Charles de Lint “Mulengro”

Mmmm, milline lugemisnauding.

Kui võtta lihtsalt plot, siis on siin igast vägivalda ülepeakaela, aga see, kuidas see lugu on kirjutatud!

Kõige esmalt muidugi, et kuidas on valitud sõnu. Kuidas on üles ehitatud meeleolud. Kuidas on need meeleolud raamatu üldises kompositsioonis vahelduvad. Kuidas de Lint suudab kirjutada nii, et seda lihtsalt on niiiii hea lugeda. Ok, mu inglise keel ei ole päris nii hea, et ma kõigest sõnasõnalt aru saaksin, aga ikkagi, ma ei lase end sellest väga segada, sest see osa, millest ma saan aru, on ilu, muu tuletan analoogia põhjal ise, tõenäoliselt väga võssa ei lähe, lisaks see sõnade rütm, kõik kokku oli mu jaoks siin raamatus väga nauditav.

Aga ega sisust ka mööda saa. Siinkohal on mu meelest suur tugevus karakteritel — neid on küll palju, aga nad kõik on omaette isiksused ja saavad piisavalt tausta, minevikku, iseloomulikkust, igaüks neist on mõistetavaks kirjutatud. Teine asi on teema — mustlasteemat just väga palju kirjanduses ei esine (okei, on paar klassikat, “Carmen” näiteks) ja ma ju kõrvalseisjana ei tea, kui hästi see teema avamine romade poolt vaadates õnnestus, aga kõrvalseisjale selle rahvakillu vastu sümpaatiat ja huvi tekitav oli see raamat mu meelest küll. Kolmas on see igipõline hea ja kurja võitlus, see on juba pisut tavapärasem, aga loo arenguks oli seda ju vaja ja oma omapära oli ses ka.

Ja muidugi on de Lint meister selles, kuidas põimida kaasaegsus pärimusega. Tulemus on müstiline, võluv, kaasatõmbav. Kõigle krooniks on siin raamatus ka üks kõnelev kass :)

Lõpp läks ehk natuke liig roosapäiksekarva, aga kuna vahepeal oli seda verd ja porimusta külluslikult, siis selleks, et see lugu lugejasõbralikult lõpetada, oli asjaks.

World’s a crazy place, so you gotta catch what sanity you can.

Charles de Lint “Kusagil lennata”

Charles de Linti “Kusagil lennata” on minu jaoks äärmiselt võluv raamat. Esmakordsel lugemisel kümmekond aastat tagasi vaimustusin ma eelkõige värvikatest tegelastest ja seikluslikest sündmustest, teistkordsel lugemisel viis aastat tagasi süüvisin indiaani mütoloogia ümbermängimisse, eelmisel sügisel otsisin ja leidsin peamiselt psühholoogilisi kihte. Huvitav, mida ma viie aasta pärast leian?

Mõned laused raamatust:

Meil kõigil on oma varjatud hoovused, ükskõik kui lai ja sõbralik jõgi ka ei tunduks.

Katsu läheneda asjadele ilma eelarvamusteta, oletamata, et sa juba tead kõike, mida nende kohta teada on, ja sa üllatud nähes, mis kõik tegelikult sinu ümber on.

Sellist asja nagu väljamõeldis ei ole olemas. Kui suudad midagi ette kujutada, siis see ongi juba tegelikkus.

Ma vaatan võõrast ja näen probleemi. Sina näed kedagi, kes võiks olla sõber.

Ilmus algselt Lugemissoovituse blogis

Sebastien de Castell “Crownbreaker”

Ja saabki Kelleni rännutee ses kuuendas osas otsa. Kellen jõuab koju ja klaarib ära oma suhted nii õe kui isaga. Äh, see viimane osa oli küll päris põnev lugeda, aga kuidagi tühja tunde jättis, jäi mulje, et autor oli sest loost juba pisut tüdind ja tahtis otsad kokku tõmmata ja uute asjadega edasi minna… 

Aga kogu see sari kokku oli päris tore tükk lugemist ning kui igast võlurid on fantaasiakirjanduse kontekstis üsna tavaline kraam, siis oravkass on midagi tõeliselt huvitavat ja omapärast, juba ainuüksi selle pärast tasus need kuus raamatut läbi lugeda (kuigi see Kellen oli iseenesest ka üsna sümpaatne tegelane).

