Charles de Lint “Moonheart”

Kui ilmusid eestikeelsed Charles de Linti raamatud, siis me Ega lugesime neid enamvähem samal ajal ja olime samamoodi vaimustuses. Edasi luges E inglise keeles ja ma jäin maha. Nüüd lõpuks arvasin oma inglise keele enamvähem piisava olevat, et de Lint originaalis ette võtta. Ega ma kõigest päris täpselt ikka aru ei saanud, aga nautisin ma seda lugemist väga.

Charles de Lint põimib omavahel indiaani ja keldi mütoloogiat ning tänapäevast, ok, raamat ilmus 1984. aastal, seega praegu lugedes mitte nii tänapävast, ütleme siis kirjutamisaegset, linnaelu ning teeb seda ülimalt osavalt — on olemas nii mütoloogilised intriigid kui kaasaegse linnaelu probleemipuntrad ning raamatut hoiab koos liin, mida lugejale jaopärast ja põnevust kerides ette antakse ning mis need lood ja inimesed ja haldjad (võtan selle sõnaga praegu kõik need teispoolsuse olendid kokku) seob. Tegevus toimub Torontos ja mingis kummalises paralleel-Kanadas ja miskitpidi on mul tunne, et see raamat aitab natuke aru saada, milline see Kanada kohavaim on. Inimtegelased on enamasti juhuslikult sündmuste keerisesse sattunud avatud meelega ühiskonna äärealadel liikujad, erinäolised ja igaüks oma taustaga, usutava käitumisloogikaga ja kaasaelama panevad. Ja uhh, ma ei oskagi midagi muud kirjutada… Kui siis, et de Linti raamatute (olgu see see või miskit muud) tõlget eesti keelde ootan ma pikisilmi…

Laura Weymouth “The Light Between Worlds”

Igal rahvusel on sest viimasest maailmasõjast jäänud omad haavad ja armid, pained ja kurbtusjuttude ained. Tundub, et brittidele oli üks suuremaid lööke ja ühine õudus rahva mälus Londoni pommitamine. Lugu algab 1944. aastal pommivarjendis. Kolm last: Evelyn, Philippa, Jamie. Keset häiresignaale ja pommisadu soovib noorim, et nad oleksid ükskõik kus, peaasi, et kusagil mujal. Ja edasi läheb lugu Narniaks. Mitte et ma Narnia lugusid lugenud oleksin, aga nii üldjoontes mingi ettekujutus mul on. Igatahes satuvad lapsed haldja-, võlu- või imemaale. Ega sealgi pole kõik vikerkaar ja kutsikad, sealgi on oma mured ja sõjad. Ja siiski, noorimale saab see koduks. Mõned aastad hiljem saadetakse lapsed tagasi, meie maailma ja Londonisse, kus midagi pole muutunud, peale nende endi.

Esimene pool raamatust on noorema õe Evelyni lugu. Vaheldumisi peatükid kuuteistaastasest Evelynist siinpool ja erinevatest aegadest sealpool. Kool ja kohanemine ja näpuotsaga romantikat siinpool, mure ümbritsevate pärast, aga ka täiega tegutsemine ja kohalsolemise tunne sealpool. Ja siis Evelyn kaob.

Raamatu teine pool on vanema õe Philippa jagu. Vast kahekümnese Philippa esimene töö Rahvusgaleriis ja omapäi hakkamasaamise õppimine ja mure õe pärast vaheldumisi mälupiltidega, kuidas tema õega koos koolisolemist nägi ja kuidas ta õde aidata püüdis. Lõpp on olemas, aga edasimõtlemise jagu jääb ka.

Posttraumaatiline stress, depressioon, lein. Omamoodi ja delikaatselt, vihjamisi ja võlumaailmaga flirtides. Õed-vennad tundusid täitsa usutavad karakterid, neid ümbritsevad pisut vähem. Ajaloolise usutavuse osas ei oska ma hinnangut anda, aga meeldetuletusena, et maailm ei alanud meist, mõjus päris hästi. Turundatakse seda raamatut YA-na, ma ise talle seda silti külge ei paneks, aga ega ma väga vaidle ka. Aeglasevõitu lugemine, aga mingis meeleolus võib päris hästi sobida, mingis mõttes sarnane Ruth Hogani „Kaotatud asjade hoidjale“ või Gail Honeymani “Eleanor Oliphandile”, et miskit nagu oleks, aga samas nagu pole ka…

Raamatu viimased leheküljed on luuletuste ja kunstiteoste, mida raamatus mainitud, loetelu päralt.

Elly Blake “Frostblood”, “Fireblood”, “Nightblood”

YA-fantasy triloogia.

Maailm — on jäärahvas, tulerahvas ja tavalised inimesed. Üllatus-üllatus: jäälased elavad põhjas ja tulelased lõunas ja muu rahvas, kus juhtub.

Peategelased — teemavalikuga sai juba spoilerdatud, aga põhitegelased on jääpoiss, tuletüdruk ja tulepoiss. Kes neist päris peategelane ja kes kuninglikust soost, jätan ma soovijatele endile lugeda.

