Bergsveinn Birgisson “Must viiking”

See võib tunduda teemapiiridest (Põhjala loodus) väljas oleva raamatuna, sest eelkõige on see raamat ajaloost: ajalugu, isikulugu, ajaloo uurimine, ajaloo kirjutamine.

• • Ajalugu — Aeg on 9. saj. teine pool – 10. saj. algus, aga tehakse ka põikeid ettepoole ja tahapoole. Norra, Iirimaa, Island ja jupike Põhja-Siberit.
  • Isikulugu — Raamatule pealkirja andnud mees on Geirmundr Mustnahk, kes oli üks esimesi Islandile alaliselt elamaasujaid ja kes oli üks jõukamaid. Ta sündis Norras, Rogalandis, oli mõned aastad Põhja-Siberis, tuli korraks Norrasse tagasi ja läks siis Iirimaale ning läks sealt edasi Islandile, mis jäigi ta elupaigaks.
  • Ajaloo uurimine — Laias laastus on ajaloo toetuseks kirjapandu (kroonikad, saagad), arheoloogilised leiud, tõlgendused ja tuletised analoogiate põhjal.
  • Ajaloo kirjutamine — Üks lähtepunkt selle raamatu kirjutamiseks oli, et kuidas on võimalik, et üks omal ajal nii oluline mees on jäänud välja saagadest, kroonikatest, suguvõsapärimustest ja keegi ei ole väga huvi tundnud tema elupaikade arheoloogilise uurimise vastu. Et ajaloolaasel on valik, milliseid fakte ja tõlgendusi rõhutada ja milliseid maha vaikida ja see võib tulla teadlikult ja ka ebateadlikult kaasaja trende järgides (või neile vastu hakates).
  • Ja mainiks ära ka geneoloogia — Geirmundr Mustnahk on autori esiisa.

Aga. See on ka raamat loodusest: geograafia, bioloogia, ökoloogia, loodusfilosoofia.

• • Geograafia — Mered ja mäed, karid ja kurud. Kaardid. Kliima. Rahvastikugeograafia. Kui uurida ajalugu, siis muuhulgas on oluline teada, kustkaudu olid võimalikud ühendusteed, milline oli tolle aja kliima, kus suundades toimus rahvaste liikumine (ja arutleda siis, kas liikumise põhjused olid poliitilised või geograafilised). Ja mulle on alati, nii ajaloos kui geograafias, meeldinud maakaardid, nendes on mu meeles nii toredalt palju informatsiooni.
  • Bioloogia — Kes ja mis kus elutseb. Millised olid võimalikud jahiloomad, millised võimalikud koduloomad, mida saadi korilusest ja mida andis kasvatada. Kuidas liigid levivad ja kuidas nende levikut saab soodustada ja/või piirata. Minu jaoks uus teadmine oli laevausside olemasolu.
  • Ökoloogia — Looduses peab valitsema tasakaal. Paraku see, et inimene mingi ökosüsteemi untsu keerab ja sellega mingi piirkonna väljakujunenud elukorralduse lõpetab, ei ole mingi uus asi, seda on harrastatud vähemalt 9. sajandist saadik. Selles raamatus on mainitud mitmete morsapopulatsioonide hävimist.
  • Loodusfilosoofia — Kuidas näevad loodust urbanistlikus ühiskonnas kasvanud inimesed ja kuidas näevad/nägid loodusrahvad, on ikka väga erinev. Kokkuvõtvalt sain ma aru umbes nii, et autor arvab, et urbanistlik inimene oskab nautida looduse ilu, sest ta teab, et ta saab varsti turvalisse tuppa tagasi, loodusrahvas peab loodusega võitlust, teisalt jälle, et loodusrahvas küll kardab, aga ka austab loodust ja arvestab selle seaduspärasustega.
  • Ja jupike geeniteadusest — Valdavalt Norrast tulnud asukate kõrval on ka kelte ning mongoliidsed näojooned islandlastel võivad pärit olla nii Gröönimaalt, Vinlandist kui Siberist.

Ja “Mustal viikingil” on ka filoloogiline tasand: keeleteadus, kirjanduslugu, folkloristika.

