Nadine Gordimer “July rahvas”

Otsisin USA antipoodi ja hulpisin keset India ookeani, lähemale jäid Antarktika, Austraalia, Madagaskar, Mosambiik ja Lõuna-Aafrika Vabariik. Tuli mõte lugeda “Minu…” sarja, aga need autorid on kõik na noorekesed. Siis jäi valikuks LAV, sealt on kaks kirjandusnobelisti, neist valisin naise.

Kui Tiina sõnastas teema “loe selle piirkonna loodusest, kultuurist või poliitikast”, siis ma kahtlustan, et ta pidas silmas aimekirjandust, aga kuna ta seda otsesõnu välja ei öelnud, siis võtsin ikkagi ilukirjanduse, sest mu meelest annab ilukirjanduse lugemine võõra maa kohta natuke rohkem üldist arusaama, kui annaks reisijuhi või muu teaberaamatu lugemine. Kusjuures mu meelest igapäevaeluolu detaile saab kõige paremini kätte krimkadest, üldist meelsust ulmekatest.

Mis ma siis sellest raamatust teada sain? Ei suurt miskit, mida ma enne juba ei teadnud — et on pinged valgete ja mustade ja mustade ja mustade vahel, et on kaevandused ja Krügeri rahvuspark, et on kaasaegsed linnad ja savannid-onnid. Nipet-näpet eluolulist ja looduskirjeldused juurde. Raamat on kirjutatud 1981, tundub, et ajendatuna Soweto ülestõusust 1976. aastal. Raamatus kirjeldatud massirahutused said tegelikkuseks hiljem, väiksemas mõõtkavas ja rahumeelsema lahendusega (Mandela oli ikka imemees, et ta üheksakümnendatel selles suures segaduses mingigi tasakaalu suutis luua), aga see kirjaniku tunnetus, et vanamoodi see asi enam kesta ei saa, läks käiku küll. Lootus kunagi sel maal kõigil koos rahulikult elada on ilus (ja meenutab kuidagi Tšehhovit), aga valge elanikkonna väljaränne, millest raamatus vaid üksikisiku ja idee tasandil räägitakse, on praegu trend.

Mul on tunne, et ma ei saagi päris ja põhjani aru saama “valge mehe süüst”, sest eestlastel puudub ajaloos see kogemus, et olla kolonisaator (lätlastel on see muide olemas, 17. sajandil oli Kuramaa hertsogiriigil kolooniad Tobago saarel Lõuna-Ameerika rannikul ja Gambia jõe suudmealal Lääne-Aafrikas ning sealkandis võivat tänini läti perekonnanimesid kohata), seega mingid kihid ses raamatus jäid puhtteoreetiliseks, kuigi ma saan aru, et olid määratud just sellele nupule vajutama. Ja need nupud, et kuidas inimesed kriisisituatsioonis käituvad ja kuidas mingite parameetrite muutudes muutub ka grupidünaamika, mind praegusel hetkel eriti ei huvitanud, kuigi need vist olidki poliitilise olukorra kriitika kõrval raamatu peateemad.

Niiet see lugemine hinge ei läinud, romaan tundus pigem ajaloose väärtuse kui kaasaegse kirjandusena. Mitmes mõttes oli minu jaoks Lõuna-Aafrika Vabariigi kohta kaasahaaravam ja silmi avama panev hoopis kunagi ammu näppu jäänud fotograaf Juhan Kuusi näituse kataloog. Aga mõttelisel kaardil sain linnukese kirja, et sealt kaugelt maalt kah miskit loetud.

Lõppu üks ilus pilt Nelson Mandelast ja Nadine Gordimerist:

„Juhan Kuus. Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas”

„Juhan Kuus. Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas” Eesti Kunstimuuseumi poolt välja antud näituse kataloog, mille on koostanud Kersti Koll, Kristel Laur ja Toomas Järvet.

Näitus Adamson-Ericu muuseumis (19.08.2016–15.01.2017) ja sellega kaasnev raamat raamat „Juhan Kuus. Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas” esitlevad esmakordselt Eestis eesti päritolu, Lõuna-Aafrikas sündinud ja töötanud silmapaistva ning rahvusvaheliselt kõrgelt tunnustatud fotograafi Juhan Kuusi (1953–2015) loomingu ulatuslikku ülevaadet. Korraldajate soov on tuua siinmail seni peaaegu tundmatu maailmatasemega fotograaf ja ta looming vääriliselt Eesti kultuuriruumi ja kultuurilukku. Projekt jätkab Eesti Kunstimuuseumi üht pikaajalist töösuunda – väliseesti kunsti ja kultuuri kaardistamist, uurimist ja esitlemist.
17-aastase noorukina ajakirjanduses fotoreporteri tööd alustanud Juhan Kuusist kujunes tema 45 aasta pikkuse karjääri vältel üks Lõuna-Aafrika mõjukamaid ja radikaalsemaid fotograafe, kelle jäägitu pühendumise ja vahetu teravusega, kompromissitult sündmustega lähikontaktis võetud fotod leidsid tee maailma juhtivatesse pressiväljaannetesse, näitustele ja fotofestivalidele. Kümnete tunnustuste seas on ta Lõuna-Aafrikas mitmel korral valitud aasta fotograafiks ning ainsa eesti päritolu fotograafina on teda lausa kahel korral pärjatud maailma pressifoto prestiižseima tunnustusega – World Press Photo auhinnaga 1978. ja 1992. aastal.
Tekstide autorid: Gavin Furlonger, Ferit Düzyol, Birgit Püve, Kristel Laur, Toomas Järvet.

Juhan Kuus (1953–2015) oli keeruline, andekas ja põnev mees. Suurema osa oma elust töötas ta pressifotograafina. See raamat koosnebki enamjaolt fotodest, aga juttu on ikka ka, nii Juhan Kuusi enda kommentaarid fotodele kui näitusetegijate saatesõnad. Raamatus on rõhutatud tema soovi olla sündmuste keskel ja saada kätte võimalikult hea foto võimalikult lähedalt. Kiidetud on tema fotode kunstilist poolt ja antropoloogilist pilku ning õigete hetkede tabamist ning julgust käsitleda ka ebamugavaid teemasid. Juhan Kuus pälvis mitmel korral Lõuna-Aafrika aasta fotograafi tiitli ning sai 1978. ja 1992. aastal World Press Photo auhinna. See ei ole ilupildiraamat, vaid oma teravate, selgepilguliste ja mõjuvate fotodega on see huvitav ja mõtlemapanev pilguheit ühe inimese ellu ja loomingusse ning sellisesse kaugesse riiki nagu seda on Lõuna-Aafrika Vabariik. Kel on asja ja/või aega pealinnas konnata, siis näitus on Adamson-Ericu muuseumis avatud 15. jaanuarini 2017. a. Tallinna Televisoon on üks veider moodustis, aga Kultuurimeeter on päris hea saatesari.