Oyinkan Braithwaite “Minu õde, sarimõrvar”

Mul oli siia teemasse juba aasta alul raamat välja valitud, aga läks nagu läks, ehk siis selle valitud raamatu lugemise tuju ei tulnudki, tuli hoopis viimasel hetkel miskit muud.

See miski muu oli päris põnev lugemine. Sisult, et mis siit siis edasi saab, ja vormilt — minevikku ja olevikku lühikeste peatükkide kaupa läbisegi. Midagi väga sügavat mu meelest ei olnud, aga nii krimiliin kui armulugu kui peresaladused kui õdede suhted kui eluolu kui tööelu kui Aafrika eksootika ja ühtteist veel pealekauba said kaetud.

Selle raamatu lugemise ajal meenus mulle päris mitmeid loetud raamatuid, aga “Minu õde, sarimõrvar” oli ikkagi üsna omamoodi raamat, kuskilt tuttavad klotsid ja meeleolud olid mu jaoks omanäoliselt ja värskelt kokku pandud. Ja kuigi mul Aafrika kirjandusest puudub igasugune ülevaade, siis ma arvan, et eesti keeles näitena Aafrika kirjandusest on see raamat täitsa kohane.

Sash Uusjärve tõlge on leidlik ja ladus nagu Sash Uusjärve tõlked üldse tavaliselt on.

_____________________________________________________________________
Valik raamatuist, mis mulle lugedes meenusid:

Amos Tutuola „Palmiveinijoodik”

Minu parim lugemiselamus joodiku-kirjandusest.

Üldiselt mulle joodik-raamatud ei istu, no mõne pohmakahommikuse detektiivi krimikirjanduses või köögilautaguse targutustetihke stseeni slaavi autorilt kannatan ma ära, aga muidu võite igasugused “Kõrtsikammijad” ja “Joomahullu päevaraamatud” heaga omale hoida.

Aga see “Palmivenijoodik” oli kuidagi hoopis teistmoodi.

Võib-olla seepärast, et joomist ennast ja selle tagajärgi oli vähe kirjeldatud, kuigi loo käimatõmbamiseks on peategelase suur isu palmiveini järele, see isu on nii suur, et kui palmiveinivalaja ära sureb, siis tuleb talle koolnute maale järele minna.

Võib-olla on oma osa selles, et kuigi ma Aafrika kirjandusest suurt midagi ei tea, siis Ben Okrit olen ma lugenud (romaan “Näljutatud tee” meeldis mulle väga ja luulekogu “Aafrika eleegia” üsna, jutustus “Jumalaid hämmastades” oli kenasti kirjutatud, aga minu maitse jaoks liiga “Coelho”) ja siin raamatus on seda Aafrika rahvajuttude tunnetust ikka kõvasti ning seda loogikavaba fantaasialendu oli kuidagi mõnus lugeda.

Ja võib-olla on meeldimise põhjus Mathura ladus ja nutikas, toredate keeleleidudega tõlge.