Johnnie Christmas, Dante Luiz “Crema”

Selle postitusega tahaks ma saata tervitused oma kodukohvikule :) Seda nii nime pärast kui nende kirglise suhtumise pärast kohvisse. Kohviku pilt on pärit Katzi blogist.

Niisiis. Crema vastuseks sain ma eelkõige, et see on kohvivaht, aga seda on kasutatud ka espresso või tavalise musta kohvi tähenduses ja ma ei tea, kas see on veel mingi sordisegu või jahvatusaste, aga kohvipakkidel on ka vahel see sõna peale kirjutatud. Ma küll armastan kohvi, aga nii fanatt ma ei ole, et et väga peensustesse viitsiks minna ja täpsemalt järgi uurida.

Nagu eelnevast jutust aru saada, siis see raamat on kohvist. Peategelane töötab kohvikus, armastab kohvi ja saatus viib ta ka kohviistandusse. Aga siin on kõrvale veel igasuguseid huvitavaid teemasid: kummitused, ajalugu, üle haua kestev armulugu, pärandus, majandus, survestamine, naistevaheline romantika, introverdi hingeelu.

Reaaliat, romantikat ja õudust on kuidagi väga õigetes kogustes ja õige vaheldusastmega ning kuigi lõpulahendus on lihtne, siis tee sinna on päris huvitav. Turundatakse seda lugu muidugi maagilise realismina. Kui kedagi ekstra huvitab, et kuidas see LGBT-teema on lahendatud, siis mulle meeldis, et hästi tavaliselt, kui üks või teine tegelane oleks teisest soost olnud, siis lugu sellest eriti palju muutunud ei oleks.

Koomiksi joonistamisstiil ei ole mu lemmik, aga see on stiilne, läbimõeldud, väljapeetud ja silmale kena. Valik võtta värvidest valdavalt vaid pruun ja sinakashall ja siiasinna siis tuhmimalt muid värve toetab seda kohviteemat nii hästi ning tegelased on mõnusalt igaüks ise nägu ja läbi koomiksi oma nägu, see on asi, mida ma olen õppinud hindama.

Kokkuvõttes — ega siin mingit imet ei ole, aga see on Kanada kirjutaja ja Brasiilia kunstniku väga tore koostöö väljendus. Vahepalaks täitsa mõnus ja mõttega lugemine. Kohviisu tekitav ka :)

“Steampunk II: Steampunk Reloaded”

Sissejuhatus — Ann & Jeff VanderMeer “What Is Steampunk” — kena väike arutlus aurupungist ja selle ajaloost.

William Gibson “The Gernsback Continuum” — lahelobedas stiilis, aga minu jaoks suht poindita jutt fotograafist, kes näeb aeg-ajalt mingit imelikku vanadelt reklaamplakatitelt pärit paralleelmaailma. “Hell of a world we live in, huh? But it could be worse, huh?” “That’s right, or even worse, it could be perfect.”

Marc Laidlaw “Great Breaktroughs in Darkness” — fotograafia, keemia, valgus, pimedus, tehnoloogia, kunst ja kannatused. Huvitav vormikatsetus — jutu edasiviimine terminite seletustega, kusjuures tähestikus jõutakse ainult ACEni –, aga jutuna ei mõjunud mu jaoks.

Jeffrey Ford “Dr. Lash Remembers” — arstid, haigused, pandeemia, hullumeelsus, mälukaotus. Epideemia põhjuseks on eosed, mille arenemiseks on vaja sooja ja niiskust, seega igasugused aurumasinad loovad eriti hea kasvukeskkonna. Suremusprotsent on pea pool haigestunutest, aga haiguse üleelanuil on ajus mingid nihked, fantaasia ja reaalsus kipuvad segi minema. See oli juba täitsa jutu moodi jutt, oli nii keskkonda, tegelasi, ideid kui emotsiooni. Suht kurb lugu.

