Mulle meeldis selle raamatu puhul päris mitu asja. Kõigepealt see, et kogu lugu oli ajaliselt nii segiläbi esitatud, vaheldusid aastad 2005, 2020, 2012 jne. On mingid pildi olevikust, aegapidi tekivad ühised mälestused ja aegapidi tulevad esile kuskilt killud minevikust ning nende põhjal siis otsustad, mis inimene on. Peategelane on omadega üsna puntras. Ta küll püüab vaprat nägu teha, aga kui ta isegi tagasi vaatab, siis saab aru, et ega see väga ei õnnestunud. Armastus on vägev asi, aga kui panustada kogu oma armastus mehele, kes sinu kõrvalt jõuab mitu abielu läbi pidada, siis pole see kuigi õnnelik armastus. See puntrasolemise lahtikirjutamine oli teine asi, mis mulle meeldis. Mõjus kuidagi usutavalt ja kaasa tundma panevalt, et ohjah seda elu, mida inimesed ise oskavad keeruliseks elada. Ja erinevad peatükid olid kuidagi erinevas stiilis, vahel rohkem kirjeldavad, vahel emotsionaalsed pursked. Kogu see vaheldumine oli minu jaoks kuidagi õiges rütmis. Miinusema poole pealt — lõpp oli kuidagi meh ja ning seks läks kohati liiga kliiniliseks mu jaoks. Aga kokkuvõttes oli täitsa huvitav lugemine. Kuidagi lätlaslik ja rahvusvaheline ühekorraga.
Stiilinäide:
Sihti mul pole. Igatahes ei tea ma, kuhu õigupoolest suundun. Lasen oma jalgadel end ise kanda. Vananaistesuvi on sel aastal pikem kui tavaliselt, seepärast on linnas kohvikutes ikka veel päikese käes väljas lauad ja toolid. Inimesed jalutavad rahulikult parkides, naudivad jäätist ja kaasavõetud kohvi. Lobisevad, naeratavad, vaatavad sihitult taevasse või lasevad paokil silmi päikesekiirtel põski soojendada. Lapsed nopivad värvilisi vahtralehti, tudengid ja vanurid raamatust tähti. Ma armastan seda linna.
Ahjaa, ma sain raamatust uue termini — spermaõed.
Ma nii tahtsin, et see raamat mulle meeldiks, sest ma armastan Lätit ja iseäranis südamelähedane on mulle see Sigulda ja Turaida kant. Aga mulle ei meeldinud. Selline lipp lipi peal, lapp lapi peal, ühtset stiili omamata mälestuspildikeste jada pea sajanditagusest suvitusmõisast. Jaa, seal oli huvitavaid portreid, nii Läti tuntud ja tunnustatud kultuuritegelastest kui lihtsamast rahvast, ja oli innukaid looduskirjeldusi ning huvitavaid mõttekäike, aga kuidagi konarlik ja läbikaalumata oli see raamat.
Nora Ikstenalt olen ma varem lugenud “Elu pühitsust” ja too mulle meeldis, tõsiselt meeldis. Teisi raamatuid, “Neitsi õpetust” ja “Emapiima” olen küll käes keerutanud, aga misipärast ikka lugemislaualt maha tõstnud. Kui nüüd ilmus neljas raamat, siis seda ei saanud enam lugemata jätta. Mulje nii võimas kui “Elu pühitsusest” ei ole, aga kiidan küll. Mulle tundub, et see raamat võib lätlastele täitsa oluline olla. Ei, ma ei arva, et see on tõlkimatu ja teises kulturikontekstis mittemõistetav — et kõigepealt on olemas üldinimlikud teemad (loomine, vananemine, üksindus, sõprus, saatus, kodumaa, keel) ja hulk maailmakultuuri viiteid (kõige enam James Joyce’i), pealegi on naabrite ajalugu meie omaga nii sarnane, et eestlasel on mõistmisvõimalusi rohkem kui mõnedel teistel rahvastel — aga seda ma arvan küll, et mingid nüansid on nii ehtlätlaslikud, et võõras või teretuttav neid päriselt ei taba.
Sulepuru 