Pisut lisapilte:

Jätka lugemist

Charles de Lint “Wolf Moon”

Kui mu senised de Linti lugemised on olnud, et ma sisemiselt hüppan rõõmust üles-alla, et nii hea, nii hea, lugege kõik, siis selle raamatu puhul lausa ei hüppa ja kõigile soovitama ka ei kipu, kuigi päris hea lugemine oli mu jaoks ikka. 

Libahundilugu. Palju kammerlikum, kui need lood, mida ma varem olen lugenud. Mängud Euroopa mütoloogiaga ja tava-fantasyga. Pseudokeskaeg, kuskil mägede ja jõgede vahel on üks kõrts, kuskil on rida väikseid külasid ja kuningriike, aga need ei puutu eriti asjasse, oluline on kõrts, selle elanikud — ränduripisikuga kõrtsipidaja, tema noor sugulane, teenijatüdruk ja kaks sulaspoissi, kõik kokku rohkem perekond kui pere- ja teenijarahvas — ja kaks külalist — libahunt ja muusik. 

Lugu ise oli mu jaoks küllalti lihtne ja etteaimatav segu põnevusest, õudusest ja armuloost ning erilist elamust ei pakkunud, aga de Linti kirjutamist nautisin ma küll. Mul tekkis siin ingliskeelseid noortekaid lugedes juba tunne, et ma üsna oskan inglise keeles lugeda, de Lint andis selgelt mõista, et ega ikka hästi ei oska küll, sõnavara on napp ja osadest lausekonstruktsioonidest läbinärimine nõudis päris korralikku pingutust. Aga see oli huvitav ja ilus :)

Eesti lugeja jaoks on see libahundi käsitlus kuidagi normaalne, lääne lugeja jaoks, kes on harjunud, et libahunt on sunniltmuutuv kurjus, võib käsitlus, et libahunte on igasuguseid, ka leebemaid ja iseotsustajaid, olla võib-olla isegi originaalne. Muusika mõju on siin raamatus üsna oluline märksõna. Aga suure osa, mu maitse jaoks natuke liiga suure osa, raamatust võtavad enda alla igapäevaaskeldused ja kangelase siseheitlused. A nuh, las siis olla, midagi lihtsamat siis seekord autorilt, kelle loomingut ma väga austan.

Alec Butler “Rämeparadiis”

Ma hakkasin seda raamatut lugema, sest kaanel oli kirjas, et Alec Butler on mikmaki indiaanlane. Ja indiaani-teemat on ses raamatus täitsa olemas. Raamatu tegevusajal, 1970.-tel, oli veel üsna kehv olla indiaanlane, üldises ühiskondlikus mõtteviisis oli indiaanlane vähem inimene kui valge, seetõttu püüdsid nii mõnedki pered oma indiaanijuuri varjul hoida, ka omaenda laste eest. 

Suurema kaalu saab ses raamatus siiski kahesoolisuse ehk vahesoolisuse ehk intersoolisuse teema. See osa raamatust on suuresti autobiograafilise kogemuse põhjalt. Alec Butler oma intervjuus maininud, et kui teda tabas puberteet, siis seda kahekordselt, hakkasid korraga kasvama nii habe kui rinnad ning vanemad ei osanud sellele kuidagi reageerida, viisid Aleci arsti, kes paraku oli sel teemal väga ebakompetentne, juurde. Raamatu peategelase, raamatu alul 14-aastase Terryga juhtub sama. Arsti soovitusel hakatakse teda kasvatama tüdrukuks, kuigi ta ise tunneb end poisina. Lisandub arstipoolne seksuaalne vägivald. Räme. Minu ahhaa hetk sellest teemast: ma ei ole kunagi mõelnud, kui olulised ja märgilised on transsoolistele need kokkuleppeliselt soopõhised rõivaesemed nagu kleidid ja meestesärgid.

Kolmas suur teema on teismeliste armulugu. See oli intensiivne ja kehaline ja kuidagi aus, peategelasele samal ajal habras ja kindel toetuspunkt. Et see õnnetult lõpeb, oli juba ette teada, aga miks ja kuidas, oli mulle lugejana üllatus. Armuloo teine pool vajaks eraldi pikemat lahtikirjutust, aga ei jaksa, lugege ise või lugege arvustusi.