Steven Baxter “The Unblinking Eye” — pigem alternatiivajalugu, kus alul näpuotsaga aurupunki. Kolumbus ei jõudnud kuskile ja Euroopast ei mindud suurtele merereisidele, areneti vaikselt omaette, Frangi impeerium hõlmab ka Suurbritannia. Ühel päeval saabub Londonisse inkade laev. Loo peategelased on parajas varsaeas (16): frangi aadlipoiss, inglise töösturitütar ja maoori poiss inkade teenistuses. “And where you see a pretty ship, I see a statement of power.” Täitsa toimiv lugu, oleks võinud pikemgi olla.

Caitlin R. Kiernan “The Steam Dancer (1896)” — kuskil Metsiku Lääne linnakeses on tantsijanna, kel on mehhaaniline jalg ja mehhaanilline käsi ja võltssilm. Kuigi juhtub üsna võikaid asju, siis lugu ise kulgeb rahulikult, konfliktide ja lõpetatatuseta. Päris meeldiv lugemine, aint lõppu oleks nagu miskit veel tahtnud.

Andrew Knighton “Th Cast-Iron Kid” — Metsik Lääs, vestern, püstolikangelased, mõõduvõtmised ja robot. Lugu oli lühike, aga stiilne, suutis kähku loodud maailma sisse tõmmata ja andis parasjagu vihjeid, et looga kaasas käia, ning ei lobisenud ülearu. Pisut masendav, aga korralik jutuke.

Margo Lanagan “Machine Maid” — vastne abielunaine üksi (mees on pikal ärireisil) kuskil Austraalia pärapõrgus. Majapidamises on kaks inimesesanast robotit, igavusest hakkab naine ühte uurima, kuidas see töötab ja milleks kõigeks seda kasutada annab. Tuleb välja, et mees on seda kasutanud seksileluna, aga milleks naine nuku ümber programmeerib, lugege ise, see on natuke isegi liiga etteaimatav, aga noh…

Ramsey Shehadeh “The Unbecoming of Virgil Smythe” — hullumeelne segadus paralleelmaailmadest ja Agatha Christie “Idaekspressisst”, mäletaks ma “Idaekspressi” tegevust ja tegelasi paremini, oleks tõenäoliselt huvitavam olnud, praegu oli selline kõhklemisi segase fantaasialennu tunnustus.

Shweta Narayan “The Mechanical Aviary of Emperor Jalal-ud-din Muhammad Akbar” — mõistujutt mehhaanilistest lindudest, mille sees on mõistujutt meistritest abielupaarist ja mehhaanilistest inimestest. Keskkonnaks on eksootiline India, aga arvestades autori päritolu — Indiast pärit maailmas ringikolaja, kes praegu on otsaga Šotimaal — pole see eriline üllatus. Lugeda oli täitsa tore, aga eksootika käis üle ulme.

Chris Roberson “O One” — inglismann esitleb Hiina keisrile arvuti protüüpi, õukond ei ole vaimustuses. Nohjahonkah lugu. Stiililiselt täitsa hästi õmmeldud, aga minu jaoks ebahuvitav.

Samantha Henderson “Wild Copper” — ameerikajumalatelik või charlesdelindilindilik lugu, et Oberon, Titania ja kogu see haldjate kamp on pagenduses Ameerikas, satub nende juurde inimneiu, kes hakkab mingil hetkel koju tahtma, aitab teda selles indiaanipärimuste koiott. Aurupunki ma ei tuvastanud, aga lugu ise meeldis mulle vägagi hästi.

David Erik Nelson “The Bold Explorer in the Place Beyond” — lugu sellest, et Kodusõja ajal võitlesid jänkide poolel ka mehhaanilised hiina sõdurid, sõja lõppedes jäid need kuskile Metsiku Lääne piirialadele oma kogukonda ehitama. Halb ei olnud, hea ka ei olnud, sihuke keskpärane jutt.

Jess Nevins “Lost Pages from “The Encyclopedia of Fantastic Victoriana”” — jäle igav jutt aurusõjamasinatest. Lugu, kui sellist, ei ole, on mingi pseudoajalooline ülevaade. Ainus huvitav detail oli see, et Venemaal olla üritatud Baba-Jagaa kanajalamajakese-kujulisi aurusõjamasinaid teha.

