Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 3

Niipalju sain ma selle jaapani kirjanduse väljakutsega (suur aitähh Tiinadele selle orgunni eest!) selgeks küll, et kui ma tahan jaapani kirjandusest head elamust saada, siis kõige kindlam on pöörduda mangade või luuleriiuli juurde, jaapani proosa võlude märkamiseni või uute lemmikute tekkimiseni ma ei jõudnud kahjuks. Päris lootusetu jaapani proosa mu jaoks siiski pole, mul on varasematest lugemistest kolm üsna meeldivat lugemismälestust: Tanizaki Junichiro “Varjude ülistus”, Haruki Murakami “Kafka mererannas” ja Seichō Matsumoto “Mäng sõiduplaaniga”. Lihtsalt sel aastal proosaelamustesse lisa ei tulnud.

Luule ja manga vahel kõlkudes võtsin manga, sest miskit uut ja värsket luuleriiulist silma ei hakanud ja nõnda sai “Vagabondi” kolmas köide koju tassitud.

Endiselt mulle meeldib selle manga pildikeel, aga loo endaga jälle väga hästi kontakti ei saanud. Liiga aeglane ja märulile orienteeritud, kui parajasti ei kakelda, siis tehakse ettevalmistusi võitluseks. Aga siin on ka lahedaid detaile, nagu õpetussõnu jagav hunt, üliaktiivne kõikekorraldadatahtev mamma, ajas edasi-tagasi liikumist, ühe pojengioksa omapärane saatus, vaiksemaid vestlushetki. See kolmas osa meeldis mulle seniloetust enim, kuigi see lõpp oli sihuke imelik ja jättis natuke mõru magu suhu, võib-olla neljas osa toob selgust.

Et siis teemaks olnud päriselt head enesetunnet ma selle raamatuga ei saanud, aga mul on praegu ka tunne, et et ma peaks mingi poolsada raamatut ette võtma, et sealt leida see üks, mis mulle tõesti ka meeldiks ja selleks mul pole ei aega ega tahtmist, lepin sellega, et selle raamatu pildid olid mu meelest valdavalt ilusad.

Ryûnosuke Akutagawa “Mandariinid tihnikus”

Ma olen siia jaapani väljakutsesse igast imelikke asju lugenud, mõtlesin, et loeks lõpuks miskit korralikku ka. Ega ma sellest õnnelikumaks ei saanud. Õnnetumaks õigupoolest ka mitte.

Ryûnosuke Akutagawa jutte on mitmel puhul filmiks saanud, millised jutud just täpselt, seda ma uurima ei viitsinud hakata, aga lootes juhusele ning et tõenäoliselt on tõlkimiseks ikka paremik ja tuntumad jutud välja valitud, ju siin jutukogus miskit sihukest oli ka.

Jutud on suhteliselt lühikesed, on nii reaalelupildikesi kui mitte nii reaalseid pildikesi, sätungiga nii autori kaasaega kui kaugemasse ajalukku. Stiililt meisterlikud, aga kuidagi kohustusliku kirjanduse lugemise mekk oli man, et kohati intellektuaalselt täitsa huvitavad, aga mu emotsiooonid ei saand siit suurt miskit kätte. Lugudena jäid mu jaoks paljud lood lõpetamata, aga jututehniliselt olid lõpud mu jaoks kuidagi õiged. See tunne, et neis juttudes on Jaapani ja Lääne kultuur kuidagi huvitavalt põimunud, sai järelsõnast kinnitust.

Kokkuvõtteks — kirjanduslooliselt minu jaoks täitsa huvitav kogumik, aga isikliku lugemiselamusena mitte eriti kaasahaarav.

Ahjaa, kordan üle teabetera, et Ryûnosuke Akutagawast endast on ka film: “Võõras Shanghais” (“A Stranger in Shanghai”).

Akira Himekawa “The Legend of Zelda. Twilight Princess” 1.

