Tadao Tsuge “Slum Wolf”

Tadao Tsuge mangad on hoopis teistmoodi, kui ma harjunud olen.

Esiteks teema — ei mingeid üleloomulikke olendeid (see paaril leheküljel tatsav rääkiv koer ei loe) ega suurt kangelaslikkust, tegu on viie-, kuuekümnendate Tokyo äärelinnaga ja tegelasteks suht põhjakiht, tüübid, kes lihtsalt täidavad päevi ja veavad end läbi elu, pidevalt omavahel norides ja kakeldes ning vahetevahel on nad ka rahulikumalt istumas ja vestlemas. Vaesus, kuritegevus, sõjahaavad ja -armid, mis ei taha kuidagi kinni kasvada. Tulemas on uus põlvkond, sõjast puutumata, aga selle taagaga ikkagi edasi tegelema pidav ja vaesuse ja pinge jaoks omi lahendusi otsiv.

Teiseks joonistamisstiil — ei mingit glamuuri ega suuresilmseid nukunägusid. Tadao Tsuge kasutab viimistletumat joonistusstiili looduse ja arhitektuuri kujutamisel, aga inimesed on visandlikud, karikatuursed, koledad, väheeristuvad ning tihtipeale on nad kujutaud poosides, kus nad on pea ära pööranud, olgu siis selja taha või kõrvale vaatamiseks, või on näod muidu varjudes. Raamatu lõpus olevad lisaillustratsioonid annavad teada, et Tadao Tsuge oskab inimesi muidu joonistada küll, kujutada oma karaktereid just sellisena, nagu need selles mangas on, on tema teadlik valik.

Kolmandaks ülesehitus — tegu ei ole mitte ühe pika looga, vaid pigem tegevuskoha ja -aja ning aegajalt ka ühiste tegelaste kaudu seotud novellidega. No novell ei ole päris õige sõna, sest lõpud lähevad Tadao Tsugel kuidagi sumbumistena, aga lihtsalt juttudeks neid ju ka ei saa nimetada.

Omamoodi oli seda realismimangat päris huvitav lugeda. Päriselt hinge ei länud, aga mingi mõttetooni, kui närune võis asjaolude kokkusattumisel see viiekümnendate slumm olla, andis see manga päris hästi edasi.

Tadao Tsuge on sündinud 1941. aastal. Raamatu lõpus on Tadao Tsuge lapsepõlvemälestused, iseäranis on seal juttu filmimaailma võlust, ja tõlkija Ryan Holmbergi põhjalik ülevaade Tadao Tsuge loomingust. 1995. a tehti selle manga põhjal film “Burai heiya”.

Tsugumi Ohba, Takeshi Obata “Death Note. Black Edition. Vol 1”

Selle raamatu rabasin eelmise aasta lõpus raamatupoest kaasa, sest a) must ja mustade servadega, b) joonistamisstiil tundus esmapilgul hea, c) teema tundus intrigeeriv, d) raamat oli kõvasti alla hinnatud. Kui jaanuaris see jaapani värk välja kuulutati, siis ma olin omaette kindel, et no küllap sellele raamatule sobiv teema ka tuleb. Tuligi. Siin on nii ulmet (iseäranis õudust) kui krimi ning hea tahtmisega saaks selle urban fantasy alla liigitada, sest segatud on jaapani mütoloogiat (ma küll ei tea, kui audentset, aga surmajumal kolistab ringi) ja tänapäeva linnaelu. Loo ülesehitus on natuke veniv, aga küllalt kaasahaarav. Tegelased ei ole just eriti meeldivad ja kaasaelamapanevad, aga nad on huvitavad ja mõtlemapanevad. Oluline atribuut on Surma Märkmik. Aga rohkem ma vast sisust ei räägikski. Joonistamisstiil mulle meeldis ja raamatu musti servi nautisin kogu lugemise aja. Allahindluse üks põhjus oli, et eks see ole juba üsna vana raamat ka juba ning minu eksemplaril olid poognad köitmise ajal kuidagi segi läinud, vahel oli tükk tülinat, et jutt õiges järjekorras loetud saaks. 

Ega selle esimese köitega lugu muidugi ei lõpe, 5 köidet on veel. Kas ma neid taga otsima hakkan, ei usu. Netflixis on ka animesari. See värviline pilt ongi sarjast. Manga on ise mustvalge, aga muidu suht sarnase joonega.