Cherie Priest “Tangelfoot (A Clockwork Century Story)” — hullumaja, hull teadlane ja 11-aastane poiss. Hull teadlane ei ole kuigi hull, aint mälu hakkab ära kaduma, poiss on talle keldrilaboris seltsiks, sest vaikselt segane vanamees, kel vahel ka helgemaid hetki, on parem seltskond, kui lärmakad omavanused. Ja poiss paneb varmalt teadmisetükid kõrva taha ja ehitab endale mehhaanilise nuku, ta tahab, et tal oleks sõber… Pikemat sorti aurupunki, gooti romaani ja ameerika õudust omavahel põimiv jutt. Lugu on, ja iseenesest täitsa hästi kirjutatud, aga mitte eriti minu maitse.

Margaret Ronald “A Serpent in the Gears” — siin andis mu aju alla, ma ei saanud aru, mis toimub. Poolmehhaanilised inimesed, isolatsioonis maatükk, lendmaod, teadlasi täis laev. Kas oli mu mõistus väsind või inglise keel sel jutul liiga raske, aga see jutt jooksis must mööda ja värskema peaga üle lugeda ka ei viitsi.

G. D. Falksen “The Strange Case if Mr. Salad Monday” — hoogne lugu, kus on krimielementi, kaasaegse sotsiaalmeedia pila, õudust ja natuke huumorit. Loo usutuvasusele annab juurde, kui teada, et 19. saj. Londoni postiteenistus oli erakordselt kiire ja hästi organiseeritud, hommikul postitatud kiri võis sama päeva lõunaks saatjani jõuda, meie tigupostiga ei anna kuidagi võrrelda. Täitsa tore jutt.

Tanith Lee “The Persecution Machine” — paralleelmaailmad. Mitte just kõige nutikam lugu, aga loetavladusalt ja korralikult kirja pandud.

Daniel Abraham “Baljour and Meriwether in the Adventure of the Emperor’s Vengeance” — selle loo puhul oleks mul olnud pisut paremat keeleoskust vaja. Et üldjoontes sain aru ja meeldis, aga mulle tundub, et siin olid mingid nüansid, mis läksid mul kaduma. Siin oli vanade müütide kallal urgitsemist ja uut vaatenurka, mehhaanikat, seikluslikkust ja ohtralt aurupungi butafooriat ning nii hõiskavat kangelaslikkust kui resigneerunud tõdemusi.

James L. Grant, Lisa Mantchev “As Recorded on Brass Cylinders: Adagio for Two Dancers” — siin loos on kõige aurupunklikum moekirjeldus: “The peculiar corset and trousers of black denim and lace visible under the tattered excuse of a bustle skirt, the boots, witch looked like they’d been sitched together from seven different time periods, tyo of whitch had yet to occur.” Mehhaanika, ajalugu ja armastus. Ma pean selle loo kunagi üle lugema, et öelda, kas meeldis või mitte.

Vilhelm Bergsøe “Flying Fish “Prometheus” (A Fantasy of the Future)” — seda lugu hakkasin ma lugema eelarvamusega, et algselt 1870. aastal ilmunud taanlase jutt protoaurupungi näitena, eks sel ajaloolist väärtust on, aga kas ka kirjanduslikku, aga olin meeldivalt üllatunud. Jutt on vormistatud kirjana, ei mingit heietamist, vaid täis tegutsemist ja uhkete uute tehnoloogiliste saavutuste kirjeldust. Tulevikuaasta on 1969 ja minakangelane sõidab õhulaevaga Panama kanali avamisele. Nii mitmedki mõtted tulevikust on jutus päris nutikad (n päikesepaneelid). Ainus, mida ette heita, on dialoogide vähesus :)

Catherynne M. Valente “The Anachronist’s Cookbook” — suht määhh jutt revolutsiooni õhutamisest, masinate mässust, protofeminismist. Teemadel endil pole ju viga, aga jutu kulg oli tüütuvõitu.

