli meeldiv lugemine, mu uudishimu sai mitme koha pealt oma osa kätte, nii sealt, kust ootasin, aga seda meeldivam, et ka sealt, kust ei oodanud.

***

Kui ma mõtlen Põhjala loodusele, siis kõige mõjuvam pilt on minu jaoks vist see, kui saavad kokku vesi ja graniit. Selliseid pilte olen ma leidnud ka mõnedest luuletustest. Aga kui tõmmata piir veel kitsamaks, siis jääb lihtsalt kivi. Seda lihtsalt kivi on ka väga mitmetes väga toredates luuletuses, aga kui peab valima raamatu, siis olgu selleks see Fred Jüssi kiviraamat.

“Hrafnkell Freysgoði saaga. Gunnlaugr Ussikeele saaga”

Mnjah. Ega mul muud emotsiooni eriti ei ole, et jah, loetud sai. “Hrafnkell Freysgoði saaga” meenutab natuke seda sookuivendamise käsiraamatut, et kohtuskäigud ja maadejagamised ja naabrite omavahelised mõõduvõtmised ja mõjuvõimu jagamised, saagas lisanduvad veel mõttetud mõrvad ja tapja on lõppeks veel õige mees pealegi. Karm maa ja karmid seadused. Üsna sirgelt jutustatud lugu. “Gunnlaugr Ussikeele saaga” on pikem, keerukama jutustamislaadiga, sisaldades ka värsse. Värsid ise olid mu jaoks meh, aga mõningad ümberütlemised olid üsna huvitavad ja tuletasid meelde, et kunagi võiks huvi pärast sirvida Juhan Peegli raamatuid “Nimisõna poeetilised sünonüümid eesti regivärssides” ja “Kuld on jäänud jälgedesse. Regivärsi keelest ja poeetikast”. Teemaks siis ennustus, kihlus, retked, kahevõitlus, kombed, eluolu. Ja skaldindus. See retkede osa oli mu jaoks vast kõige huvitavam, et mitte minek Islandile, vaid islandlane kolab mööda Norrat-Rootsit, Iiri- ja Inglismaad, Šoti saared takkaperra. Ja igalt poolt kogub valitsejatelt kena kiidulaulu eest kenasid kinke :) Aga selle kihlusega läks nii, nagu vana norrakas ennustas…

Lisainfo kirjastuselt: Hrafnkeli saaga, mille tegevus toimub umbes aastatel 925–950, on kirja pandud ajavahemikus 1280–1350, ning Gunnlaugi saaga, mille tegevus leiab aset umbkaudu 990–1010, tõenäoliselt mõnevõrra varem, umbes aastatel 1270–1300. Vanaislandi keelest tõlkinud Mart Kuldkepp.

Ragnar Jonasson “Pimedus”

Kui ma oma lugemiselamust pikalt ja põhjalikult kirjeldaksin, siis tuleks sellest tüütu jorulaul. Lühidalt — see raamat on mu meelest nii geneeriline. Kui teile Põhjamaade krimi meeldib — laske käia, ei sugugi halvem ega parem kui keskmised 100 samasugust. Ma ootasin miskit erilist :) Ja ma arvasin, et mul on Põhjamaade krimi lugemise tuju, aga ma sain kogemata just eelnevalt loetud teosest selle Põhjamaade Ängi doosi kätte :) Aga Islandi väljakutsega on nüüd algus tehtud, jei! :)

Guðrún Helgadóttir “Islandi trollilugu”

Ot’ssa tupsununnu, kui halearmaspõnevõpetlik lugu :) Aitäh, Britt Suits, et seda raamatut tutvustasid! Nii tore lasteraamat!

Katke raamatu algusest: “Isa jutustab Islandi elanikest. Aga mitte ainult inimestest, kes elavad majades, vaid ka haldjarahvast küngaste all ja trollidest mägedes. Teiste maade lood on teistsugused.”