Ma arvan, et ma venitan seda “maagilise realismi” määratlust kuskile pisut üle piiri selle raamatuvalikuga, aga minu jaoks mahub piiridesse, sest legendid, mäluvead, tõlgendused, asjad, mis võivad olla tõsi ja mis võivad olla vaid ettekujutlus. Maagilisusele rõhub tugev ütlematajätmine, ma ei saanudki aru, mis siis tegelikult juhtus. Reaalsemat poolt teatud ajastu ja ühe linnaosa üsna täpne kirjeldus, nii inimeste, keskkonna kui meeleolude mõttes.
Raamat on napp ja segane ja erilist kaasaelamist ei pakkunud, aga lugemist õhutasid edasi gootitüdrukutest peategelased, legend kadunud jõest (seostus üleeelmise raamatuga), teatav lubadus (mis minu jaoks jäi täitmata) ja stiilimängud (on e-kiri, on jutustus kassetile, on intervjuu üleskirjutus). Erinevad tegelased oleks võinud natuke erinevamate häältega olla, aga kui see oli taotlus, et kõik need naised on tegelikult üks ja seesama — kah üks võimalus — ja erinevad nimed on vaid vee sogaseks ajamise taktika, siis jah, miks mitte.
Kogu raamat on tegelt selline “nojah, miks mitte”, aint et miks ma seda lugema peaksin, seda ei suutnud ma veel päriselt välja mõelda. Paar märksõna Kreeka ajaloost? Jaa, seda sai küll. Tunne, et oled natukegi kursis kaasaegse väliskirjandusega? Jah, seda sai ka. Aga miskit võiks nagu veel olla… Või oli ka, aga ma ei leidnud üles. Ahjaa, kindlasti oli siin palju vabadust ettevisatud sümboleid oma tõlgendustega lahti muukida. Mis läheb sinna plusspoolele. Ja mille pärast ma soovitan uudishimulikul lugejal nina siia raamatusse pista küll.
Sulepuru 