Sydney Padua “Lovelace & Babbage: Origins, with Salamander” — koomiks Ada Lovelace’ist. Eee… haledavõitu…

Matthew (Alcott) Cheney, Rikki Ducornet, Fabio Fernandes, Felix Gilman, L. L. Hannett, Ekaterina Sedia, Angela Slatter, Brian Stableford, Ivica Stevanovic “A Secret History of Steampunk” — idee mulle meeldis, et mitmed autorid kirjutavad jupphaaval sama maailma. Ja see maailm on vägagai aurupungine, peategelaseks mehhaaniline jaanalind. Aint et kuna see oli erinevale eelnevast raamatust mingis 8-punktises kirjas, siis ma lasin diagonaalis ja erilise süvenemiseta. Õpetussõnad kirjastajatele: kui te tahate, et keegi teie väljaantud raamatuid ei loeks, kasutage luupinõudvat kirjasuurust.

Väljajuhatus — Gail Carriger “Which Is Mightier, the Pen or the Parasol?” — aurupungist moes ja kirjanduses ja “tee-ise” mõtteviisist. — Jake von Slatt “At the Intersection of Technology and Romance” — tänapäeva tehnoloogia on tavainimesele liiga üle pea ja aurupunk on moes, sest see käsitleb tehnoloogiad, mis on hoomatavad. — “The Future of Steampunk: A Roundtable Interview” — tundmatud vastajad ja igavad vastused, aga raamatut lõpetama sobisid päris kenasti.

Kui kätte satub, lugege, enamus jutte on täitsa huvitavad.

Ahjaa, kogumiku panid kokku Ann & Jeff VanderMeer.

Sebastien de Castell “Queenslayer”

Raamat algab küll lumeväljadelt, aga jõutakse nii lossidesse kui vangikongidesse. Kellen viiakse kohtumõistmiseks kuninganna ette, mängib kuningannaga partii kaarte, saab ootamatu ameti ja peab kohanema õukonnaeluga, püüab päästa hättasattund näitsikuid ja peab proovima ise ka kuidagi elus püsida. Oravkass on turtsakam kui kunagi varem, aga abi on tast kõvasti, paraku pole ka tema purunematu. Raamatu esimene pool meeldis mulle päris hästi, aga alates umbes sellest, kui Kelleni õeke kohale ilmus, hakkasid asjad mu jaoks metsa minema. Mulle ei meeldi, kui autor oma tegelasi liiga suure supi sisse keerutab, minu jaoks muudab see ebausutavaks nii supi sisse sattumise kui sealt väljarabelemise. Ja laipu sai liiga palju. Uudishimust lugesin küll edasi, aga seda õiget lugemismõnu raamatu teisele poolele enam ei jagunud. See oli küll hea nõks, et raamatu alul lumeväljadelt saadud vihje raamatu lõpupoole lossis kasulikuks infoks osutus, aga ikkagi, minu jaoks oli see vaid poolenisti hea raamat.

Mõtlesin ja mõtlesin ja otsustasin raamatu kõrtsi viia. Püssirohukeldrina oli ehitis kasutusel 18. saj. lõpul – 19. saj. algusaastatel, 19. saj. oli seal pikalt õllekelder, 20. saj. suures osas Tartu Ülikooli laohoone ja pisut tehti seal ka teadust ning 1982. aastast avati kõrts. Viimased ümberehitused olid 1999/2000, niiet tänase välimusega on kõrts tegutsenud üle paarikümne aasta. Ma arvan, et Kellenile meeldiks, et sõjalisest objektist on saanud meelelahtusasutus.

Sebastien de Castell “Soulbinder”

Tere, kallis õeke!

Kuidas sul läheb? Minul läheb hästi, isegi toredasti, st olen veel elus. Ma sulle täpsemalt ei kirjuta, kus ma olen ja mis teid ma käin, kuigi ma kahtlustan, et kui vaja, küll sa mu üles leiad, eelmine kord ju leidsid. Liivast, eriti mustast liivast, on mul küll kõrini, aga karta on, et ega ma sellest päriselt ei pääse. Ole siis tubli laps ja kuula vähem isa sõna ja kui vähegi saad, ära ettejäävaid argosisid ja oravkasse kiusa. Lehvitan!

