Adam Zagajewski “Hüvastijätt”

Adam Zagajewskilt on eesti keeles varem ilmunud “Valitud luuletused” (2010), nüüd ilmus “Hüvastijätt”, kus on Hendrik Lindepuu valik Adam Zagajewski kahest viimasest luulekogust. Lindepuu valikutele poola kirjandusest võib kindel olla, Zagajewski “Valitud luuletusi” pole ma lugenud, aga “Hüvastijätt” oli küll väga meeldiv lugemine. Selle kogu põhjal tundub Zagajewski vähem religioosseid sümboleid kasutav kui poola luules keskmiselt tavaks. Selle eest on tal palju vihjeid muusikale, kunstile, kirjandusele, ajaloole, geograafiale, kaasaja eluolule, perekonnaloole ja mõtisklusi luuletajaks olemisest.

Kõige enam kõnetasid mind “Luuletajad on presokraatikud” (lk 8), “See päev” (lk 30), “Meie põhjamaised linnad” (lk 41), “Viigimarjad” (lk 55).

Olga Tokarczuk “Aja oma atra läbi koolnute kontide”

Mul ootas see raamat juba jupp aega lugemist, kolleeg, kelle arvamust usaldan, ütles, et on hea. Nüüd võtsin kuulda ka Triinu Rannaääre soovitust. Ja oli hea. Väga hea. Ma ei tea, mis nipiga Tokarczuk pani mind paljude teemade, mis mulle muidu kirjanduses suht närvidele käivad — horoskoobid, suurtähtede kasutus, looduse liigilusad kirjeldused, igapäevaaskeldused, kinnismõtetega peategelane, kaebekirjad ametiasutustele, tsitaadirohkus, metafüüsilised mõtisklused jne –, peale lausa heldima. Müsteerium. Kõige paremas mõttes. Mul on hea meel, et ma enne raamatu lugemist eriti arvustusi/sisututvustusi ei lugenud, ma olin loo kulust ikka tõsiselt üllatunud. Märt Väljataga on kirjutanud: “Olga Tokarczuki krimiromaan on oma pealispindses absurdsuses teetass, mille sisse mahub tõepoolest palju-palju rohkem kui ainult üks tassitäis.” Mhmhm, mahub jah.

Ma ei ole just kuigi agar raamatutest tsitaatide noppija, aga seekord ei suutnud vastu panna (tsitaadid on suvalises järjekorras):

*Lumi oli just sadanud ja
madal talvine Päike tupsutas talle puna palgele.*

*Kõige parem on rääkida ikka iseendaga.
Vähemalt ei ole siis vääritimõistmist.*

*Jäljed lumel dokumenteerisid siin iga liikumist, lumi
pani hoolika kroonikuna kirja Loomade ja inimeste sammud.*

[Tõlkimisest] *Las ilmutab oma mõistuse pimikus
inglise negatiividest poola lauseid.*

*Mingi mõttes on temasugused isikud — kes
valdavad sulge — hädaohtlikud. Kohe kerkib esile kahtlus,
et asjad ei ole nii, nagu näivad — et mitte tema ise kui isik,
vaid silm, mis lakkamatult vaatab, muudab selle, mida ta näeb, lauseteks; ja nii kisub ta tegelikkuse paljaks sellest,
mis on kõige tähtsam — väljendamatusest.*

*Meile taskulambiga valgust näidates kiskusin pimedusest välja heledaid laike, millest oli kadunid iga värv.*

*Vihma sadas ja prožektorite valguses muutusid vihmapiisad
pikkadeks hõbeniitideks, justkui kard jõulukuusel.*

[Õuduskirjandusest] *Selliste asjade lugemine nähtavasti
süvendas temas veendumust, et me ei ela kõigist maailmadest
kõige hullemas, ja õpetas optimismi.*

*Need mäed tekkisid arvatavasti üksnes selleks, et oleks ilus.*

*Kurbus on väga tähtis sõna maailma defineerimisel. See on fundamentaalne, see on viies ürgelement, kvitessents.*

