Roberto Pazzi “Konklaav”

Ma esialgu arvasin, et sinna nimekirja seda raamatut mõtet panna ei ole, sest mu mälu järgi oli seal küll mingeid seletamatuid roti-, skorpioni- ja nahkhiirenuhtlusi ja nuhtlustega toimetulekus palju reaalsemaid kasse ja kanu, aga ma arvasin, et korralikuks ulmekaks on sellest vähe. Üle lugedes tulid mõned aspektid veel juurde, niiet takkajärgi  arvan, et vist oleks võinud nimekirja minna.

Kui ma raamatut kunagi ammu lugesin, siis tundus see mulle täitsa huvitav ja lõbus, nüüd üle lugedes ei olnudki ei huvitav ega lõbus. Sõna “jabur” sobib aga raamatu kirjeldamiseks mõlemal lugemiskorral.

Regioossed kihid läksid must mõlemal korral mööda, eelmine kord ma nagu ei pannud tähele seda seksuaalse frustratsiooni kihte, seekord nägin ja kuidagi ei meeldinud see liin. Eelmisel korral olin ma võlutud sellest, et siin raamatus on ka üks eestlane, selline vaikne ja tagasihoidlik, aga veenab teisi oma tahtmist saama, näiteks ehitatakse tema ettepaneku peale konklaavi ajal Vatikani saun. Seekord panin ka muud rahvaste paabelit tähele ja ühtpidi oli huvitav ja teistpidi mõru lugeda, kuidas jooksevad rahvustevahelised suhted ja jõujooned.

Kokkuvõte raamatust on minu jaoks, et mehed (no kuna siin on konklaav ja tegelasteks on ainult mehed, kuigi tõenäoliselt võib seda kokkuvõtet ka kogu inimkonna peale laiendada) on võimelised igast asju välja mõtlema ja ette kujutama ja nende väljamõeldiste najal mingeid otsuseid tegema ja nende imelike otsuste järgi käituma. Ohnohjahkah.

Emily Brontë, Cesare Pavese, Doris Kareva “Tiibade hääl”

Kirjastus annab teada:

See kolmkeelne (eesti, inglise, itaalia) raamat pulseerib muusikast – kõik kolm luuletsüklit on sündinud eesti helilooja Tõnu Kõrvitsa nägemusest. Valiku Emily Brontë ja Cesare Pavese loomingust koostas, järjestas ja tõlkis eesti keelde Doris Kareva, kes kirjutas legendaarse ameerika naislenduri Amelia Earharti elu ja loomingu põhjal ka triptühhoni viimase osa. Koostanud ja tõlkinud Doris Kareva, Doris Kareva tekstide tõlge inglise keelde Miriam McIlfatrick-Ksenofontov.

See on täitsa tore pisike luulekogu. Kindlasti mõjuks see luulekogu teistmoodi, kui ma oleks midagigi Tõnu Kõrvitsa heliloomingust kuulnud, aga ka nõnda oli täitsa vahva.

Kõige enam meeldis mulle avatsükkel ehk siis Emily Brontë luuletused. Nii romantismus! Enamjaolt oli tegu luuletustega, mis paitasid mu seda osa hingest, mis on vahel gootikulemb :) Näitena üks gootiklišeena tõlgendatav luuletus ja üks luuletus, mis turgutas mu parandamatu optimisti loomust. Kummaline on, et ma võtsin kõrvale Märt Väljataga koostatud “Väikese inglise luule antoloogia” ja seal pakutud Emily Brontë luule ei kõnetanud mind eriti, aga siin selles kogus olev valik oli mulle küll tore, huvitav ja meeldiv lugemine.

Lange, leht

Lange, leht, ja närtsi, lill,
kasva, öö, ja kärbu, päev,
õnnis sõnum iga leht,
sügispuust, mis lendu läeb.
Naeratan, kui lumepärg
õitseb rooside alleel,
laulan, kui toob kõduöö
päeva, kõledam, mis veel.

 

Kuust kuusse

Kuust kuusse, aastast aastasse
mu harf vaid kaebeid vallandas —
ent lõpuks elav rõõmunoot,
lust teda häälestamas taas.