Kellen

Sarja neljas osa. Mu meelest oli parem, kui kolmas, et möllu ja intriige ja ootamatusi oli siingi mu maitse natuke liiga palju, aga autori valik, millistele tegelastele seekord rohkem ruumi anda, tasakaalustas selle ära. Enamuse ajast on Kellen üksi maailma vastu ning otsuseid tuleb teha kiirelt ja käigu pealt, valikuid, keda mil määral usaldada ning keda mil määral välja vihastada tulevad hoo pealt. Otsides varjumustale ravi otsib Kellen Eebeni kloostrit, kloostri ta küll leiab, aga teisiti, kui tahtnuks, ka kloostris olev ei vasta tema ootustele. Küll aga saab ta jällegi teada varjumusta kohta midagi uut, nii enda oma kohta kui ka erinevate teiste varjumustade kohta. Kelleni suhted isaga saavad mingis osas lapitud ja mingis osas vastuseis tugevneb, õde Shallaga on sama lugu, et Kellen küll usub, et õde tast hoolib, aga ei usu, et ta õde enam usaldada saab. Suurema osa raamatu ajast on Kellen igasuguste asjade pärast mures ja mulle tundub, et see külg oli päris usutavalt kirja saanud, et kuidas muresolek võib mingite asjade otsustamisel olla faktor, et on see midagi, mis tuleb selgeks mõelda ja millele tuleb aega anda ja see ei lähe üle lihtsalt seepärast, et ümbritsevad ütlevad, et võiks ju juba. Järgmine osa ootab.

Roosipostkaart ei ole seepärast, et ma arvan, et see just nii ilus on, aga mul on tunne, et Kellen võiks olla selline poiss, kelle meelest see on ilus.

Sebastien de Castell “Charmcaster”

Üldiselt on loomingu põhjal inimese loomuse üle otsustamine üsna tänamatu tegevus, sest looming võib, aga ei pruugi, peegeldada autori olemust, looming võib olla ka hästi (või vahel ka halvasti) välja mängitud väljamõeldud karakterist lähtudes, või kasvab looming mingite painete väljakirjutamisel autoril üle pea ning avab hoopis ootamatuid mõõtmeid, mida autor ise eriti teadlikult tähelegi võib-olla ei pannud, või misiganes…

Aga kui ma võtan Sebastien de Castelli seniloetud loomingu ja näpuotsaga taustainfot ning proovin mõelda, milline inimene ta on, siis mingeid oletusi saan ma ju teha. See, et ta on kanadalane, annab talle minu silmis juba mõned plusspunktid juurde, mul on positiivne eelarvamus kanadalaste suhtes. Tema nimi annab teada, et tema suguvõsa lugu on tõenäoliselt kirju ja päris huvitav. Teemad, mis ta raamatuist läbi käivad, on kultuuride mitmekesisus, eneseleid, sõprus, kaaslased, peresidemed, otsingud, oletused, mis näitab mulle, et ta võib küll paista pisut kahtlev, aga tegelikult ta usub inimlikkusesse ja näeb inimese helgemat poolt selgemini ja meelsamini. Natuke roosasid prille on ikka elule abiks, eriti kui need tulevad vaikse huumoriga ja mittedogmaatiliselt. Tõenäoliselt oleks de Castell kuskil kõrtsilauas või suitsunurgas hea vestuskaaslane teemadel ajalooline mõõgavõitlus, rollimängud, lemmikloomad ja kaardid (maakaardid, mängukaardid, taro, magic jne) ning ehk ka kunst ja kirjandus. Ja “Charmcasteri” põhjal oletan, et teemade ringi, mis teda huvitavad, mahuks ka ajalugu (eriti tehnoloogia ajalugu), poliitika ja mustkunst. Arvatavalt on ta ka veidi edev (NB! edevus on minu silmis positiivne loomujoon) ja vestleb meelsasti ka endast ja oma loomingust. Sellise tüübiga võiks ju tuttav olla küll.