Et siis siia lühikesse raamatusse mahub päris palju. Marca on oma arvustuses kirjutanud: “Kui sa ei taha peale selle lugemist ühiskonnale jalaga virutada, siis ma ei tea…” Jah, tahaks virutada küll, tagasi hoiab see, et aeg on edasi läinud ja mitmes mõttes on asjad ikkagi paremaks läinud. Ja ka raamatust endast korjasin ma parandamatu optimistina üles lootusekiirekesed, et raamatust on ikka abi (siinkohal siis näiteks Kreeka müütidest) ja võib-olla mujal on lihtsam (ses suures hallis linnas) ja vahel on võimalik, et lähedastest keegi saab enamvähem aru, mis su elu talutavaks teeb.

Joanna Ellmanni tõlge on kuidagi raamatu iseloomuga väga hästi sobiv. 

Margaret Atwood “Testamendid”

Mul ei olnud üdse plaanis enne jaani siin midagi ühiskonnakriitilist või sotsiaalselt tundlikku kraami lugema hakata, aga et raamat oli raamatukogu riiulis olemas (enamasti on see raamat väljas lugejate käes), jäi näppu ja ma mõtlesin, et ma ainult korraks vaatan sisse. Nojah. Atwood kirjutab ikka nii pagana hästi, et ega mingi muu raamat  võimalust vaheletrügimiseks ei saanud.

“Testamendid” on järg “Teenijanna loole”, mida ma kunagi ammu lugesin ja mäletan positiivse lugemiselamusena, et oli ideid ja karaktereid ja fantaasiat ja veenvust ja hoiatust ja kirjutamisoskust. “Testamentides” oli kõik see ka olemas, aga mulle tundub, et kõike kuidagi veel paremini. Lõmpsimisi võib öelda, et eks Atwoodil ole olnud aega oma käsitööoskusi lihvida ka (ilmumiste vahe üle 30 aasta).

Minajutustajatena on 3 naist: Gileadis üles kasvanud tüdruk, Kanadas kasvanud tüdruk ja Gileadi võimuladvikusse kuuluv tädi. Tegevus on tsirka 15 aastat peale “Teenijanna lugu”. Siit saab nii igapäevaelu arenguid kui ajalooülevaateid, erinevate inimeste kohanemist ja mõtteviisi muutust ning valikuvabaduste siia-sinna nihkumist. Et kuigi ma praegu punnisin omajagu vastu, et ei tahaaa palavusse mingit ajutegevust, siis mõtlemisainet jätkub siit raamatust ikka päris pikaks ajaks, sellest ei pääse.

Mu meelest sobib see raamat väga hästi, kui on selline hektilisem aeg, et ei tea, millal saabub see 10 min vaba aega ja millal seda on lausa 30 min võtta, lugu sobib pea igas kohas pooleli jätta ja võimalusel järg jälle üles korjata ning kirjutamisstiil viib hopsti katkenud maailma sisse tagasi. Eks järjest lugeda sobib muidugi ka :)

Johnnie Christmas, Dante Luiz “Crema”

Selle postitusega tahaks ma saata tervitused oma kodukohvikule :) Seda nii nime pärast kui nende kirglise suhtumise pärast kohvisse. Kohviku pilt on pärit Katzi blogist.

Niisiis. Crema vastuseks sain ma eelkõige, et see on kohvivaht, aga seda on kasutatud ka espresso või tavalise musta kohvi tähenduses ja ma ei tea, kas see on veel mingi sordisegu või jahvatusaste, aga kohvipakkidel on ka vahel see sõna peale kirjutatud. Ma küll armastan kohvi, aga nii fanatt ma ei ole, et et väga peensustesse viitsiks minna ja täpsemalt järgi uurida.

Nagu eelnevast jutust aru saada, siis see raamat on kohvist. Peategelane töötab kohvikus, armastab kohvi ja saatus viib ta ka kohviistandusse. Aga siin on kõrvale veel igasuguseid huvitavaid teemasid: kummitused, ajalugu, üle haua kestev armulugu, pärandus, majandus, survestamine, naistevaheline romantika, introverdi hingeelu.

