Anšlavs Eglītis “Pansion lossis”

Ma nii tahtsin, et see raamat mulle meeldiks, sest ma armastan Lätit ja iseäranis südamelähedane on mulle see Sigulda ja Turaida kant. Aga mulle ei meeldinud. Selline lipp lipi peal, lapp lapi peal, ühtset stiili omamata mälestuspildikeste jada pea sajanditagusest suvitusmõisast. Jaa, seal oli huvitavaid portreid, nii Läti tuntud ja tunnustatud kultuuritegelastest kui lihtsamast rahvast, ja oli innukaid looduskirjeldusi ning huvitavaid mõttekäike, aga kuidagi konarlik ja läbikaalumata oli see raamat.

Niisiis on meil noormees, kelle isa on luuletaja, kes ise tegeleb nii kunsti kui kirjandusega, kel on lai tutvusringkond nii kunsti- kui kirjandusinimeste seas ja kes veedab oma suved Sigulda läheduses asuvas Inciemsis, igal aastal katsetab midagi uut, olgu selleks sport, põllumajandus või pansionipidamine. Tundub, et tegu on iseenesest rõõmsameelse inimesega, kes satub küll sekeldustesse, aga raputab mured maha ning astub püstipäi ja vile suul edasi, kes meeleldi unustab kõik halva ja peab meeles vaid head. Aga see, et ma arvan, et ta oli tore inimene, ei tähenda, et ta on ka hea kirjanik… No võib-olla on ka hea kirjanik, aga ma ei tundnud ära, vabanduseks olgu raamatust kohad, mida ma võiks kunagi ka üle lugeda, lk. 61 ja 118-119, need puudutavad kriitika olemust. Igatahes lätlased on talle mälestuskivi püsti pannud ja tema auks margi ilmutanud.

Üksjagu nuramist läheb kirjastusele: raamat ilmus 7 aastat tagasi, ei olnud vaesed üheksakümnendad, miks ilmus raamat illustratsioonideta? No ja toimetaja oleks võinud pisut karmima rehaga tekstist üle käia, “hirvhammastega” kohtumine ei olnud tore. Olemasolevad joonealused märkused on tänuväärt, aga neid oleks võinud poole rohkem olla.

Guuglis kolades jäi mul mulje, et hoonet enam alles ei ole, aga pilt on tollest ajast selline (juhul, kui see ikka on õige pit):

Kes mälestusteraamatutest lugu peavad, neile võib isegi täitsa huvitav lugemine olla, eeldusel, et ei hakata ootama tagakaanel lubatud “aja hõllandlikkuse tundlikku ja täpset tabamist”, vaid lihtsalt lastakse end eelarvamustevabalt läbi hektiliste mälestuspiltide kanda. See, et mina seda ei suutnud, ei tähenda, et see teistel ei võiks õnnestuda.

Andris Purinš “Ärge küsige minult midagi”

1984 — mu esimene mõte oli, et aarh, igavamat aastat annab välja mõelda. Aga siis sattus maal olles see raamat näppu ja — ohjaa, miks mitte lugeda üle raamatut, mis on minu jaoks noorsookirjanduse etalon. Riia keskkoolipoisid seitsmekümnendate keskel (originaal ilmus 1977. a). Viimasest lugemisest on pea veerandsada aastat möödas, et kuidas see lugu siis tänapäeval mõjub.

Ei mõju üldse kehvasti. Ja oma etaloni-staatust see raamat ära ei kaotanud. Oma osa on sel muidugi nostalgial, ma olen noorest peast seda raamatut nii mitu korda lugenud, et miskit üllatust ei tulnud, lugu oli enamvähem meeles. Aga olulised teemad on üldised ja ajatud — pere, sõbrad, kool, hobid, lein, esimene armastus, maailma avastamine ja oma koha leidmine. Selles raamatus on nõukaaegset eluolu ja ajastust tulevad omapärad, aga punapropaganda õnneks puudub. Üllatavalt avameelne raamat selle ajastu kohta.

Üks asi on, millest kirjutatakse, teine asi on, et kuidas. Suhteliselt kõnekeelne, vabade seostega, ootamatute võrdlustega, omamoodi lopsakas ja lobe jutustamisviis muudab teose usutavaks, paneb kaasa elama, teeb talutavaks kirjeldatud reaalia, mahendab melanhooliat ja annab lootust…

Muuseas, sellest raamatust on pärit mu lemmikvabandus: “Baltikumi kliima!” See sobib õigustama peaaegu kõiki tehtud lollusi…

Lugedes meenus mulle Juris Podnieksi dokumentaalfilm “Kas on kerge olla noor?” (“Vai viegli but jaunam?”, 1986). Ja nüüd ma leidsin juutuubist, et sellele on ka järjed, kümme aastat hiljem 1996 ja kakskümmend aastat hiljem 2006… Kunagi ma vaatan need ära.

Täitsa põnev oleks teada saada, et kas tänased noored ka sest raamatust midagi leiavad.