Sumikura Mariko, Uemura Taeko “Unelmaid ketrav naine”

Tegelikult valmistas mulle heameelt pigem raamatu ilmumise fakt ise, noh et jaapani kaasaegset luulet ja ilusas kujunduses (tušimaal ja kalligraafia Shiokawa Motoko, nihonga maal Hatanaka Kokyo ja need valged jaapani kirjamärgid). Lugemisrõõmu ja luulenautimist leidsin ma siit kogust enda jaoks vähem.

Kogus on neli tsüklit: Sumikura Mariko “Armurüüs naine” ja “Unelmaid ketrav naine” ning Uemura Taeko “Õnnejuhuleiu muusale” ja “Tantsiv jumalanna”. Neist esimene tsükkel oli mulle kõige lihtsamini loetav, äratuntavamate kujundite ja võtetega ning kõige enam lugemiselamust pakkuv, ülejäänu jooksis seekord kuidagi mööda külgi maha. A võib-olla mõni teine kord sobib lugemiseks paremini.

Mõned nopped teemasse tähed ja armastus, ikka sest esimesest tsüklist:

Vastus / aster

Taevas on täis tähti,
õrnalt
vilgud
nende seas sina.
Ära mindki unusta!

Üks täht / rubiin

Kui kiindumus
ja tulipunane leek
ajapikku jahtuvad,
saab neist tähe
vilkuv valgus.

 

 

“Mäetipp järve põhjas”

Kuna mul omal käel Jaapani vihmaraamatu otsimine lörri läks, siis tegin kiire otsingu, et mis teised on valinud ja mis ühe päevaga ka läbi saaks. “Mäetipp järve põhjas” on mulle tuttav raamat, ma olen seda paar korda juba lugenud, aga nagu kirjandusega üldse (ja mu meelest luulega iseäranis), siis erinevatel ajahetkedel kõnetavad erinevad teemad ja satuvad tähelepanu alla erinevad tekstilõigud. Eks ma nüüd otsisin iseäranis vihma ja seda oli ka, aga lähemalt kõnelesid muga seekord muidu vesised või putuklised luuletused.

Mu meelest on see väike kogu väga hästi valitud, on erinevaid autoreid, erinevaid meeleolusid, erinevaid mõttesuundi ja iga ülelugemisega leiab erinevaid lemmikluuletusi. Ja Rein Raua eessõna võib ka mitu korda üle lugeda :)

Autorid: Naito Joso, Kobayashi Issa, Hattori Ransetsu, Kamijima Onitsura, Matsuo Basho, Yosa Buson, Nishiyama Soin, Mukai Kyorai, Yasuhara Teishitsu, Ihara Saikaku, Ochi Etsujin, Sugiyama Sampu, Morikawa Kyoriku, Matsue Shigeyori, Takarai Kikaku, Naito Rosen, Matsunaga Teitoku, Suganoya Takamasa, Kawai Sora, Yamaguchi Sodo.

vihmahaiku

Ihara Saikaku

ššššššššš
pisike ärkas üles
vihmakrbinast


haiku, kus on rohkem vett

Kobayashi Issa

täielik vaikus
sügaval järve põhjas
pilvine mäetipp


putukhaiku

Matsuo Basho

mis roostenukrus
naela külge klammerduv
väike rohutirts

Siia lõppu veel mu värskelt omandatud teadmistekild, et Jaapani mangades sajab vihma potsu-potsu.