Mul on raskusi aru saamisega, mis mangad millisele vanusele on, aga autorite (neid kaks ja nad on kahepeale ühe pseudonüümi võtnud) järelsõnast järeldasin, et ju see “Zelda” ikka lasteraamat on.

On fantaasiamaailm, kus on heledam valguse pool ja pimedam videvikumaa. Alguses tutvustatakse seda vastasseisu teket ja videvikuprintsess Zeldat, aga kohe varsti läheb tegevus ükte külakesse, kus on üks võõras — paar aastat tagasi külasse tulnud noormees, noh sellin, kes enam päris poiss ei ole, aga mehemõõtu veel ka välja ei anna. On ta külainimestele igatpidi abiks ja eriti hästi saab tema läbi külalastega. Seda külaeluidülli on siin raamatus päris pikalt. Kuigi aegajalt antakse mõista, et sel noormehel on minevik, siis ilmutab see minevik end servapidi üsna raamatu lõpupoole. Ja siis juhtub midagi hirmsat ja kollid tulevad ja taplus tuleb ja taplus on kole ja mis edasi saab, seda kõike saab lugeda juba järgmistest köidetest. Kas ma seda ka teen, ei ole veel kindel, kuigi joonistamisstiil meeldis mulle väga hästi, selline selge ja nunnukas, lugu oli ka päris huvitav, kuigi natikene segane ja ma tundsin küll, et minust nooremale lugejale mõeldud. Kõige krooniks on siin olemas mu fantaasiamaailma lemmikelukas ehk libahunt :)

Guugel annab teada, see Zelda on miski mäng. Ma ei tea sest miskit, aga mõnele võib see reklaamiks olla.

 

Tadao Tsuge “Slum Wolf”

Tadao Tsuge mangad on hoopis teistmoodi, kui ma harjunud olen.

Esiteks teema — ei mingeid üleloomulikke olendeid (see paaril leheküljel tatsav rääkiv koer ei loe) ega suurt kangelaslikkust, tegu on viie-, kuuekümnendate Tokyo äärelinnaga ja tegelasteks suht põhjakiht, tüübid, kes lihtsalt täidavad päevi ja veavad end läbi elu, pidevalt omavahel norides ja kakeldes ning vahetevahel on nad ka rahulikumalt istumas ja vestlemas. Vaesus, kuritegevus, sõjahaavad ja -armid, mis ei taha kuidagi kinni kasvada. Tulemas on uus põlvkond, sõjast puutumata, aga selle taagaga ikkagi edasi tegelema pidav ja vaesuse ja pinge jaoks omi lahendusi otsiv.

Teiseks joonistamisstiil — ei mingit glamuuri ega suuresilmseid nukunägusid. Tadao Tsuge kasutab viimistletumat joonistusstiili looduse ja arhitektuuri kujutamisel, aga inimesed on visandlikud, karikatuursed, koledad, väheeristuvad ning tihtipeale on nad kujutaud poosides, kus nad on pea ära pööranud, olgu siis selja taha või kõrvale vaatamiseks, või on näod muidu varjudes. Raamatu lõpus olevad lisaillustratsioonid annavad teada, et Tadao Tsuge oskab inimesi muidu joonistada küll, kujutada oma karaktereid just sellisena, nagu need selles mangas on, on tema teadlik valik.

Kolmandaks ülesehitus — tegu ei ole mitte ühe pika looga, vaid pigem tegevuskoha ja -aja ning aegajalt ka ühiste tegelaste kaudu seotud novellidega. No novell ei ole päris õige sõna, sest lõpud lähevad Tadao Tsugel kuidagi sumbumistena, aga lihtsalt juttudeks neid ju ka ei saa nimetada.

Omamoodi oli seda realismimangat päris huvitav lugeda. Päriselt hinge ei länud, aga mingi mõttetooni, kui närune võis asjaolude kokkusattumisel see viiekümnendate slumm olla, andis see manga päris hästi edasi.