Reaaliat, romantikat ja õudust on kuidagi väga õigetes kogustes ja õige vaheldusastmega ning kuigi lõpulahendus on lihtne, siis tee sinna on päris huvitav. Turundatakse seda lugu muidugi maagilise realismina. Kui kedagi ekstra huvitab, et kuidas see LGBT-teema on lahendatud, siis mulle meeldis, et hästi tavaliselt, kui üks või teine tegelane oleks teisest soost olnud, siis lugu sellest eriti palju muutunud ei oleks.

Koomiksi joonistamisstiil ei ole mu lemmik, aga see on stiilne, läbimõeldud, väljapeetud ja silmale kena. Valik võtta värvidest valdavalt vaid pruun ja sinakashall ja siiasinna siis tuhmimalt muid värve toetab seda kohviteemat nii hästi ning tegelased on mõnusalt igaüks ise nägu ja läbi koomiksi oma nägu, see on asi, mida ma olen õppinud hindama.

Kokkuvõttes — ega siin mingit imet ei ole, aga see on Kanada kirjutaja ja Brasiilia kunstniku väga tore koostöö väljendus. Vahepalaks täitsa mõnus ja mõttega lugemine. Kohviisu tekitav ka :)

“Steampunk II: Steampunk Reloaded”

Sissejuhatus — Ann & Jeff VanderMeer “What Is Steampunk” — kena väike arutlus aurupungist ja selle ajaloost.

William Gibson “The Gernsback Continuum” — lahelobedas stiilis, aga minu jaoks suht poindita jutt fotograafist, kes näeb aeg-ajalt mingit imelikku vanadelt reklaamplakatitelt pärit paralleelmaailma. “Hell of a world we live in, huh? But it could be worse, huh?” “That’s right, or even worse, it could be perfect.”

Marc Laidlaw “Great Breaktroughs in Darkness” — fotograafia, keemia, valgus, pimedus, tehnoloogia, kunst ja kannatused. Huvitav vormikatsetus — jutu edasiviimine terminite seletustega, kusjuures tähestikus jõutakse ainult ACEni –, aga jutuna ei mõjunud mu jaoks.

Jeffrey Ford “Dr. Lash Remembers” — arstid, haigused, pandeemia, hullumeelsus, mälukaotus. Epideemia põhjuseks on eosed, mille arenemiseks on vaja sooja ja niiskust, seega igasugused aurumasinad loovad eriti hea kasvukeskkonna. Suremusprotsent on pea pool haigestunutest, aga haiguse üleelanuil on ajus mingid nihked, fantaasia ja reaalsus kipuvad segi minema. See oli juba täitsa jutu moodi jutt, oli nii keskkonda, tegelasi, ideid kui emotsiooni. Suht kurb lugu.

Steven Baxter “The Unblinking Eye” — pigem alternatiivajalugu, kus alul näpuotsaga aurupunki. Kolumbus ei jõudnud kuskile ja Euroopast ei mindud suurtele merereisidele, areneti vaikselt omaette, Frangi impeerium hõlmab ka Suurbritannia. Ühel päeval saabub Londonisse inkade laev. Loo peategelased on parajas varsaeas (16): frangi aadlipoiss, inglise töösturitütar ja maoori poiss inkade teenistuses. “And where you see a pretty ship, I see a statement of power.” Täitsa toimiv lugu, oleks võinud pikemgi olla.

Caitlin R. Kiernan “The Steam Dancer (1896)” — kuskil Metsiku Lääne linnakeses on tantsijanna, kel on mehhaaniline jalg ja mehhaanilline käsi ja võltssilm. Kuigi juhtub üsna võikaid asju, siis lugu ise kulgeb rahulikult, konfliktide ja lõpetatatuseta. Päris meeldiv lugemine, aint lõppu oleks nagu miskit veel tahtnud.

Andrew Knighton “Th Cast-Iron Kid” — Metsik Lääs, vestern, püstolikangelased, mõõduvõtmised ja robot. Lugu oli lühike, aga stiilne, suutis kähku loodud maailma sisse tõmmata ja andis parasjagu vihjeid, et looga kaasas käia, ning ei lobisenud ülearu. Pisut masendav, aga korralik jutuke.