“Charmcaster” on siis sarja kolmas osa. Minu jaoks nõksa nõrgem, kui eelmised, et kuigi intriige ja ootamatuid käike, mis põnevust kerisid, oli enam, kui varem, siis madinat oli ka rohkem ja see madinarohkus läks mingil hetkel väsitavaks. Ja mõned ootamatused olid natuke liiga ebausutavad. Aga tegelased on endiselt toredad ja väljamõeldud maailm rikas. Järgmine osa, palun.

William Gibson “Idoru”

Kolleeg tuletas mulle meelde, et võiksin William Gibsonit lugeda.

Vaatasin riiulis loetud ja lugemata Gibsoneid ja siis turgatas, et tahaks taastutvuseks midagi vana ja head, mida ma olen lugenud ja mis mulle on meeldinud, ja pealegi, see mahub nii toredasti siia Jaapani teemasse.

Et siis:

 * mittejaapanlane Jaapanist
 * mittejaapanlased Jaapanis
 * jaapanlasest kõrvaltegelasi on mõned küll

Peategelased ja kuidas ma nendega samastusin:

 * Laney — andmeanalüütik Californiast. Kui Laney püüab seletada, kuidas ta andmetest info kätte saab, siis see tuli mulle natuke tuttav ette, ma olen mitu aastat teinud raamatukoguhoidjate infootsivõistlusel kaasa ja eelvoorud pole kuigi kehvasti länud, aga kui küsida, et kuidas ma need vastused sain, siis mingi loogika asemel pean ma ütlema, et valdavalt kõhutunde pealt
 * Chia — 14-aastane fännitüdruk Seattle’ist. Et jah, mingi fändom võib mingil eluetapil väga oluline olla, mingitest fändomitest kasvatakse välja (ja see ei ole tegelt traagiline, tasub kaasa võtta head mälestused vaimustusetundest ja lähematest kaasfännidest), aga mingitest ei kasvatagi, lihtsalt fänluse vorm veidi muutub.

Vananenud detailid:

 * faksimasin
 * et arvutiga peab mööda linna kondama ja võrguühenduse kohta otsima
 * tänapäeval poleks ükski 14-aastane nii loll, et võtaks tollist võõra kohvri läbi kanda

Mida raamatus on ja meil veel ei ole:

 * küberprillide laialdane kasutus
 * nanotehnoloogia kasutus
 * ma tahaks kangesti loota, et ajakirjandus nii mäda ei ole

Mis läks täppi:

 * arvutite muutumine väiksemaks ja lihtsalt kaasaskantavaks 
 * virtuaalsed kohtumispaigad ja simulatsioonid (kuigi ma neist suurt midagi ei tea, aga midagi sinnakanti nad vist on)
 * nostalgia interneti metsikumate aegade järele

Jaapani märksõnad:

 * Laney kondamine mööda Tokyot oli natuke sarnane Ryu Murakami “Misosupis” kondamisele, minu rõõmuks vähem sünge kui Murakamil, aga mingid jooned olid samad
 * otaku — mulle meeldib Gibsoni definitsioon “asotsiaalsete-kalduvustega-patoloogiline-tehno-fetišist” (ma olen hiljem muude lisandustega otaku-tõlgendusi ka lugenud ja nood tunduvad kuidagi valed)
 * idoru — ehk siis masinapõhine popikoon. Neid ikka püütakse aegajalt teha ja haipida, aga mu meelest pole nad eriti kanda kinnitanud, kuigi juutuubis on mõned videod vägagi suurte vaatajanumbritega

Miskit veel olulist:

 * mul polnud meeleski, et seal nii palju märulit oli, mul oli meeles rohkem kulgemine
 * Gibson pani aluse ja kinnistas kirjanduses küberruumi kirjeldamise stambid
 * originaal ilmus 1996. a, eestikeelne tõlge (Juhan Habicht) 2002. a
 * Eestit on mainitud (küll põgusalt ja mitte kuigi positiivses mõttes, nimelt on jutuks, et vene maffia tahab Tallinnasse narkotehast püsti pana)

Jaah, meeldis jällegi, kuigi nüüd olid uued nüansid, mida tähele panna.