Tadao Tsuge on sündinud 1941. aastal. Raamatu lõpus on Tadao Tsuge lapsepõlvemälestused, iseäranis on seal juttu filmimaailma võlust, ja tõlkija Ryan Holmbergi põhjalik ülevaade Tadao Tsuge loomingust. 1995. a tehti selle manga põhjal film “Burai heiya”.

Tsugumi Ohba, Takeshi Obata “Death Note. Black Edition. Vol 1”

Selle raamatu rabasin eelmise aasta lõpus raamatupoest kaasa, sest a) must ja mustade servadega, b) joonistamisstiil tundus esmapilgul hea, c) teema tundus intrigeeriv, d) raamat oli kõvasti alla hinnatud. Kui jaanuaris see jaapani värk välja kuulutati, siis ma olin omaette kindel, et no küllap sellele raamatule sobiv teema ka tuleb. Tuligi. Siin on nii ulmet (iseäranis õudust) kui krimi ning hea tahtmisega saaks selle urban fantasy alla liigitada, sest segatud on jaapani mütoloogiat (ma küll ei tea, kui audentset, aga surmajumal kolistab ringi) ja tänapäeva linnaelu. Loo ülesehitus on natuke veniv, aga küllalt kaasahaarav. Tegelased ei ole just eriti meeldivad ja kaasaelamapanevad, aga nad on huvitavad ja mõtlemapanevad. Oluline atribuut on Surma Märkmik. Aga rohkem ma vast sisust ei räägikski. Joonistamisstiil mulle meeldis ja raamatu musti servi nautisin kogu lugemise aja. Allahindluse üks põhjus oli, et eks see ole juba üsna vana raamat ka juba ning minu eksemplaril olid poognad köitmise ajal kuidagi segi läinud, vahel oli tükk tülinat, et jutt õiges järjekorras loetud saaks. 

Ega selle esimese köitega lugu muidugi ei lõpe, 5 köidet on veel. Kas ma neid taga otsima hakkan, ei usu. Netflixis on ka animesari. See värviline pilt ongi sarjast. Manga on ise mustvalge, aga muidu suht sarnase joonega.

Sumikura Mariko, Uemura Taeko “Unelmaid ketrav naine”

Tegelikult valmistas mulle heameelt pigem raamatu ilmumise fakt ise, noh et jaapani kaasaegset luulet ja ilusas kujunduses (tušimaal ja kalligraafia Shiokawa Motoko, nihonga maal Hatanaka Kokyo ja need valged jaapani kirjamärgid). Lugemisrõõmu ja luulenautimist leidsin ma siit kogust enda jaoks vähem.

Kogus on neli tsüklit: Sumikura Mariko “Armurüüs naine” ja “Unelmaid ketrav naine” ning Uemura Taeko “Õnnejuhuleiu muusale” ja “Tantsiv jumalanna”. Neist esimene tsükkel oli mulle kõige lihtsamini loetav, äratuntavamate kujundite ja võtetega ning kõige enam lugemiselamust pakkuv, ülejäänu jooksis seekord kuidagi mööda külgi maha. A võib-olla mõni teine kord sobib lugemiseks paremini.

Mõned nopped teemasse tähed ja armastus, ikka sest esimesest tsüklist:

Vastus / aster

Taevas on täis tähti,
õrnalt
vilgud
nende seas sina.
Ära mindki unusta!

Üks täht / rubiin

Kui kiindumus
ja tulipunane leek
ajapikku jahtuvad,
saab neist tähe
vilkuv valgus.

 

 

“Mäetipp järve põhjas”

Kuna mul omal käel Jaapani vihmaraamatu otsimine lörri läks, siis tegin kiire otsingu, et mis teised on valinud ja mis ühe päevaga ka läbi saaks. “Mäetipp järve põhjas” on mulle tuttav raamat, ma olen seda paar korda juba lugenud, aga nagu kirjandusega üldse (ja mu meelest luulega iseäranis), siis erinevatel ajahetkedel kõnetavad erinevad teemad ja satuvad tähelepanu alla erinevad tekstilõigud. Eks ma nüüd otsisin iseäranis vihma ja seda oli ka, aga lähemalt kõnelesid muga seekord muidu vesised või putuklised luuletused.