*Psüühika on meie kaitsesüsteem — kannab hoolt selle eest, et me kunagi ei mõistaks seda, mis on meie ümber. See tegeleb peamiselt informatsiooni filtreerimisega, ehhki meie mälu võimalused on tohutud. Sest teadmise raskust ei ole võimalik kellelgi kanda.*

*Me elame maailmas, mille ise välja mõtleme.
Me määrame, mis on hea ja mis mitte, joonistame tähenduste kaardi… Ja pärast maadleme kogu elu sellega, mis me endale välja mõtlesime. Probleem on selles, et igaühel on oma versioon, ja seepärast on nii raske inimestel üksteist mõista.*

 

 

Ryszard Krynicki “Keda ei ole” ja Tadeusz Dabrowski “Te Deum”

Otsuse, et siia punkti alla tuleb luulet, tegin ma juba jaanuaris, aga et siia tulevad poolakad, sai selgeks eile, kui ma raamatukogust järjekorraga viimase Lindepuu raamatu sain.

Hendrik Lindepuu on omaette fenomen. Ta on aastaid tõlkinud poola keelest seda, mida ta tahab tõlkida, ta on oma tõlgitu väljaandmiseks teinud oma kirjastuse. Selles, et väärtkirjanduse väikekirjastus vee peal püsib, on natu-natuke Kulka ja Poola saatkonna abi, aga suuremalt jaolt on see ikka Hendrik Lindepuu enda teene, kuna esiteks on ta väga hea tõlkija ning teiseks on tal kirjanduse osas väga hea maitse, nii on ta leidnud oma kirjastuse raamatutele hulgaliselt püsilugejaid, muuhulgas ka neid, kelt aastalõputi lugemissoovitusi küsitakse. Ma ise püsilugeja ei ole, aga nipet-näpet olen Lindepuu asju ikka vaadanud. Ja alati on hea olnud.

Polnud ka see kord erand.

Ryszard Krynicki (s 1943) luulekogu “Keda ei ole” on puhtalt Lindepuu oma maitse järgi kokku pandud ja see oli mu jaoks üks väga tore kogu. On natuke pikemaid ja hargnevaid ja mõtisklevamaid luuletusi, aga enamjaolt on värsid lühikesed, täpsed, väikese vimkaga ja kuigi võivad üsna valusalt mingile hingevalupunktile osutada, siis kuidagi elujaatavad.

Ka Tadeusz Dabrowski (s 1979) kogu “Te Deum” on Lindepuu omal valikul mitmest kogust kokku pannud. See kogu mind nii hästi kõnetada ei suutnud. Ju ma olen ikka liialt väikse silmaringiga ja liialt pagan, igatahes neid saatesõnas välja toodud religioosseid kihte ma eriti ei tabanud, armastuse ja luule kihte vast küll. Ja ootamatult tihti nii noore luuletaja kohta sattus luulekogus ette sõna “surm”.

Kujundusest ka. Päris mitu aastat on Lindepuu kirjastuse kaanekujunduse eest hoolitsenud Matthias Sildnik. Kui mulle üldiselt minimalistlikud kaanekujundused eriti ei meeldi, siis siin ma arvan küll, et tegu on väga õnnestunud kujundusega, see Poola lipuvärvide kasutus on kuidagi värske ja selge. Kõik kaaned on natukene erinevad, aga läbivalt ühtses stiilis ja Lindepuu raamatud on kaugelt äratuntavad.

Lugege poolakaid!

Andrzej Sapkowski “Põlguse aeg”

Selle raamatuga on nüüd nii, et mingit hinnangut anda või lugemiselamust kirjeldada ma praegu ei saa. On kiire-kiire-kiire aeg, süvenemisaste miinusmärgiga ja lugeda sain nii paari lehekülje kaupa, seega lugesin kiirustades ja pealiskaudselt, et mis, seda, et kuidas, loen ma kunagi hiljem üle. Aga lugemata ma ka ei saanud jätta, ootasin seda raamatut ju pea aasta algusest saati…

Andrzej Sapkowski “Viimane soov”