Illustratsiooni autor on Liis Roden. Kui pilt meeldib, siis pilti ennast või pildiga nänni saab siit: https://www.redbubble.com/shop/ap/21569481

Sebastien de Castell “Shadowblack”

Spellslingeri sarja teine osa, esimesest kirjutasin siin.

Raamatu alguses on maagipoiss Kellen, punapäine kartograaf Ferius ja oravkass Reichis paguteel. Ootamatult lisanduvad seltskonnaga Feriuse vana tuttav Rosie ja Seitsmeliivamaa ülikooli asutaja tütar Seneira nig sihtkohohaks saab ülikoolilinn.

Kellen saab rohkem teada, misasi on varjumust, ja kohtub erinevate inimestega, kel ka varjumust on või on olnud. Lisaks tavalisele varjumustale, mis ilmneb igaühel natuke erinevalt, veel vale varjumust. Kuidas sellest lahti saada ja mis hinnaga, lugetagu huvi korral ise. Pigem hoogsa ja humoorikana alanud lugu võtab vahepeal üsna tumedaid tuure üles…

Kuigi uued tegelased on päris huvitavaks kirjutatud, siis põhitähelepanu ja kaasaelamine läheb ikkagi alguskolmikule: Kellenile, kes õpib nii mõndagi teeloleku, sõnaseadmise, tantsimise, tüdrukute ja iseenda kohta, Feriusele, kelle kaardid sobivad nii teejuhiseks, mängimiseks, ennustamiseks kui relvaks, ja Reichisele, kes kujunes selle köitega mu lemmiktegelaseks oma värvimuutva kasuka ning praalimise ja nokkimise taga oleva hea ja julge südamega.

Mind jäi painama raamatus korduv lause “Here endeth the lesson.” Väike guugeldus ja — oh muidugi, Buffy. Ja Sean Connery Oscari-film. Ja tegelt tuleb see üldse hoopis kristlikust jumalateenistusest, nii oli kombeks öelda pühakirja lugemisemise lõpetuseks.

Tuleb haarata järgmine osa. Võib-olla mahub too mõne teise ukse taha  :)

 

Charles de Lint “Moonheart”

Kui ilmusid eestikeelsed Charles de Linti raamatud, siis me Ega lugesime neid enamvähem samal ajal ja olime samamoodi vaimustuses. Edasi luges E inglise keeles ja ma jäin maha. Nüüd lõpuks arvasin oma inglise keele enamvähem piisava olevat, et de Lint originaalis ette võtta. Ega ma kõigest päris täpselt ikka aru ei saanud, aga nautisin ma seda lugemist väga.

Charles de Lint põimib omavahel indiaani ja keldi mütoloogiat ning tänapäevast, ok, raamat ilmus 1984. aastal, seega praegu lugedes mitte nii tänapävast, ütleme siis kirjutamisaegset, linnaelu ning teeb seda ülimalt osavalt — on olemas nii mütoloogilised intriigid kui kaasaegse linnaelu probleemipuntrad ning raamatut hoiab koos liin, mida lugejale jaopärast ja põnevust kerides ette antakse ning mis need lood ja inimesed ja haldjad (võtan selle sõnaga praegu kõik need teispoolsuse olendid kokku) seob. Tegevus toimub Torontos ja mingis kummalises paralleel-Kanadas ja miskitpidi on mul tunne, et see raamat aitab natuke aru saada, milline see Kanada kohavaim on. Inimtegelased on enamasti juhuslikult sündmuste keerisesse sattunud avatud meelega ühiskonna äärealadel liikujad, erinäolised ja igaüks oma taustaga, usutava käitumisloogikaga ja kaasaelama panevad. Ja uhh, ma ei oskagi midagi muud kirjutada… Kui siis, et de Linti raamatute (olgu see see või miskit muud) tõlget eesti keelde ootan ma pikisilmi…

Laura Weymouth “The Light Between Worlds”