Mu meelest on see väike kogu väga hästi valitud, on erinevaid autoreid, erinevaid meeleolusid, erinevaid mõttesuundi ja iga ülelugemisega leiab erinevaid lemmikluuletusi. Ja Rein Raua eessõna võib ka mitu korda üle lugeda :)

Autorid: Naito Joso, Kobayashi Issa, Hattori Ransetsu, Kamijima Onitsura, Matsuo Basho, Yosa Buson, Nishiyama Soin, Mukai Kyorai, Yasuhara Teishitsu, Ihara Saikaku, Ochi Etsujin, Sugiyama Sampu, Morikawa Kyoriku, Matsue Shigeyori, Takarai Kikaku, Naito Rosen, Matsunaga Teitoku, Suganoya Takamasa, Kawai Sora, Yamaguchi Sodo.

vihmahaiku

Ihara Saikaku

ššššššššš
pisike ärkas üles
vihmakrbinast


haiku, kus on rohkem vett

Kobayashi Issa

täielik vaikus
sügaval järve põhjas
pilvine mäetipp


putukhaiku

Matsuo Basho

mis roostenukrus
naela külge klammerduv
väike rohutirts

Siia lõppu veel mu värskelt omandatud teadmistekild, et Jaapani mangades sajab vihma potsu-potsu.

(1) バッ (BA!): FWOOSH A number of crows suddenly take flight in surprise
(2) スパン (SUPAN): SHPA The samurai’s sword slices through a bandit
(3) ビシィッ (BISHI-!): HWANG Throwing a ball with power
(4) こっそり (KOSSORI): SNEAK SNEAK The samurai secretly spying on the occupants
(5) チャキッ (CHAKI!): CHK Quickly turning sword round in the hands to threaten someone
(6) ふあ~・・・ (FUA~…): YAWN Yawning
(7) くらっ・・・ (KURA…): swoon・・・ Shows someone feeling dizzy or giddy
(8) ズズッ・・・ (ZUZU …): ZDDDD Sniffling in fear
(9) ずずーっ (ZUZU―): SLUUURP Sipping/slurping hot tea
(10) ぼ~・・・ (BO~…): *spaced out* Absent-mindedly staring into space
(11) ポツポツ (POTSU POTSU): PLIP PLIP A few drops of rain start to fall
(12) ザザ (ZA ZA): SHIF SHIF Wind rustling through the trees
(13) ゲロゲロ (GERO GERO): CROAK CROAK A croaking frog
(14) もぐもぐ (MOGU MOGU): MMG MMG Vigorous chewing
(15) しぃ...ん (SHI-…N): *deathly silence* Silence. No sign of life in a deserted village.
(16) サラサラ (SARA SARA): SWISH SWISH The appearance of long, beautiful, glossy hair
(17) さくっ (SAKU!): SHKK Something or someone being pierced or stabbed by something quite hard (in this case, an arrow to the heart.)
(18) うきうき (UKI UKI): YAHEY An excited appearance – appearing to look forward to something
(19) ぎゅぅ (GYU!): GRAB Hugging someone tightly
(20) ぼり (BORI): SKRITCH Someone scratching his head

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 5 — “Warchild”

Viies osa sellest huvitavast pseuduaasia sätungiga fantaasia-koomiksist.

Lugemiselamus jäi sinna kahe esimese ja kahe järgmise köite lugemiselamuse vahele, et 1. ja 2. meeldisid mulle väga, 3. ja 4. päris hästi, aga nõksa vähem, 5. oli seal vahepeal.