Miks arvasin, et tähed kuu
võib võtta hommiku hall vaev?
Öö märgid olid nemad vaid —
ja minu hing on päev!

Teine osa ehk Cesare Pavese looming läks must kolinal mööda. Korduvad sõnad sina, armastus, surm, tuul, aga luuletuste tunne ja mõte minuni ei jõudnud.

Sa oled kui maa

Sa oled kui maa,
mida keegi eikunagi lausund.
Midagi sa ei oota
nõnda kui sõna,
mis purskuks sügavikust
kui puuvili oksavõrast.
Tuul on see, mis sinuni jõuab.
Kõik kuivanu, ammusurnu
sinus kuhjub ja lahkub tuulde.
Iidsed liikmed ja sõnad.
Sa värised suves.

Kolmas osa on Doris Karevalt ja kui ma alul olin sutsu imestunud, et ei olnud nagu nii hea ja sügav Kareva nagu ma olen harjunud, aga siis sain teada, et pühendusluule ja nö laulusõnadeks kirjutatud ja niimoodi võttes oli ju täitsa ilus lugemiskogemus ning kui Amelia Earharti elulugu põgusalt kõrvali sirvida, siis see sõnadevalik oli täitsa leidlik, südamlik ja tabav.

Taevas ja tundmatus

Tead ju, et taevas ja tundmatus on minu koduma —
taevas ja tundmatus.

Keegi ei lähe kunagi kaduma.
Silmapiir vaid on uus.

 

Tähistulv

Kas tähti mäletad,
kes tookord nägid meid?
Nüüd on nad sõbrad.

Möödudes
me ikka noogutame,
ikka naeratame.

Lõpmatuse tähtulv
on nagu sinu lähedus —
nii soe.

 

Massimo Centini „Maailma vaimne kultuuripärand: kultuuritraditsioonid ja -nähtused UNESCO esindusnimekirjas”

UNESCO maailma vaimse kultuuripärandi esindusnimekiri sisaldab 2021. a alguse seisuga 492 kannet 128 riigist. Siin raamatus on neist kirjeldatud pealt poolesaja. Mõnest on pajatatud pikemalt, mõnest lühemalt, mahutades info koos rikkaliku pildivalikuga 2-8 leheküljele. Valik, mida võtta ja mida jätta, on muidugi väga subjektiivne, aga ma sain nagu autori valikukriteeriumitele pihta, et midagi hästi tuntut, midagi, mis tundus talle sellele piirkonnale väga iseloomulik, ja siis mõned ekstra isiklikud lemmikud. Me ise tegime näitust tehes umbes samamoodi, kuigi meil oli piiranguks ka see, et mille kohta meie raamatukogus lisamaterjali on. Tekst on ladus ja kokkuvõtlik, kes on nähtusega rohkem kursis, sellele vast liiga pinnapealne ja napp, aga kelle jaoks on see esimene kokkupuude mõne kultuuritavandiga, nende jaoks on see piisavalt ülevaatlik ja huvi korral saab ju alati edasi uurida. Pildid on ilusad, suured, kvaliteetsed ja värviküllased. Et kes raamatut lugeda ei viitsi, see võiks vähemalt pilte sirvida :) Väga tore, et selline raamat ilmus! (Tilk tõrva meepotis: sisukorrast on kogemata miskit välja jäänud.)

Pildil üks näide autori kodumaalt: Opera dei Pupi ehk Sitsiilia nukuteater.

Raamatust on kirjutanud Tiina Liinak oma blogis ja Rita Lääne-Virumaa Keskraamatukogu raamatukoguhoidjate lugemisblogis.

Paolo Baron, Ernesto Carbonetti “Paul Is Dead”

Väga omapärase ja võluva pildikeelega ning kuidagi unenäoliselt ja ajusid komposteerivalt ning emotsioonidel mängivalt jutustatud lugu kuulujutust, et 1966. aastal Paul McCartney läks oma teed ja Biitlitesse tuli tema asemele teisik. Et asja põnevamaks teha, on siia-sinna pikitud tõelevastavaid seiku ning laulusõnade katkeid. Kui see raamatuke kuskil ette jääb, soovitan sisse vaadata, nii biitlifännidel kui mittefännidel.