Igal rahvusel on sest viimasest maailmasõjast jäänud omad haavad ja armid, pained ja kurbtusjuttude ained. Tundub, et brittidele oli üks suuremaid lööke ja ühine õudus rahva mälus Londoni pommitamine. Lugu algab 1944. aastal pommivarjendis. Kolm last: Evelyn, Philippa, Jamie. Keset häiresignaale ja pommisadu soovib noorim, et nad oleksid ükskõik kus, peaasi, et kusagil mujal. Ja edasi läheb lugu Narniaks. Mitte et ma Narnia lugusid lugenud oleksin, aga nii üldjoontes mingi ettekujutus mul on. Igatahes satuvad lapsed haldja-, võlu- või imemaale. Ega sealgi pole kõik vikerkaar ja kutsikad, sealgi on oma mured ja sõjad. Ja siiski, noorimale saab see koduks. Mõned aastad hiljem saadetakse lapsed tagasi, meie maailma ja Londonisse, kus midagi pole muutunud, peale nende endi.

Esimene pool raamatust on noorema õe Evelyni lugu. Vaheldumisi peatükid kuuteistaastasest Evelynist siinpool ja erinevatest aegadest sealpool. Kool ja kohanemine ja näpuotsaga romantikat siinpool, mure ümbritsevate pärast, aga ka täiega tegutsemine ja kohalsolemise tunne sealpool. Ja siis Evelyn kaob.

Raamatu teine pool on vanema õe Philippa jagu. Vast kahekümnese Philippa esimene töö Rahvusgaleriis ja omapäi hakkamasaamise õppimine ja mure õe pärast vaheldumisi mälupiltidega, kuidas tema õega koos koolisolemist nägi ja kuidas ta õde aidata püüdis. Lõpp on olemas, aga edasimõtlemise jagu jääb ka.

Posttraumaatiline stress, depressioon, lein. Omamoodi ja delikaatselt, vihjamisi ja võlumaailmaga flirtides. Õed-vennad tundusid täitsa usutavad karakterid, neid ümbritsevad pisut vähem. Ajaloolise usutavuse osas ei oska ma hinnangut anda, aga meeldetuletusena, et maailm ei alanud meist, mõjus päris hästi. Turundatakse seda raamatut YA-na, ma ise talle seda silti külge ei paneks, aga ega ma väga vaidle ka. Aeglasevõitu lugemine, aga mingis meeleolus võib päris hästi sobida, mingis mõttes sarnane Ruth Hogani „Kaotatud asjade hoidjale“ või Gail Honeymani “Eleanor Oliphandile”, et miskit nagu oleks, aga samas nagu pole ka…

Raamatu viimased leheküljed on luuletuste ja kunstiteoste, mida raamatus mainitud, loetelu päralt.

Elly Blake “Frostblood”, “Fireblood”, “Nightblood”

YA-fantasy triloogia.

Maailm — on jäärahvas, tulerahvas ja tavalised inimesed. Üllatus-üllatus: jäälased elavad põhjas ja tulelased lõunas ja muu rahvas, kus juhtub.

Peategelased — teemavalikuga sai juba spoilerdatud, aga põhitegelased on jääpoiss, tuletüdruk ja tulepoiss. Kes neist päris peategelane ja kes kuninglikust soost, jätan ma soovijatele endile lugeda.

Raamatud üksiti — teine osa oli vast kõige parem, esimene liig sissejuhatus ja kolmas otste kokkutõmbamine, teine oli siis see tegevustik. Mingitpidi võib öelda, et esimene osa oli keskkool, teine osa ülikool ja kolmas maailma päästmine ja ülikool oli kõige huvitavam.

Millest — kui tahta kõrgelennuliseks minna, siis duaalse maailmasüsteemi ohtudest ja üksikisiku vastutusest, legendidest ja vaprusest, aga kui vaadata niisama, siis üsna tavapärane seiklus-fantasy YAs liig sageli ettetuleva armukolmnurgaga.

Kas soovitan teistelegi — eee, tegelt mitte eriti, või kui on laialt aega ja/või YA-fantasy tuju, raamatud on päris hea leheküljepöörajana kirja saanud, et ikka huvitas, et mis nüüd edasi, aga midagi erilist siin küll polnud.

Siia lõppu lihtsalt niisama üks pilt tuleroosist.