Maika tahab sõda vältida, kuid kui vaenuväed liialt lähedale hakkavad koonduma, siis peab ta oma sisemise koletisega läbirääkimisi ning asub Ravenna linna kaitsele. Õnnestumisi on, aga lihtsalt ei lähe muidugi midagi. Vahele antakse mälupilte väikeset Maikast sõjas kuus aastat tagasi ning lahinguväljal kohtub ta vana tuttavaga. Liitlased on enamasti mingi oma teema eest väljas ja usaldada saab neid vaid teatud piirides. Vaid rebasetüdruk Kippa on päriselt ka Maika poolt. Loo lõpuks on vaherahu, aga arvata on, et pikalt see ei püsi.

Sana Takeda pildid on minu meelest väga ilusad.

Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 2

Manga. Järg.

See tellis oli hullem, kui esimene osa. Kuskil on vanameeste õpetussõnu ja korraks saab Musashi endale õpipoisi, aga enamiku sest köitest võtab enda alla Musashi ja mingi munga kahevõitlus. Lõpu poole on põgusalt sõbra sekeldusi, mis mõjusid tüütumaltki kui see lõputu duell. Et miks ma siis lugesin? No ma lootsin, et miskit muud on ka… ja õpetussõnakohad olidki kohati täitsa toredad. Ja punkt sai vähese vaevaga täis :)

Et lugu pole minu maitse üldse, aga pildi pool on endiselt hea.

Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 1

Manga. Tellis.

Mul on tunne, et siin loos oli mu jaoks liiga palju Jaapani kultuurikoodi, mida ma ei suutnud lahti hammustada, et enamjaolt kauge, võõras ja arusaamatu. Kuigi tegevust ja taplust oli omajagu, siis lugu läks edasi kuidagi teosammul, mu meelest iga hetke jaoks ei oleks olnud vaja seda pilti joonistada, oleks hõredamalt ka hakkama saanud.

Pildid ise olid muidu head, et korraliku tehnikaga, läbimõeldud paigutusega, anatoomiliselt korrektsed, tegelased iseloomulikud, vaatenurgad vahelduvad. Valdavalt mustvalge, aga peatükkide algustes võis olla ka pisut värvi.

Tegevusaeg on kuskil 17. saj. algupoolel ja peategelane on ronin, st isandata samurai Miyamoto Musashi. Raamatus on kolm osa. Esimeses osas on 17-aastane Musashi peale lahingut ellujäänud sõbraga kosumispaika otsimas. Nad leiavad majakese, kus ema ja tütar, parandavad haavu ja liiguvad eri teedel edasi. Teine osa on neli aastat hiljem Musashi kodukülas. Ega see külaskäik meeldiv ei ole, sest sõbra ema süüdistab teda, et sõber koju pole tulnud ja muu külarahvas peab teda deemoniks. Napilt, aga ellu ta jääb. Kolmas osa on Kyotos, kus Musashi otsib üles võitluskunstide kooli, et oma võimeid proovile panna. Saame ka aimu, kuidas sõbral vahepeal läinud on.

Sõprusest, noh, kangelase sõber on sihuke tüüp, et samal ajal, kui kangelane võitleb röövlikambaga, kepib sõber metsas majaperenaist… aga samas, kodukülas oli ta ainus, kes kangelasega edasi suhtles, kui 13-aastasel Musashil jamad tekkisid. Niiet kui kellegil on pealtnäha kummalisi sõpru, siis mingil hetkel on nad olnud mittekummalised ja mälestus sellest võib kesta väga pikka aega, mõnikord terve elu.

Praktiline teadmiskild raamatust — tammepuust harjutusmõõk võib õiges käes päris tõhus relv olla. Aga mul tekkis rõivastusalane küsimus, et huvitav, mismoodi need siidised hommikumantlid meestel seljas püsisid? (Mu samalaadne küsimus India saride kohta sai hiljuti väga lihtsa vastuse — hunnik haaknõelu.) Ja kuidas on võimalik kaks mõõka vöö vahele torgata ja niimoodi vabalt ringi käia?