Steven Moffat, Mark Gatiss, Jay “Sherlock: A Study in Pink”

See on siis briti 2010. a. alguse saanud telesarja “Sherlock” avaosa “A Study in Pink” (aluseks Arthur Conan Doyle’i “A Study in Scarlet” (e.k. “Etüüd punases”)) mangana.

Kui ma alul imestasin, et manga autoritena on kirjas nii anlgopärased nimed, siis tegelikult on kaks esimest neist stsenaristid, kes Arthur Conan Doyle’i loomingu telepurgi jaoks kohandasid, ja Jay on see, kes telesarja tegelikult mangavormi voolis, seda siis teles nähtu adapteerijana nii sõnas kui pildis.

Igatahes on päris tore asi välja kukkunud. Mulle meeldis, kuidas Steven Moffat ja Mark Gatiss olid sarjas (vähemalt algusosas, ma viimaseid osi ei ole näinud) Arthur Conan Doyle’i loominguga ümber käinud — mingid väga olulised Doyle’likud nüansid jäid sisse, kuigi tegevus tõsteti kogu täiega tänapäeva ning ühtteist oli muudetud nii mõrvaloos kui tegelaste taustas. Oma osa on muidugi ka näitlejatel — Benedict Cumberbatch Sherlock Holmesina ja Martin Freeman John Watsonina ning hulk toredaid briti näitlejaid teistes osades on kõik teinud mu meelest üsna head rollisooritused. Ning Jay on kogu selle õhustiku ja nutikad käigud suurepäraselt järgmisse meediumisse üle tõstnud.

Manga lugemisega — meie mõistes tagantpoolt ettepoole — tuli natuke harjuda, aga oluliselt see lugemiselamust ei mõjutanud. Manga algust sirvides täheldasin, et kohati on tegelastel sellised toredad kutsikailmed, aga nüüd lõpuni jõudes lisan, et mu meelest on Jay üleüldse väga hea miimikatabaja ning tema valikud, milliseid detaile oma pildireas rõhutada, kiidan ma ka heaks.

Soovitan lugeda/vaadata küll, jah. Ja kunagi otsin järjed ka üles.

Arikawa Hiro “Rändava kassi kroonikad”

Ma nüüd ei teagi kohe… Et ühtpidi nagu on — nunnukas ja pisarakiskuja ja kurnjäu — aga teisalt nagu ei ole ka. Kõige suurem pahameele tekitaja on mu enda valed ootused — ma ootasin kassiraamatut ja siis hakkasid inimesed kõva häälega kassist üle rääkima. Sel põhjusel jäi mul pooleli kunagi Õnnepalu “Mandala”. “Rändava kassi kroonika” poolelijätmisest oleks tegelt kahju olnud, sest raamat läks edenedes paremaks. Kui ma alul keeldusin seda mõttes kirjanduseks nimetamast liigitades selle “hinge pealt ära ütlemise” raamatuks (ja sellisena oli see üsna vastuvõetav), siis lõpupoole võis juba sõna kirjandus ka kõne alla tulla, kuigi niigi õhukesse raamatusse oli sisse lipsanud liigseid korduseid ja täitelehekülgi, vahepealne rasvase kirja kasutus oli pigem segav kui lugemist abistav ning peategelane on nii padupositiivne, et isegi sirgjoonelisuse etalonil Howardil on mitmekülgsemaid karaktereid. Ühesõnaga — ma oleks tahtnud selles raamatus näha rohkem kassi ja vähem inimesi, vihje Heinleini uksi suvesse otsivale kassile oli küll tore, aga ei päästnud päeva. Aga kuna kõik teised siin grupis on seda raamatut kiitnud, siis lugege ikka ja vaadake, mis teie sest leiate… Loodetavasti seda, mida lubab kirjastuse saatesõna: “See poeetiline, haruldase õrnuse ja huumoriga kirjutatud lugu, mis leiab aset Jaapani vahelduvate aastaaegade taustal, pakub põnevust ja jutustab kaasahaaravalt kõikvõimalikest elus ette tulevatest ootamatutest olukordadest ja juhtumistest. See räägib sõpruse ja üksinduse väärtusest ja äratundmisest, millal võtta ja millal anda. „Rändava kassi kroonikate“ sõnum on, et iga armastusest kantud tegu – olgu see siis kuitahes tilluke – võib muuta meie elu. See liigutav lugu on puudutanud tuhandeid lugejaid üle kogu maailma.” Vast oleks minagi seda rohkem leidnud, kui ma nii põikpäiselt ainult kassi vaatepunkti poleks taga ajanud…