(1) バッ (BA!): FWOOSH A number of crows suddenly take flight in surprise
(2) スパン (SUPAN): SHPA The samurai’s sword slices through a bandit
(3) ビシィッ (BISHI-!): HWANG Throwing a ball with power
(4) こっそり (KOSSORI): SNEAK SNEAK The samurai secretly spying on the occupants
(5) チャキッ (CHAKI!): CHK Quickly turning sword round in the hands to threaten someone
(6) ふあ~・・・ (FUA~…): YAWN Yawning
(7) くらっ・・・ (KURA…): swoon・・・ Shows someone feeling dizzy or giddy
(8) ズズッ・・・ (ZUZU …): ZDDDD Sniffling in fear
(9) ずずーっ (ZUZU―): SLUUURP Sipping/slurping hot tea
(10) ぼ~・・・ (BO~…): *spaced out* Absent-mindedly staring into space
(11) ポツポツ (POTSU POTSU): PLIP PLIP A few drops of rain start to fall
(12) ザザ (ZA ZA): SHIF SHIF Wind rustling through the trees
(13) ゲロゲロ (GERO GERO): CROAK CROAK A croaking frog
(14) もぐもぐ (MOGU MOGU): MMG MMG Vigorous chewing
(15) しぃ...ん (SHI-…N): *deathly silence* Silence. No sign of life in a deserted village.
(16) サラサラ (SARA SARA): SWISH SWISH The appearance of long, beautiful, glossy hair
(17) さくっ (SAKU!): SHKK Something or someone being pierced or stabbed by something quite hard (in this case, an arrow to the heart.)
(18) うきうき (UKI UKI): YAHEY An excited appearance – appearing to look forward to something
(19) ぎゅぅ (GYU!): GRAB Hugging someone tightly
(20) ぼり (BORI): SKRITCH Someone scratching his head

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 5 — “Warchild”

Viies osa sellest huvitavast pseuduaasia sätungiga fantaasia-koomiksist.

Lugemiselamus jäi sinna kahe esimese ja kahe järgmise köite lugemiselamuse vahele, et 1. ja 2. meeldisid mulle väga, 3. ja 4. päris hästi, aga nõksa vähem, 5. oli seal vahepeal.

Maika tahab sõda vältida, kuid kui vaenuväed liialt lähedale hakkavad koonduma, siis peab ta oma sisemise koletisega läbirääkimisi ning asub Ravenna linna kaitsele. Õnnestumisi on, aga lihtsalt ei lähe muidugi midagi. Vahele antakse mälupilte väikeset Maikast sõjas kuus aastat tagasi ning lahinguväljal kohtub ta vana tuttavaga. Liitlased on enamasti mingi oma teema eest väljas ja usaldada saab neid vaid teatud piirides. Vaid rebasetüdruk Kippa on päriselt ka Maika poolt. Loo lõpuks on vaherahu, aga arvata on, et pikalt see ei püsi.

Sana Takeda pildid on minu meelest väga ilusad.

Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 2

Manga. Järg.

See tellis oli hullem, kui esimene osa. Kuskil on vanameeste õpetussõnu ja korraks saab Musashi endale õpipoisi, aga enamiku sest köitest võtab enda alla Musashi ja mingi munga kahevõitlus. Lõpu poole on põgusalt sõbra sekeldusi, mis mõjusid tüütumaltki kui see lõputu duell. Et miks ma siis lugesin? No ma lootsin, et miskit muud on ka… ja õpetussõnakohad olidki kohati täitsa toredad. Ja punkt sai vähese vaevaga täis :)

Et lugu pole minu maitse üldse, aga pildi pool on endiselt hea.

Takehiko Inoue “Vagabond” Vol. 1

Manga. Tellis.

Mul on tunne, et siin loos oli mu jaoks liiga palju Jaapani kultuurikoodi, mida ma ei suutnud lahti hammustada, et enamjaolt kauge, võõras ja arusaamatu. Kuigi tegevust ja taplust oli omajagu, siis lugu läks edasi kuidagi teosammul, mu meelest iga hetke jaoks ei oleks olnud vaja seda pilti joonistada, oleks hõredamalt ka hakkama saanud.

Pildid ise olid muidu head, et korraliku tehnikaga, läbimõeldud paigutusega, anatoomiliselt korrektsed, tegelased iseloomulikud, vaatenurgad vahelduvad. Valdavalt mustvalge, aga peatükkide algustes võis olla ka pisut värvi.

Tegevusaeg on kuskil 17. saj. algupoolel ja peategelane on ronin, st isandata samurai Miyamoto Musashi. Raamatus on kolm osa. Esimeses osas on 17-aastane Musashi peale lahingut ellujäänud sõbraga kosumispaika otsimas. Nad leiavad majakese, kus ema ja tütar, parandavad haavu ja liiguvad eri teedel edasi. Teine osa on neli aastat hiljem Musashi kodukülas. Ega see külaskäik meeldiv ei ole, sest sõbra ema süüdistab teda, et sõber koju pole tulnud ja muu külarahvas peab teda deemoniks. Napilt, aga ellu ta jääb. Kolmas osa on Kyotos, kus Musashi otsib üles võitluskunstide kooli, et oma võimeid proovile panna. Saame ka aimu, kuidas sõbral vahepeal läinud on.