Raamatud üksiti — teine osa oli vast kõige parem, esimene liig sissejuhatus ja kolmas otste kokkutõmbamine, teine oli siis see tegevustik. Mingitpidi võib öelda, et esimene osa oli keskkool, teine osa ülikool ja kolmas maailma päästmine ja ülikool oli kõige huvitavam.

Millest — kui tahta kõrgelennuliseks minna, siis duaalse maailmasüsteemi ohtudest ja üksikisiku vastutusest, legendidest ja vaprusest, aga kui vaadata niisama, siis üsna tavapärane seiklus-fantasy YAs liig sageli ettetuleva armukolmnurgaga.

Kas soovitan teistelegi — eee, tegelt mitte eriti, või kui on laialt aega ja/või YA-fantasy tuju, raamatud on päris hea leheküljepöörajana kirja saanud, et ikka huvitas, et mis nüüd edasi, aga midagi erilist siin küll polnud.

Siia lõppu lihtsalt niisama üks pilt tuleroosist.

 

Maia Sepp “Migreenimaffia”

See oli üsna üllatusterohke lugemine.

Teemavalik — elu migreeniga. Paljud arvustajad on öelnud, et need migreenikirjeldused on väga tõesed ja tabavad. Niiet kui keegi tahab teada, mismoodi on elu migreeniga, siis see raamat annab päris adekvaatse pildi.

Keskkonna valik — Toronto ja IT-firma.

Tegelaskujude valik — peategelane on pooleldi eestlane, väga tugeva eesti-identiteediga, tema abikaasa on tüüpilina kanadalane.

Kõrvalteema — väliseestlus, need üle aegade kestvad põhimõtted ja käitumismustrid on nii mõnusalt edasi antud.

Ja lõppeks — alles järelsõna lugedes sain ma aru, et see on tõlgitud, aplaus tõlkijale, kes suutis jätta mulje, et see raamat ongi eesti keeles kirjutatud.

Ja veel kiidusõnu — tagakaane reklaamtekst on ootamatult hea.

Maia Sepa koduleht — http://www.maiasepp.com/

Kuidagi väga hästi sobib paari eelneva raamatuga (Gail Honeyman “Eleanor Oliphandil on kõik väga hästi”), kui eelmises oli juttu vaimsest tervisest, siis selles raamatus on juttu füüsilisest tervisest. Kiidu- ja laidusõnad on ka kokkuvõttes umbkaudu samad — et kaasahaaravalt ja kaasamõtlemapanevalt kirja pandud ning kaastunnet äratavad lood, aga  nõrgavõitu lõpuga.

Sebastien de Castell “Spellslinger”

Niisiis, see raamat sai valitud, sest kaanel on kass. Natuke imelik see kass ju on, aga seda seepärast, et tegu on nekheki ehk orav-kassiga, ja-jaa, see on loom, kellega võlurilapsukesi hirmutatakse, ma pööritasin ka algul silmi, et kuidas saab nunnumeetri nii kõrgel skaalal olevate loomade segu olla hirmuallikas, aga siis tuletasin ma endale meelde, et on inimesi, kes kardavad hiiri, ämblikke ja/või vaskusse, niiet olgu, selles võlumaailmas on orav-kass üks hirmuäratav loom. Poiss kaanel on viieteistaastane maagiaõpilane, kes on omadega veidi hädas, sest vaatamata pärilikkusele, püüdlustele ja usinale tööle see maagianõks tema käes eriti ei tööta. No ja riburada tuleb muidki muresid, millega rinda pista, kolinal kaela. Naine kaanel, jah naise vanust ei mainita, aga igatahes naine, mitte neiu või tütarlaps, on rändur, kartograaf, kelle kaadid on mängukaartide sarnased, kes vahel poisi suurematest jamadest välja aitab, ise seejuures salvavaid märkusi pildudes ja mõistukõnes õpetussõnu jagades. Ja kassi juurde tagasi tulles, loo arenedes on orav-kass rändurist sõnakamgi, krüptilisem ka, ja ähvardused nahkkottide, st inimeste, kõrvade ja silmamunade suunas on varmad tulema. Aga miski neid kolme siiski seob…

Žanr, nagu eelöeldust juba järeldada võib, on coming-of-age-fantasy. Autor on kuskil intervjuus öelnud, et fantasy (või võtta kasutusele värske sõnavõistluse võidusõna võluvik?) ei ole mitte eskapistlik kirjavara, vaid hoopis kirjandus, mis aitab meil päris maailmast rohkem rõõmu tunda.

See on mõnusalt loetav põnevate pööretega lugu, millel on ka järjed (olemas ja tulemas, kokku 5 raamatut), ja jaa, ma tahaks neid järgesid juba praegu kohe lugeda :) Seda enam, et see raamat on kõigele lisaks mu meelest eriti hästi kujundatud — kaanepilt, värvilised leheservad, illustratsioonid, šriftivalik, küljendus ja kui hästi see raamat veel käes istub, lihtsalt imetlusväärne!

Sebastien de Castelli koduleht: https://decastell.com/