Lars Mytting “Uju koos uppujatega”

Selles raamatus on mitu kihti. Ühe Norra talupoisi lugu, tema vanaisa(de) lugu, tema ema ja emaema lugu, ühe šoti krahvi ja tema tütre lugu. Minevikus tuhnimise ja rääkimata asjadele järgijõudmispüüde lugu. Iseenda koha ses maailmas leidmise lugu. Armulugu. Sõja ja puude lugu. Lugu paikadest ja nende ajaloost. Ja pärandus. Ja saladused. Ja otsingud… Ja kõike seda kuidagi parasjagu ja edasilugemakutsuvalt. Ja uusi teadmisi pakkuvalt ja lugu edasiviivalt. Ja kuidagi omamoodi ja värskelt mõjuvalt.

Ma nägin selle raamatu lugemise järgsel ööl veidrat unenägu — et raamatul on veel kolm osa, üks, mis räägib edasi Gwenist, üks, mis räägib edasi Edvardist, ja üks, mis tuhnib veel minevikus, ja siis on seal kuskil viienda-keegitäpselteitea-kasjõutivalmiskirjutada-osaga veel mingi saladus, mis on seotud Eestiga ja millele ma püüdsin näppu peale saada, olin lahendusele päris ligidal, see ahhaa kõpsas ära, aga milles uba oli, ärgates enam ei mäletanud… Et jah, mõte liikus raamatuga kaasa, isegi unes.

Siri Pettersen “Odinilaps”

Kui ma tihtipeale nuran, et näe, see on siit kopipeistinud ja see on sealt kopipeistinud, siis see raamat on selline, et ma tunnen küll mõjud ära, aga autori oma maailm on nii vägev ja aeg-ajalt kirjutab ta tuntud asju lahti põnevamalt kui algupärandis oligi, siis seekord ei tule sel teemal mitte üks mokakobin. See maailm — mind võlub, kuidas ulmeautorid suudavad välja mõelda hoopis teistsuguseid maailmu ja need ka toimima panna, et taustatööd ja süsteemset läbimõtlemist on oluliselt rohkem, kui raamatusse jõuab, aga see paistab välja, et see seal taga on. Selle raamatu puhul kasutab Siri Pettersen Põhjala mütoloogiat, lisaboonus on see, et ta teeb seda täiesti omamoodi ja uue nurga alt, kui tavaliselt tuuakse jumalad Maale ja lastakse neil siin möllata, siis siin jäetakse suured jumalad rahule ja minnakse hoopis miskit sorti haldjate maale (ma ei ole selle mütoloogilise poolega piisavalt kursis, et täpselt öelda, kas need on just haldjad või miskit muud), lugu läheb käima sellest, et satub üks inimlaps läbi kiviringi nende maile, kasvatatakse ta üles kui  haldjalaps ja oma 15. sünnipäeva paiku saab ta teada tõe ja korraga on tal kaelas rohkem jamasid, kui ta iial ette oleks näinud — alates sõbrasuhete muutumistega ja lõpetades suure poliitika ja paleeintriigidega, ellujäämismured ja oma koha otsimised veel takkapihta. Et jah, ootan järge.