Margo Lanagan “Machine Maid” — vastne abielunaine üksi (mees on pikal ärireisil) kuskil Austraalia pärapõrgus. Majapidamises on kaks inimesesanast robotit, igavusest hakkab naine ühte uurima, kuidas see töötab ja milleks kõigeks seda kasutada annab. Tuleb välja, et mees on seda kasutanud seksileluna, aga milleks naine nuku ümber programmeerib, lugege ise, see on natuke isegi liiga etteaimatav, aga noh…

Ramsey Shehadeh “The Unbecoming of Virgil Smythe” — hullumeelne segadus paralleelmaailmadest ja Agatha Christie “Idaekspressisst”, mäletaks ma “Idaekspressi” tegevust ja tegelasi paremini, oleks tõenäoliselt huvitavam olnud, praegu oli selline kõhklemisi segase fantaasialennu tunnustus.

Shweta Narayan “The Mechanical Aviary of Emperor Jalal-ud-din Muhammad Akbar” — mõistujutt mehhaanilistest lindudest, mille sees on mõistujutt meistritest abielupaarist ja mehhaanilistest inimestest. Keskkonnaks on eksootiline India, aga arvestades autori päritolu — Indiast pärit maailmas ringikolaja, kes praegu on otsaga Šotimaal — pole see eriline üllatus. Lugeda oli täitsa tore, aga eksootika käis üle ulme.

Chris Roberson “O One” — inglismann esitleb Hiina keisrile arvuti protüüpi, õukond ei ole vaimustuses. Nohjahonkah lugu. Stiililiselt täitsa hästi õmmeldud, aga minu jaoks ebahuvitav.

Samantha Henderson “Wild Copper” — ameerikajumalatelik või charlesdelindilindilik lugu, et Oberon, Titania ja kogu see haldjate kamp on pagenduses Ameerikas, satub nende juurde inimneiu, kes hakkab mingil hetkel koju tahtma, aitab teda selles indiaanipärimuste koiott. Aurupunki ma ei tuvastanud, aga lugu ise meeldis mulle vägagi hästi.

David Erik Nelson “The Bold Explorer in the Place Beyond” — lugu sellest, et Kodusõja ajal võitlesid jänkide poolel ka mehhaanilised hiina sõdurid, sõja lõppedes jäid need kuskile Metsiku Lääne piirialadele oma kogukonda ehitama. Halb ei olnud, hea ka ei olnud, sihuke keskpärane jutt.

Jess Nevins “Lost Pages from “The Encyclopedia of Fantastic Victoriana”” — jäle igav jutt aurusõjamasinatest. Lugu, kui sellist, ei ole, on mingi pseudoajalooline ülevaade. Ainus huvitav detail oli see, et Venemaal olla üritatud Baba-Jagaa kanajalamajakese-kujulisi aurusõjamasinaid teha.

Cherie Priest “Tangelfoot (A Clockwork Century Story)” — hullumaja, hull teadlane ja 11-aastane poiss. Hull teadlane ei ole kuigi hull, aint mälu hakkab ära kaduma, poiss on talle keldrilaboris seltsiks, sest vaikselt segane vanamees, kel vahel ka helgemaid hetki, on parem seltskond, kui lärmakad omavanused. Ja poiss paneb varmalt teadmisetükid kõrva taha ja ehitab endale mehhaanilise nuku, ta tahab, et tal oleks sõber… Pikemat sorti aurupunki, gooti romaani ja ameerika õudust omavahel põimiv jutt. Lugu on, ja iseenesest täitsa hästi kirjutatud, aga mitte eriti minu maitse.

Margaret Ronald “A Serpent in the Gears” — siin andis mu aju alla, ma ei saanud aru, mis toimub. Poolmehhaanilised inimesed, isolatsioonis maatükk, lendmaod, teadlasi täis laev. Kas oli mu mõistus väsind või inglise keel sel jutul liiga raske, aga see jutt jooksis must mööda ja värskema peaga üle lugeda ka ei viitsi.

G. D. Falksen “The Strange Case if Mr. Salad Monday” — hoogne lugu, kus on krimielementi, kaasaegse sotsiaalmeedia pila, õudust ja natuke huumorit. Loo usutuvasusele annab juurde, kui teada, et 19. saj. Londoni postiteenistus oli erakordselt kiire ja hästi organiseeritud, hommikul postitatud kiri võis sama päeva lõunaks saatjani jõuda, meie tigupostiga ei anna kuidagi võrrelda. Täitsa tore jutt.