Sapkowski “The Last Wish” oli üks esimesi ingliskeelseid raamatuid, mis ma endale kunagi ammu kümmekond aastat tagasi ostsin. Ma olin sellest raamatust nii palju kuulnud ja plaanisin oma tollal suht olematu inglise keele oskusega see raamat ette võtta. Ega ma paarist leheküljest kaugemale ei jõudnud. Ja siis ilmus eestikeelne tõlge ja ma tormasin poodi ja mulle ei tahetud raamatut müüa, sest kaanekujundaja oli autori nime valesti kirjutanud ja kirjastus kutsus raamatud, et neile õige nimega kaaned ümber panna, tagasi. Ma tegin väga haledat nägu ja ütlesin, et ma tean küll, kuidas autori nime kirjutatakse ja ma tahan KOHE lugema hakata, müüjal läks süda haledaks ja kätte ma selle raamatu sain. Ja hooga ma ka läbi lugesin. Ja hea oli.

Nüüd oli jälle mitu põhjust raamat kätte võtta. Kõigepealt muidugi sari (millest ma olen näinud kahte esimest osa) ja et seetõttu räägitakse Sapkowskist rohkem kui muidu, aga viimase tõuke sain ma ühest FB-lõngast, kus keegi ütles, et ta ei soovita raamatut lugeda. Jäin mõtlema, et kas ma tõesti nii valesti mäletasin…

Võtsin selle kauaoodanud ingliskeelse ette ja lugesin esimese lehekülje, arusaamise kontrolliks lugesin eestikeelset ka. Et jah, aru ma nüüd sain, aga eesti keeles kõlas see kõik hoopis paremini. Ja nii läks eestikeelne järjekordsele ülelugemisele ja ingliskeelne jäi jälle ootele.

Sisust on juba piisavat kirjutatud ja mul ei ole suurt midagi lisada. Mulle tohutult meeldis see slaavi ja lääneeuroopa müütide ja muinasjuttudega mängimine, igas loos oli midagi üllatavat ja miskit, mis pani ammuammuloetuile, olgu need siis Grimmide muinasjutud või Gogoli “Vii” või hoopis Gaimani või de Linti lood, tagasi mõtlema. Kangelased on küll suuresti fantaasiakirjanduse reeglitele vastavad, aga põnevad ja omamoodi ja paraja nükkega. Kokkuvõttes — et on nii närvikõdi kui mõttemänge ning siinseal vilksatav must huumor ei lase asju liiga pühalikuks minna. Mõnus hoogne lugemine.

Hea kolleeg Kaja Kleimann kirjutas kunagi sellest raamatust pikemalt siin: https://lugemissoovitus.wordpress.com/2012/01/25/andrzej-sapkowski-viimane-soov/#

Aleksandra Motyka, Marianna Strychowska “The Witcher. 4. Of Flesh and Flame”

Witcherist ehk eesti keeli Nõidurist on minu teada neli koomiksit. Eelnenud: Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 1. House of Glass”, Paul Tobin, Joe Querio “The Witcher. 2. Fox Children” ja Paul Tobin, Piotr Kowalski “The Witcher. 3. Curse of Crows”. Aga see viimane, Aleksandra Motyka ja Marianna Strychowska “The Witcher. 4. Of Flesh and Flame” meeldis mulle enim.

Lugu sellest, kuidas Geralt koos laulikuga lõunamaale läeb, natuke kohalikke paleeintriige ja koletiste tapmist ning ongi aeg minna vastu uutele seiklustele.

Kõik saab alguse Seitsme Kassi Kõrtsist

Geralti kohtumine laulikuga

Esialgu ei võeta neid kuigi sõbralikult vastu

Kokkulepe kohaliku maagiga

Kohalikke koletisi

Kodinad kokku ja kodu poole minek

See sisukirjeldus kõlab kuidagi nõmedalt, aga egas ma sisupöörakuid mittelugenuile saa ju ära seletada. Peamine on see, et seda sisu on ja mu meelest raamatu-õhkkonnale vastavalt ning pildiline pool meeldis mulle ka — parasjagu stiliseeritust ja parasjagu väljajoonistamist ja mu meelest olid eriti hästi tabatud erinevate tegelaste kehahoiakud, n Geralt seisab nagu sõdur ja laulik seisab nagu, noh nagu see, kes tavaliselt pliiatsist raskemat asja ei tõsta.