Sõprusest, noh, kangelase sõber on sihuke tüüp, et samal ajal, kui kangelane võitleb röövlikambaga, kepib sõber metsas majaperenaist… aga samas, kodukülas oli ta ainus, kes kangelasega edasi suhtles, kui 13-aastasel Musashil jamad tekkisid. Niiet kui kellegil on pealtnäha kummalisi sõpru, siis mingil hetkel on nad olnud mittekummalised ja mälestus sellest võib kesta väga pikka aega, mõnikord terve elu.

Praktiline teadmiskild raamatust — tammepuust harjutusmõõk võib õiges käes päris tõhus relv olla. Aga mul tekkis rõivastusalane küsimus, et huvitav, mismoodi need siidised hommikumantlid meestel seljas püsisid? (Mu samalaadne küsimus India saride kohta sai hiljuti väga lihtsa vastuse — hunnik haaknõelu.) Ja kuidas on võimalik kaks mõõka vöö vahele torgata ja niimoodi vabalt ringi käia?

Yoko Tawada “Kahtlased kujud öises rongis”

Ma kirjutasin pika jutu ja kustutasin siis selle ära. Kui öelda lühidalt ja leebelt, siis see raamat oli nii tüütu, nii tüütu, tuim ja trafaretne.

Kui igav peab ühe inimese elu küll olema, et ta viitsib selliseid jutukesi kirja panna? 

Positiivse poole pealt: on mõned head laused ning Krista Lepik kirjutas raamatust inspiratsiooni saanuna ühe täitsa hea luuletuse, soovitan üles otsida.

Yoshiyuki Okamura, Kentaro Miura “Japan”

Ma ei ole kuigi kindel, et ma seda jaapani väljakutset edasi teen, aga see esimene teema oli nii lihtne :) 

Niisiis jäi näppu manga pealkirjaga “Japan”. Lugu saab alguse 1992. aasta suvel Barcelonas, kus tehakse telesaadet Jaapani noortest ja nende unistustest. Noored on uhked Jaapani majandusliku edu üle ega soovi muusse eriti süveneda, kuigi saatejuht neid vaikselt taga utsitab. Televõtteid segab saatejuhi austaja — mehemürakas kuritegelikust jõugust, kes armus saatejuhti ja käitub nüüd tüütu stalkerina. Ja siis saabub maavärin ja kogu kamp satub kusagile tulevikku, kus maailm on läbi elanud kliima- ja majanduskatastroofi, Jaapan on omadega päris otsas ja jaapanlased elavad põgenikena pagulaslaagrites. Valitsemas on rassistlik ja karm Uus-Euroopa, valitseva klassi käsutuses on uhked autod ja hea tehnika, vähemad vennad elavad pseudu-keskajas hobuste, mõõkade ja viletsate autoromudega ning jaapanlased on orjad, litsid või lindpriid. 1992. aastast pärit kamp ei suuda sellist olukorda taluda ja asub tegudele. Banzai!  Manga on veider segu  isamaalikust moraalist jaapanlastele, hoiatusloost ja barbarkonanist. Mustvalge pildikeel on kohati päris huvitav, aga mul oli päris hea meel, et see lugu nii ruttu otsa sai.

 

Marjorie Liu ja Sana Takeda “Monstress” vol 4 – “The Chosen”

Maika kohtub oma isaga, keda ta viimati nägi suht titena. Paps on kohtumisel silmnähtavalt rõõmsam ja lootusrikkam kui Maika, kes on pigem kahtlustav ja seda paraku õigusega. Küllalt palju aega kulub lapsepõlvemälestuste lappamisele, pärilusest väljavingerdamisele ja püüule sõda ära hoida. Koletise kohta saab ta siiski isalt sutsu rohkem teada… Rebasetüdruk Kippal on oma retk ja kohtumised. Vahelepõigetena katked kassikroonikatest ja Maika tädi tegemistest. Lõpulehekülgedel peavad uued ja vanad liitlased lõkketule ümber plaani, mis siis edasi ja no eks me järgmises osas siis näe, mis edasi… Neljas lugu polnud kehvem kui kolmas, aga esimesed kaks olid nagu sutsu paremad. Ootame ja vaatame, mida viies lugu toob.