Tanith Lee “The Persecution Machine” — paralleelmaailmad. Mitte just kõige nutikam lugu, aga loetavladusalt ja korralikult kirja pandud.

Daniel Abraham “Baljour and Meriwether in the Adventure of the Emperor’s Vengeance” — selle loo puhul oleks mul olnud pisut paremat keeleoskust vaja. Et üldjoontes sain aru ja meeldis, aga mulle tundub, et siin olid mingid nüansid, mis läksid mul kaduma. Siin oli vanade müütide kallal urgitsemist ja uut vaatenurka, mehhaanikat, seikluslikkust ja ohtralt aurupungi butafooriat ning nii hõiskavat kangelaslikkust kui resigneerunud tõdemusi.

James L. Grant, Lisa Mantchev “As Recorded on Brass Cylinders: Adagio for Two Dancers” — siin loos on kõige aurupunklikum moekirjeldus: “The peculiar corset and trousers of black denim and lace visible under the tattered excuse of a bustle skirt, the boots, witch looked like they’d been sitched together from seven different time periods, tyo of whitch had yet to occur.” Mehhaanika, ajalugu ja armastus. Ma pean selle loo kunagi üle lugema, et öelda, kas meeldis või mitte.

Vilhelm Bergsøe “Flying Fish “Prometheus” (A Fantasy of the Future)” — seda lugu hakkasin ma lugema eelarvamusega, et algselt 1870. aastal ilmunud taanlase jutt protoaurupungi näitena, eks sel ajaloolist väärtust on, aga kas ka kirjanduslikku, aga olin meeldivalt üllatunud. Jutt on vormistatud kirjana, ei mingit heietamist, vaid täis tegutsemist ja uhkete uute tehnoloogiliste saavutuste kirjeldust. Tulevikuaasta on 1969 ja minakangelane sõidab õhulaevaga Panama kanali avamisele. Nii mitmedki mõtted tulevikust on jutus päris nutikad (n päikesepaneelid). Ainus, mida ette heita, on dialoogide vähesus :)

Catherynne M. Valente “The Anachronist’s Cookbook” — suht määhh jutt revolutsiooni õhutamisest, masinate mässust, protofeminismist. Teemadel endil pole ju viga, aga jutu kulg oli tüütuvõitu.

Sydney Padua “Lovelace & Babbage: Origins, with Salamander” — koomiks Ada Lovelace’ist. Eee… haledavõitu…

Matthew (Alcott) Cheney, Rikki Ducornet, Fabio Fernandes, Felix Gilman, L. L. Hannett, Ekaterina Sedia, Angela Slatter, Brian Stableford, Ivica Stevanovic “A Secret History of Steampunk” — idee mulle meeldis, et mitmed autorid kirjutavad jupphaaval sama maailma. Ja see maailm on vägagai aurupungine, peategelaseks mehhaaniline jaanalind. Aint et kuna see oli erinevale eelnevast raamatust mingis 8-punktises kirjas, siis ma lasin diagonaalis ja erilise süvenemiseta. Õpetussõnad kirjastajatele: kui te tahate, et keegi teie väljaantud raamatuid ei loeks, kasutage luupinõudvat kirjasuurust.

Väljajuhatus — Gail Carriger “Which Is Mightier, the Pen or the Parasol?” — aurupungist moes ja kirjanduses ja “tee-ise” mõtteviisist. — Jake von Slatt “At the Intersection of Technology and Romance” — tänapäeva tehnoloogia on tavainimesele liiga üle pea ja aurupunk on moes, sest see käsitleb tehnoloogiad, mis on hoomatavad. — “The Future of Steampunk: A Roundtable Interview” — tundmatud vastajad ja igavad vastused, aga raamatut lõpetama sobisid päris kenasti.

Kui kätte satub, lugege, enamus jutte on täitsa huvitavad.

Ahjaa, kogumiku panid kokku Ann & Jeff VanderMeer.

