Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis”

Nora Ikstenalt olen ma varem lugenud “Elu pühitsust” ja too mulle meeldis, tõsiselt meeldis. Teisi raamatuid, “Neitsi õpetust” ja “Emapiima” olen küll käes keerutanud, aga misipärast ikka lugemislaualt maha tõstnud. Kui nüüd ilmus neljas raamat, siis seda ei saanud enam lugemata jätta. Mulje nii võimas kui “Elu pühitsusest” ei ole, aga kiidan küll. Mulle tundub, et see raamat võib lätlastele täitsa oluline olla. Ei, ma ei arva, et see on tõlkimatu ja teises kulturikontekstis mittemõistetav — et kõigepealt on olemas üldinimlikud teemad (loomine, vananemine, üksindus, sõprus, saatus, kodumaa, keel) ja hulk maailmakultuuri viiteid (kõige enam James Joyce’i), pealegi on naabrite ajalugu meie omaga nii sarnane, et eestlasel on mõistmisvõimalusi rohkem kui mõnedel teistel rahvastel — aga seda ma arvan küll, et mingid nüansid on nii ehtlätlaslikud, et võõras või teretuttav neid päriselt ei taba.

Peategelased on suure osa elust paguluses elanud Tebe, kelle elutöö on James Joyce’i tõlkimine läti keelde, ning määramatus vanuses algaja naiskirjanik, keda Tebe oma kirjades Tütrekeseks nimetab. Nende kummaline ja ilus sõprus on raamatu telg. Vorm on ühtaegu lopsakas (palju tsitaate, erinevad registrid, on nii epistolaarset kui kirjeldavat kui sisekaemuslikku) ja napp (palju lühilauseid ja ütlemata jätmisi). Kõige toredam vist ongi see, et autor ei alahinda lugejat, vaid on üsna kindel, et lugeja suudab tema kirjutatuga kaasa mõelda, ise seoseid tekitada ja sealt edasi minna.

Tõlkijale on see raamat paras pähkel. Hannes Korjus on teinud mu meelest suurepärase töö, tema sõnavalik on täpne ja hea nüansitunnetusega ning paistab välja ka see, et ta pole peljanud vajadusel abi küsida.

Hilisem taustauuring tõi välja, et tegelikult on see tõsielusugemetega raamat, Tebe on Dzintars Sodums ja Tütreke Nora Ikstena ise. Niiet mõneti siis ka mälestusteraamat. Võib-olla mõnele lugejale on see infokild kasuks ja reklaamiks, ma ise kuulun küll nende hulka, kel on hea meel, et sellest takkajärgi teada sai, aga inimesi on erinevaid, eksole.

Raamatumuljeid pole netis just palju, Sehkendaja kirjutas https://sehkendaja.wordpress.com/2020/02/15/17-nora-ikstena-mees-sinises-vihmamantlis/

Janis Jonevs “Jelgava 94”

On teismeline poiss. Ja Jelgava katused, keldrid, tänavad, nurgatagused ja kangialused, sillad ja Riia-tagused metsatukad. Ja muusika. JA MUUSIKA! Kassetidel, kontsertidel, oma peas, jututeema ja olemise mõttena, taustana ja selle kõige-kõigena, mis aitab parasjagu käimasolevast jamast edasi minna. Kõik saab alguse 5. aprillil 1994…

Seda raamatut lugedes tuli mul robinal mõtteid ja seoseid ja mälupilte, aga kõik on praegu peas sassis nagu Kört-Pärtli särk pühabä hommikul, niiet mõistlikku raamatututvustust täna ei tule. Võin vaid öelda, et suurema osa raamatu lugemise ajast oli mul totakas naeratus näol, et ah et nii ka saama… olgu, lõpp vajus natuke ära, aga ikkagi, aga ikkagi soovitan proovida :)

Katkend ja intervjuu autoriga va.ee/attachments/article/87/VR_40.pdf
Intervjuu autoriga https://mood.ee/uudis/menuromaani-jelgava-94-autor-janis-jonevs-ma-ei-raagi-sellest-raamatust-oma-vanematega/
Loterii blogi https://loterii.blogspot.com.ee/2017/09/janis-jonevs-jelgava-94-2017.html
Võrokeelne seletus, mes tuu metalmuusiga om https://fiu-vro.wikipedia.org/wiki/Metalmuusiga

Kristine Ulberga-Rubine “I Don’t Read Books”

maeiloeraamatuidMöödund kord Riias käies tüütasin ma sealsete raamatupoodide inimesi, et palun läti kirjandust inglise keeles. Egas neil midagi suurt pakkuda olnud ja mis oli, oli enamalt jaolt ülemöödund sajandi autoritelt. Siiski-siiski, kusagilt riiulipõhjast otsiti mulle välja ka midagi kaasaegsemat — Kristine Ulberga-Rubine “I Don’t Read Books”.

Tegu on noortekaga. Läti versioon sellest, kui on minu-sinu-ja-meie-lapsed. Peategelane on 14-aastane poiss, kes elab koos isa, kasuema ja nende väikse pojaga, ema ja vend on kusagil eemal, nii ruumiliselt kui emotsionaalselt. Tegevustik on hüplik ja proportsioonid on kuidagi paigast ära ning raamatu lõpp on liiga selgelt pooleli, aga üht-teist sest raamatust võtta on — jaanipäev Läti moodi, eelarvamused ja sobitumine, jamasid tuleb nii oma kui teiste lollusest…

Raamatu pilti ma netist ei leidnud, olgu siis lätikeelse pilt, ingliskeelne on tegelikult sama kujundusega.