• • Keeleteadus — Veidi on sellest, kuidas vanapõhja keel on aja jooksul muutunud, aga väga palju on nimedest: isikunimedest (kuidas neil on erinevates keeltes ja erinevates allikates erinevad kujud) ja kohanimedest (kuidas migrandid võtavad uuele maale minnes kaasa vanad kohanimed).
  • Kirjanduslugu — Selge see, et kõige enam on siin juttu saagadest ja ma pean tunnistama, et ma sain saagade olemusest päris palju uut teada. Neid kenninguid teadsin ma ennegi, aga ma ei olnud endale teadvustanud, et kes, millal ja mille põhjal neid saagasid kokku kirjutasid.
  • Folkloristika — Islandi pärimus on rikas ja seda on palju kirja saanud ja palju räägitakse niisama põlvest põlve edasi. Elava folkloori üks tunnus on, et see muutub (keegi unustab midagi ära, keegi paneb midagi juurde, keegi ajab midagi segi), aga üks püsivamaid ja paremini edasikanduvaid folkloori liike on kohamuistendid.
  • Ja eraldi toon veel leksikoloogia — See, kuidas mingil ajal on asju nimetatud, on üsna oluline. Kui sa juhtud teadma, et erinevates tekstides on morsad kas kalad, vaalad või koletised, siis muutuvad paljud ajaloolised tekstid palju arusaadavamateks.

Seda raamatut oli täitsa hea lugeda, väikseid korduseid ja konarusi küll oli, aga valdavalt jooksis tekst üsna sujuvalt ja lugejasõbralikult (see üks ilukirjanduslik katsetus seal keskel ehk peatükijupp “Üks päev Geirmundri elust” oli küll mage, aga see ei rikkunud ära kogu muljet). Viiteid ja märkuseid on vägevalt (vastavalt 27 ja 49 lk), lisaks mõned värvilsed illustratsioonid. Ja läbi raamatu oli palju kaarte, mustvalgeid küll, aga asi seegi. Kokkuvõttes oli meeldiv lugemine, mu uudishimu sai mitme koha pealt oma osa kätte, nii sealt, kust ootasin, aga seda meeldivam, et ka sealt, kust ei oodanud.

***

Kui ma mõtlen Põhjala loodusele, siis kõige mõjuvam pilt on minu jaoks vist see, kui saavad kokku vesi ja graniit. Selliseid pilte olen ma leidnud ka mõnedest luuletustest. Aga kui tõmmata piir veel kitsamaks, siis jääb lihtsalt kivi. Seda lihtsalt kivi on ka väga mitmetes väga toredates luuletuses, aga kui peab valima raamatu, siis olgu selleks see Fred Jüssi kiviraamat.

Bjørnstjerne Bjørnson “Leonarda”

See oli täitsa huvitav lugemine.

Üldjoontes on tegemist armudraamaga, aga siin-seal vilksatab komöödia elemente ning päris teravat ühiskonnakriitilisust. Lisaks ootamatult kulgevale armuloole on ka teisi huvitavaid suhteliine, näiteks vanavanaema ja lapselapselaps.

Üllataval kombel tõusid esile just naiskarakterid, nii nimitegelane kui tema kasutütar kui eelmainitud vanavanaema, neis oli palju rohkem elu ja mitmekülgsust, kui suhteliselt kahvatutena mõjuvates meestegelastes.

Ma arvan, et selle näidendi selgroo, süžee ja karakterid annaks päris hästi ka tänapäeva tõsta, küll mitte vast teatrilavale, pigem kinolinale, sest dialoogid on tänaseks küll liiga pateetilised ja käsilaiutavad, niiet need tuleks valdavalt kaasajastada, vaid mõned põhilaused saaks sõnasõnalt üle võtta, aga sisu ja probleemid kõlaksid tänases päevas ka küllalt aktuaalsetena ning lõppu jääb lahtisi otsi ja edasimõtlemist. 

Norra kirjanik Bjørnstjerne Bjørnson (1832 – 1910) kirjutas näidendi “Leonarda” 1879. aastal. Hakkasin võrdluseks vaatama, et millal Ibsen oma “Nora” kirjutas, tuli välja, et samal aastal. Nobeli kirjanduspreemia sai Bjørnson 1903. aastal. Tartus Hermanni trükikojas 1910. aastal välja antud raamatu tõlkis eesti keelde Liina Grossschmidt. Ja kui teil tekkis tahtmine see lugu ikkagi lavale tuua, siis iga korra etenduse päält tuleks Hermannile 2 rubla maksta.

Näidend on wõrgust loetav, Rahvusraamatukogu koleda sinise märgisega igal leheküljel, aga on olemas https://www.digar.ee/arhiiv/nlib-digar:427574

 

Jan Kjaerstad “Märgid, mis juhivad armastuseni”

Jan Kjaerstad raamatus “Märgid, mis juhivad armastuseni” on mitu kihti, mida võib nautida nii koos kui eraldi.