Nora Ikstena “Mees sinises vihmamantlis”

Nora Ikstenalt olen ma varem lugenud “Elu pühitsust” ja too mulle meeldis, tõsiselt meeldis. Teisi raamatuid, “Neitsi õpetust” ja “Emapiima” olen küll käes keerutanud, aga misipärast ikka lugemislaualt maha tõstnud. Kui nüüd ilmus neljas raamat, siis seda ei saanud enam lugemata jätta. Mulje nii võimas kui “Elu pühitsusest” ei ole, aga kiidan küll. Mulle tundub, et see raamat võib lätlastele täitsa oluline olla. Ei, ma ei arva, et see on tõlkimatu ja teises kulturikontekstis mittemõistetav — et kõigepealt on olemas üldinimlikud teemad (loomine, vananemine, üksindus, sõprus, saatus, kodumaa, keel) ja hulk maailmakultuuri viiteid (kõige enam James Joyce’i), pealegi on naabrite ajalugu meie omaga nii sarnane, et eestlasel on mõistmisvõimalusi rohkem kui mõnedel teistel rahvastel — aga seda ma arvan küll, et mingid nüansid on nii ehtlätlaslikud, et võõras või teretuttav neid päriselt ei taba.

Peategelased on suure osa elust paguluses elanud Tebe, kelle elutöö on James Joyce’i tõlkimine läti keelde, ning määramatus vanuses algaja naiskirjanik, keda Tebe oma kirjades Tütrekeseks nimetab. Nende kummaline ja ilus sõprus on raamatu telg. Vorm on ühtaegu lopsakas (palju tsitaate, erinevad registrid, on nii epistolaarset kui kirjeldavat kui sisekaemuslikku) ja napp (palju lühilauseid ja ütlemata jätmisi). Kõige toredam vist ongi see, et autor ei alahinda lugejat, vaid on üsna kindel, et lugeja suudab tema kirjutatuga kaasa mõelda, ise seoseid tekitada ja sealt edasi minna.

Tõlkijale on see raamat paras pähkel. Hannes Korjus on teinud mu meelest suurepärase töö, tema sõnavalik on täpne ja hea nüansitunnetusega ning paistab välja ka see, et ta pole peljanud vajadusel abi küsida.

Hilisem taustauuring tõi välja, et tegelikult on see tõsielusugemetega raamat, Tebe on Dzintars Sodums ja Tütreke Nora Ikstena ise. Niiet mõneti siis ka mälestusteraamat. Võib-olla mõnele lugejale on see infokild kasuks ja reklaamiks, ma ise kuulun küll nende hulka, kel on hea meel, et sellest takkajärgi teada sai, aga inimesi on erinevaid, eksole.

Raamatumuljeid pole netis just palju, Sehkendaja kirjutas https://sehkendaja.wordpress.com/2020/02/15/17-nora-ikstena-mees-sinises-vihmamantlis/

Janis Jonevs “Jelgava 94”

On teismeline poiss. Ja Jelgava katused, keldrid, tänavad, nurgatagused ja kangialused, sillad ja Riia-tagused metsatukad. Ja muusika. JA MUUSIKA! Kassetidel, kontsertidel, oma peas, jututeema ja olemise mõttena, taustana ja selle kõige-kõigena, mis aitab parasjagu käimasolevast jamast edasi minna. Kõik saab alguse 5. aprillil 1994…

Seda raamatut lugedes tuli mul robinal mõtteid ja seoseid ja mälupilte, aga kõik on praegu peas sassis nagu Kört-Pärtli särk pühabä hommikul, niiet mõistlikku raamatututvustust täna ei tule. Võin vaid öelda, et suurema osa raamatu lugemise ajast oli mul totakas naeratus näol, et ah et nii ka saama… olgu, lõpp vajus natuke ära, aga ikkagi, aga ikkagi soovitan proovida :)

Katkend ja intervjuu autoriga va.ee/attachments/article/87/VR_40.pdf
Intervjuu autoriga https://mood.ee/uudis/menuromaani-jelgava-94-autor-janis-jonevs-ma-ei-raagi-sellest-raamatust-oma-vanematega/
Loterii blogi https://loterii.blogspot.com.ee/2017/09/janis-jonevs-jelgava-94-2017.html
Võrokeelne seletus, mes tuu metalmuusiga om https://fiu-vro.wikipedia.org/wiki/Metalmuusiga

Kristine Ulberga-Rubine “I Don’t Read Books”

maeiloeraamatuidMöödund kord Riias käies tüütasin ma sealsete raamatupoodide inimesi, et palun läti kirjandust inglise keeles. Egas neil midagi suurt pakkuda olnud ja mis oli, oli enamalt jaolt ülemöödund sajandi autoritelt. Siiski-siiski, kusagilt riiulipõhjast otsiti mulle välja ka midagi kaasaegsemat — Kristine Ulberga-Rubine “I Don’t Read Books”.

Tegu on noortekaga. Läti versioon sellest, kui on minu-sinu-ja-meie-lapsed. Peategelane on 14-aastane poiss, kes elab koos isa, kasuema ja nende väikse pojaga, ema ja vend on kusagil eemal, nii ruumiliselt kui emotsionaalselt. Tegevustik on hüplik ja proportsioonid on kuidagi paigast ära ning raamatu lõpp on liiga selgelt pooleli, aga üht-teist sest raamatust võtta on — jaanipäev Läti moodi, eelarvamused ja sobitumine, jamasid tuleb nii oma kui teiste lollusest…

Raamatu pilti ma netist ei leidnud, olgu siis lätikeelse pilt, ingliskeelne on tegelikult sama kujundusega.