Sebastien de Castell “Queenslayer”

Raamat algab küll lumeväljadelt, aga jõutakse nii lossidesse kui vangikongidesse. Kellen viiakse kohtumõistmiseks kuninganna ette, mängib kuningannaga partii kaarte, saab ootamatu ameti ja peab kohanema õukonnaeluga, püüab päästa hättasattund näitsikuid ja peab proovima ise ka kuidagi elus püsida. Oravkass on turtsakam kui kunagi varem, aga abi on tast kõvasti, paraku pole ka tema purunematu. Raamatu esimene pool meeldis mulle päris hästi, aga alates umbes sellest, kui Kelleni õeke kohale ilmus, hakkasid asjad mu jaoks metsa minema. Mulle ei meeldi, kui autor oma tegelasi liiga suure supi sisse keerutab, minu jaoks muudab see ebausutavaks nii supi sisse sattumise kui sealt väljarabelemise. Ja laipu sai liiga palju. Uudishimust lugesin küll edasi, aga seda õiget lugemismõnu raamatu teisele poolele enam ei jagunud. See oli küll hea nõks, et raamatu alul lumeväljadelt saadud vihje raamatu lõpupoole lossis kasulikuks infoks osutus, aga ikkagi, minu jaoks oli see vaid poolenisti hea raamat.

Mõtlesin ja mõtlesin ja otsustasin raamatu kõrtsi viia. Püssirohukeldrina oli ehitis kasutusel 18. saj. lõpul – 19. saj. algusaastatel, 19. saj. oli seal pikalt õllekelder, 20. saj. suures osas Tartu Ülikooli laohoone ja pisut tehti seal ka teadust ning 1982. aastast avati kõrts. Viimased ümberehitused olid 1999/2000, niiet tänase välimusega on kõrts tegutsenud üle paarikümne aasta. Ma arvan, et Kellenile meeldiks, et sõjalisest objektist on saanud meelelahtusasutus.

Sebastien de Castell “Soulbinder”

Tere, kallis õeke!

Kuidas sul läheb? Minul läheb hästi, isegi toredasti, st olen veel elus. Ma sulle täpsemalt ei kirjuta, kus ma olen ja mis teid ma käin, kuigi ma kahtlustan, et kui vaja, küll sa mu üles leiad, eelmine kord ju leidsid. Liivast, eriti mustast liivast, on mul küll kõrini, aga karta on, et ega ma sellest päriselt ei pääse. Ole siis tubli laps ja kuula vähem isa sõna ja kui vähegi saad, ära ettejäävaid argosisid ja oravkasse kiusa. Lehvitan!

Kellen

Sarja neljas osa. Mu meelest oli parem, kui kolmas, et möllu ja intriige ja ootamatusi oli siingi mu maitse natuke liiga palju, aga autori valik, millistele tegelastele seekord rohkem ruumi anda, tasakaalustas selle ära. Enamuse ajast on Kellen üksi maailma vastu ning otsuseid tuleb teha kiirelt ja käigu pealt, valikuid, keda mil määral usaldada ning keda mil määral välja vihastada tulevad hoo pealt. Otsides varjumustale ravi otsib Kellen Eebeni kloostrit, kloostri ta küll leiab, aga teisiti, kui tahtnuks, ka kloostris olev ei vasta tema ootustele. Küll aga saab ta jällegi teada varjumusta kohta midagi uut, nii enda oma kohta kui ka erinevate teiste varjumustade kohta. Kelleni suhted isaga saavad mingis osas lapitud ja mingis osas vastuseis tugevneb, õde Shallaga on sama lugu, et Kellen küll usub, et õde tast hoolib, aga ei usu, et ta õde enam usaldada saab. Suurema osa raamatu ajast on Kellen igasuguste asjade pärast mures ja mulle tundub, et see külg oli päris usutavalt kirja saanud, et kuidas muresolek võib mingite asjade otsustamisel olla faktor, et on see midagi, mis tuleb selgeks mõelda ja millele tuleb aega anda ja see ei lähe üle lihtsalt seepärast, et ümbritsevad ütlevad, et võiks ju juba. Järgmine osa ootab.

Roosipostkaart ei ole seepärast, et ma arvan, et see just nii ilus on, aga mul on tunne, et Kellen võiks olla selline poiss, kelle meelest see on ilus.