Romaani esimeses pooles saab pealkirja võtta sõna-sõnalt: peategelane otsib märkide järgi armastust/armsamat. Hiljem märgi tähendus muutub, asjaliste märkide (A-tähega sõrmus) asemel on käitumuslikud (seljalejoonistatud tähed) märgid. Niisiis romaan armastuse otsimisest, leidmisest, arengust.

Oluline teema on kiri. Raamatus on piki arutluskäike tähekujude ja õige paigutuse tähtsusest mingi teksti mõjulepääsemisel. Seda osa lugesin ma erilise huviga ja tundsin kahetsust, et mul endal puudub oskus ja tunnetus, millega šrifti sobivust tekstiga hinnata.

Mõneti on see romaan saatusest ja sellest kuipalju elus ettejuhtuvad seigad suunavad ja mõjutavad edaspidist elu. Autor tundub saatust uskuvat, olgu näitena toodud kiviraidurist vanaisa kuju aitamas peategelasel tunnetada tähtede jõudu ja omadusi, või tõdemus, et ikka juhtub, kui soovides parimat kukub välja nagu alati.

Aga eelkõige oli see minu jaoks raamat lugudest ja lugude tähtsusest. Romaani põhiosa jutustab peategelase kujunemis- ja armastusloo, vahele on põimitud väikesed mõistujutud tähtedest ning peategelase armastatu on lugude vestja. Lood aitavad üksteist tundma õppida, lugude kaudu mäletatakse minevikku ja luuakse tulevikku. Lood seovad ja ühendavad inimesi. Mõnikord ka lahutavad, kui järgida rohkem märke kui inimesi…

2007, ilmunud Lugemissoovituse blogis

Lars Mytting “Uju koos uppujatega”

Selles raamatus on mitu kihti. Ühe Norra talupoisi lugu, tema vanaisa(de) lugu, tema ema ja emaema lugu, ühe šoti krahvi ja tema tütre lugu. Minevikus tuhnimise ja rääkimata asjadele järgijõudmispüüde lugu. Iseenda koha ses maailmas leidmise lugu. Armulugu. Sõja ja puude lugu. Lugu paikadest ja nende ajaloost. Ja pärandus. Ja saladused. Ja otsingud… Ja kõike seda kuidagi parasjagu ja edasilugemakutsuvalt. Ja uusi teadmisi pakkuvalt ja lugu edasiviivalt. Ja kuidagi omamoodi ja värskelt mõjuvalt.

Ma nägin selle raamatu lugemise järgsel ööl veidrat unenägu — et raamatul on veel kolm osa, üks, mis räägib edasi Gwenist, üks, mis räägib edasi Edvardist, ja üks, mis tuhnib veel minevikus, ja siis on seal kuskil viienda-keegitäpselteitea-kasjõutivalmiskirjutada-osaga veel mingi saladus, mis on seotud Eestiga ja millele ma püüdsin näppu peale saada, olin lahendusele päris ligidal, see ahhaa kõpsas ära, aga milles uba oli, ärgates enam ei mäletanud… Et jah, mõte liikus raamatuga kaasa, isegi unes.

Siri Pettersen “Odinilaps”

Kui ma tihtipeale nuran, et näe, see on siit kopipeistinud ja see on sealt kopipeistinud, siis see raamat on selline, et ma tunnen küll mõjud ära, aga autori oma maailm on nii vägev ja aeg-ajalt kirjutab ta tuntud asju lahti põnevamalt kui algupärandis oligi, siis seekord ei tule sel teemal mitte üks mokakobin. See maailm — mind võlub, kuidas ulmeautorid suudavad välja mõelda hoopis teistsuguseid maailmu ja need ka toimima panna, et taustatööd ja süsteemset läbimõtlemist on oluliselt rohkem, kui raamatusse jõuab, aga see paistab välja, et see seal taga on. Selle raamatu puhul kasutab Siri Pettersen Põhjala mütoloogiat, lisaboonus on see, et ta teeb seda täiesti omamoodi ja uue nurga alt, kui tavaliselt tuuakse jumalad Maale ja lastakse neil siin möllata, siis siin jäetakse suured jumalad rahule ja minnakse hoopis miskit sorti haldjate maale (ma ei ole selle mütoloogilise poolega piisavalt kursis, et täpselt öelda, kas need on just haldjad või miskit muud), lugu läheb käima sellest, et satub üks inimlaps läbi kiviringi nende maile, kasvatatakse ta üles kui  haldjalaps ja oma 15. sünnipäeva paiku saab ta teada tõe ja korraga on tal kaelas rohkem jamasid, kui ta iial ette oleks näinud — alates sõbrasuhete muutumistega ja lõpetades suure poliitika ja paleeintriigidega, ellujäämismured ja oma koha otsimised veel takkapihta. Et jah, ootan järge.